Kikas kireb, hommik koidab.
Rikas kikas kanu toidab.
Külluslik on nende köök,
kaaviar on nende söök.
„Kanadele kalamarja
igaüks ei raatsiks anda.
Kulukas on, ma ei varja,
sedamoodi toita karja.
Kuid need on mu oma kanad,“
ohkas kukk ja silus harja.
„Minu kanad, mitte kulud.
Las siis olla suured kulud.“
