Andrei Hvostov: Draamateatri „Café Théâtral“ on kui kühvlitäis liiva libedal kõnniteel

Andrei Hvostov kirjutab, et Draamateatri „Café Théâtral“ annab tusameelses talves tubli vitamiinilaksu. Seda lavastust võiks vaatama minna kas või elujaatava lõpulaulu pärast.

Draamateatri värskemaid lavastusi „Café Théâtral“ tekitab paratamatult (kas ka ettekavatsetult?) assotsiatsioone 1972. aasta mängufilmiga „Cabaret“, mille tegevuspaigaks on omakorda 1931. aasta Berliin. Draamateatris lavale toodud teatrikohvik on pesueht kabaree laulu- ja tantsunumbritega ning kohustusliku džässbändiga. Lisaks veel üks vältimatu komponent – omanik ehk konferansjee. Tema rollis esines „Kabaree“-filmis Joel Grey ning Draamateatri laval Viire Valdma, ülesandega hoida lavaliste tantsu- ja laulunumbrite ning koomiliste sketšide karusselli koos. Veel üks etenduse kokkulangevus kultusfilmiga on kolmekümnendate aastate hõngu loomine nii riietuse kui käitumisega. Hoolimata sellest, et Tõnu Kargi kehastatud boheemlaslik fantasöör on mobla omanik ja Rein Oja näideldud stammkunde mainib oma elutraagikast rääkides õhtutundidel laual helendavat läpakat, ikkagi on need äratuntavalt kolmekümnendad aastad. Mistõttu hakkasin ootama (kas oli seegi lavastajate poolt nii ette kavatsetud?) poliitilist sõnumit. „Cabaret’“ atmosfääri tegi eriliseks teadmine, et aastale 1931 järgneb 1933, millele tehti filmis karjuvaid vihjeid haakristikäesidemeid kandvate tegelastega, kelle kutsumuseks oli Berliini ööelus askeldavatele dekadentidele ja hälvikutele peksa anda, jättes kõikide näod meelde, et kunagi tulevikus kanda nende nimed koonduslaagritesse saadetavate nimekirjadesse. Kuna „Café Théâtrali“ lavakujundus ning väljaspool teatrimaja Eestis ühiskondlikult ja poliitiliselt toimuv loob samasuguse metakeele, siis tekkis mul kartus – ja ma olen kindel, et mitte ainult minul – näha laval mingi hetk kaabusid kandvaid ning lõõmavaid tõrvikuid rusikasse pigistavaid tüüpe. Ehk siis vihjet 2023. aasta valimistele, mille tulemusena juhtub (võib juhtuda) Eestis midagi sarnast, nagu 1933. aastal juhtus Saksamaal.

Aga ei, Draamateatri trupp säästab meid sellisest plakatlikkusest. Karmo Nigula ilmub mingi hetk lavale moraali lugeva parteikomitee instruktorina, aga siis selgub, et temagi on dekadentliku bande liige. Jätame metatasandi – laval ei ole natside võimuletuleku kartuses elav Berliin –, vaid põikame hoopis omaenda teatriminevikku, kui siinsamas Draamateatris etendus veerand sajandit tagasi näidend „Atentaat“. Autoriks samuti Andrus Kivirähk. „Atentaadis“ koguneb iga päev kusagile nimetuks jäävasse kõrtsi kummaline seltskond, kes ei too koha omanikule härra Paulile suurt midagi sisse. Härra Paul on ränkraskes ning lootusetus konkurentsis kõrvalasuva Luige-nimelise peokohaga, kus käib iga öö täiesti pöörane tingeltangel. Härra Paul unistab ise ka tegelikult, et ta võtab end kokku ja läheb mõni õhtu Luike. Nüüd ta siis läkski. Luik on vahepeal lihtsalt ümber ristitud Café Théâtraliks. Ja kui me härra Pauli sel õhtul ei näegi, siis kaks tema stammkundet on sinna igatahes üle kolinud. Härra Aleksander „Atentaadist“, kunagine postiametnik, kelle elus on ainsaks uudiseks see, et välja on antud uus postmark, muundub „Café Théâtralis“ äriliselt edenenud tukunuiaks, kelle elu kõige seikluslikum hetk oli kusagil kuurordis hotellirõdul istuda ja siis korraga… „tuul tõi rõdule ujumispüksid, Speedo omad…“. „Ja edasi?!“ kibeleb kõrtsikaaslane puänti kuulama. „See oligi kõik,“ tunnistab Rein Oja tegelane resigneerunult. Kõrtsikaaslast, räbaldunud boheemi kehastav Tõnu Kark on aga „Atentaadist“ üle tulnud Tõnno, kes karjus tollal eksalteeritult, et jumal elab Kuu peal ja et ta on tal seal külas käinud. „Café Théâtrali“ boheemlane pole jumalat külastanud, aga tema kontos on kohtumine ufonautidega ning lend paradiisi, aga kuna Kark (tema tegelane) on andnud vaikimisvande, siis ta meile midagi täpsemalt rääkida ei tohi.