INTERAKTIIVNE RÄNNAK | Pagemine Ukrainast: langeta ise ohtlikud ja võimatud valikud, mille ees põgenikud seisavad

Ekspress kogus kokku tõestisündinud lood, mille põhjal saab igaüks veebirakenduses tajuda, milliseid takistusi peab kodust sõja tõttu lahkuv Ukraina põgenik ületama.

false

Ühtäkki hüppasid pimedas puude vahelt välja hambuni laigulisse riietatud, täisvarustuses sõdurid ja sihtisid relvade ning taskulambi valgusvihkudega nende ees peatunud autot. Väikeses Citroënis istus kaheksa inimest. Evgeni (32) püüdis roolis asja rahulikult võtta, kuigi kannatus oli peagi katkemas. „Meil on vaja ainult paarsada meetrit edasi sõita.“ Ta viipas sõduritele eemalt paistva maja suunas. „Ööbime seal tuttavate juures ja hommikul sõidame kohe minema.“

Komandanditund oli juba alanud, kell oli 18 läbi ja nad ei oleks tohtinud mitte kuskil liikuda. See Mariupoli ja Zaporižžja vahel asuv külake, mille sissesõidul Vene armee koosseisu kuuluvad kadõrovlased nad peatasid, oli venelaste kontrolli all. Tšetšeeni võitlejate üle tehakse küll rohke TikToki kasutamise pärast nalja, aga nende äkilisust ja julmust on siiski põhjust karta.

„Vaadake mu poega, ta on kaheksa kuu vanune. Ta peab saama magada kuskil soojas,“ püüdis Evgeni veel mehi veenda. Oli märts ja väljas veel külm talveilm.

19 päeva suutis ta pere elada ja ellu jääda näljas, janus ning halvavas hirmus pommirahe alla jäänud Mariupolis. Kas tõesti tulebki jääda ööseks veel otse rindejoonele?

Auto ja reisijad otsiti põhjalikult läbi. Aga sellest ei piisanud. Üks sõduritest lausus Evgenile, et neil on käsk mitte kedagi läbi lasta. Läbirääkimisruumi ei olnud.

Seega tuli autonina ümber pöörata ja võtta vastu see, mida kõige enam kardeti: öö kahe kontrollpunkti vahel, tundmatul teel. Otse tulejoonel.

„Kogu öö lendasid raketid üle meie peade. See oli kohutav öö. Väljas miinuskraadid ja pisikeses prantsuse autos kaheksa inimest. Aga samas tuleb tunnistada, et Prantsuse autotööstus on päris võimas,“ ütleb Evgeni võllanalja visates.

Ukraina sõda on vallandanud Euroopas 60 aasta suurima põgenikekriisi.

false

Evgeni räägib Ekspressiga praegu rahulikust Edela-Ukraina linnast Tšernivtsõst. See on umbes tuhande kilomeetri kaugusel punktist, kus nad kadõrovlastega vastastikku seisid. Evgeni on üks mitmest miljonist (!) ukrainlasest, kellel on jagada põgenemise lugu. Mõni neist sisaldab ebamugavust rongisõidul, sest vagunid olid rahvast triiki täis, teine jällegi kirjeldab kõrvale kukkuvate mürskude eest pikali viskamist. Paljud saavad rääkida Venemaa filtratsioonilaagri läbimisest; päevi pommitamise talumisest, rusude alla jäämisest või neist oma lähedaste päästmisest. Näljast. Teadmatusest.

Nende kõigi ühine joon on ebaõiglus ja ebainimlikkus. Ning traumad, mida ilmselt inimpõlve jooksul ei ravi.

Sõjapõgenikud (või mis tahes muul põhjusel pagulaseks muutunud inimesed) elavad läbi mitmekordse trauma. Esiteks sündmus, mis tabas nende kodu ja nad põgenema sundis. Teiseks juhtumid teekonnal turvalisemasse paika. Pole haruldane, et sellist sorti katastroofide ja sõjaudu varjus tegutsevad inimkaubitsejad ja marodöörid, kellele on haavatud ja traumeeritud olekus põgenik kerge saak.

Ekspressiga vestelnud põgenikud tunnistavad, et kuigi peast olid läbi käinud erinevad võimalikud teed, kuhu varjuda ja kuidas evakueerida, ei olnud kellelgi 23. veebruari õhtul kodus valmis pakitud kohvrit. 21. sajandil elav eurooplane lihtsalt ei suuda uskuda, et lennukitelt linnade pommitamine ja tankidest süütute inimeste tulistamine võiks olla reaalsus. Mitte keegi ei taha jätta oma kodu.

Aga mida halvemaks olud lähevad, seda kindlamaks muutub mõistmine, et ellu jäämise variant on suurem põgenedes. Isegi kui seegi tähendab väga sageli eluga riskimist. Ka raudteed, rongijaamad, maanteed ja autokolonnid on vaenlase sihtmärkideks.

Ekspress rääkis mitmete ukrainlastega ja palus neil kirjeldada enda turvalisusesse jõudmise teekonda. Need ning paljud mujal räägitud lood said aluseks interaktiivsele veebirakendusele, kus iga lugeja saab tajuda – lihtsustatud kujul –, milliseid valikuid tuleb sõjast pagedes langetada ja milliseid takistusi ületada.

Artikkel on valminud koostöös MTÜ Mondoga, Euroopa Liidu, Kultuuriministeeriumi ja Kodanikuühiskonna Sihtkapitali rahastatud projekti „Jagatud teekonnad: faktid ja lood rändest 21. sajandil“ raames ning ei pruugi väljendada rahastajate seisukohti.