Lembit Ulfsaki elulooraamatust: kui antaks valida tähistaeva ja teise vaatuse vahel...
Teatrivaatleja Pille-Riin Purje kirjutab näitleja Lembit Ulfsaki elulooraamatust.
Kirjanikuna on Eero Epneril hüpnotiseeriv ja veendunud omastiil. Just nõnda, ühe sõnana, sest Epner on oma stiili kultiveerinud omastiiliks. See on ka põhjus, miks söandan vastu kajada tema raamatule „Lembit Ulfsak“. Olles ise teatriraamatuid kirjutanud, tundub teiste loomingu vaagimine küsitav, kui mitte ebaeetiline. Sest lugedes sibab mu sees ringi kiusakas „ülekirjutaja“; samaaegu seirab ja õiendab skeptiline ja kirglik teatriloolane. Aga Eero Epner on niivõrd ennastkehtestava, kõigutamatu isikupäraga autor, et ülekirjutaja paneb heaga plehku. Teatriloolane mitte, tema jääb.
Eks ole kohane Epneri 400-leheküljelist raamatut „Lembit Ulfsak“ võrrelda 530-leheküljelise teosega „Konrad Mägi“ (2017). Selles võrdluses tundub raamat kunstnikust täiuslikum kui raamat näitlejast. No selge, miks: Konrad Mägiga (1878–1925) puudub lugedes isiklik kokkupuude, Lembit Ulfsakist (1947–2017) aga on oma ettekujutus, eelkõige ta loomingu kaudu, aga ka tänu põgusatele ja eredatele kohtumistele. Ajaline distants on napp, õigupoolest olematu.
