Milline oleks Eesti tippkokkade viimne söömaaeg?
Peeter Pihel
Eesti Kulinaaria Instituudi kokk, TV3 kokasaate "Peetri köök" saatejuht.
Paljud naudivad hetke, mil lennuk rebib rattad maapinnalt ja tõuseb taevakõrgustesse. Sinna, kus päike alati paistab ja elu on muretu.
Muretu peaks olema ka viimane söömaaeg siinpoolsuses, selles pole kahtlust. Minu jaoks tekitavad sellise keskkonna sõbrad ja hea söök. Seepärast võtsin viimsele teekonnale lennuki pardal kaasa oma "kaasmaalastest" ehk siis saarlastest sõbrad-kokad.
Kuna elu on meid lennutanud erinevatesse pealinna söögikohtadesse, kohtume reaalselt ühe laua taga väga harva. Et tagada taevane rahu ja segamatus, tuli üheskoos põgeneda laotusesse, et nautida taevast muretust ja unustada argielu rutiin ja kiire köögimelu.
Arvan, et pole paremat kohta, kus tunnistada oma maiseid patte, kus siis kõigevägevam saaks otsustada, kas ka mina saan kunagi valmistada süüa sellistele sümbolitele nagu ema Theresa ja printsess Diana. Või tuleb leppida füürer Hitleri köögitoimkonnas olemisega?
Olles päevast päeva "peente" roogade keskel, sai viimsele söömaajale kaasa võetud vaid mõned saaremaised maitsed, mida pealinnas vahel väga igatsema hakkad. Nimelt on laua kõige väärikam külaline suitsulest, mis on koos kääru tumeda leivaga alati kiiduväärt kraam! Selle kõrvale pakun sülti, rosoljet, praetud kartuleid ja šampanjat.
Tõnis Siigur
Restorani Stenhus peakokk
Tõenäoliselt sellises olukorras söögi peale ei mõeldagi. Kindlasti mõeldakse sellele, kuidas kiiresti säästud ära kulutada.
Mina aga tahan pigem olla koos oma lähedaste inimestega ja keskenduda hoopis muudele asjadele. Pere on mulle tunduvalt tähtsam kui näiteks toidu valmistamine, sest igapäevaelus teen ma ju kogu aeg süüa, ka kodus.
Õhkkond oleks sada protsenti kodune. Veedaksin viimse söömaaja koos oma naise Margiti, tema tütre Kaisa, oma kolme koera, bokserite Bridgeti, Llayseri ja Amatti ning piraajakaladega.
Ja noh, mis sa ikka ütled või oled - naudid lihtsalt viimaseid hetki. Ehk saab veel mõne sõbraga paar asja ära ajada.
Ja siis võib-olla tõesti istuks ja näksiks midagi. Jook võiks kindlasti olla korralik šampanja, selleks korraks valin Dom Pérignoni.
Toidu valikul mõtlesin situatsioonile, kus oled mingis piiratud olukorras, näiteks sõjaväes või välismaal, ja ei saa seda süüa, mida tahad. Siis üks asi on praetud kartulid, mida väga paljud eestlased just siis tahavad, ükskõik kui häid asju nad seal söövad. Nad on lihtsalt harjunud neid sageli sööma. Minul oli niimoodi sõjaväes, kus sai igasuguseid keedu- ja ahjukartuleid, aga praekartuleid ei saanud.
Kartul on hästi klassikaline, sibula ja maitserohelisega, praadimist alustatakse õliga ja lõpetatakse võiga.
Mõte ongi selline, et toit olgu lihtne, millest saab kõhu täis, ja jook hästi kvaliteetne. Korralik kõhutäis ja hea jook on tähtsad.
Toitudest käib sinna juurde veel väga hea suitsulõhe, hästi lihtne kurgisalat ja väga hea lõhemari. Ja nende asjadega ma piirduksingi.
Magusa peale ma ei usu, et inimesed rõhku panevad. Keegi mingit kooki küpsetama vaevalt et hakkab. Kui niikuinii on aega vähe, siis ei maksa seda selle peale eriti raisata.
Jah. Söök peab olema toitev ja selline, mida inimene on nõus iga kell sööma, mis talle meeldib.
Koduloomadele annaksin ka muidugi süüa. Nemad saaksid oma tavalist toitu või mida paremat on.
Dimitri Demjanov
Restoran Gloria peakokk
Käiksin saunas. Võtaksin välja ja loeksin veel kord läbi Saint-Exupéry "Väikese printsi", mida ma olen aeg-ajalt oma mõtte värskendamiseks ikka lugenud. Muusikast kuulaksin Led Zeppelini "Starway to Heaven" ja The Beatlesi "Strawberry Fields Forever" ja kolmas lugu, mis on mu elus olnud väga oluline, on Eaglesi "Hotel California".
Et elus ei ole ego võimaldanud paljudele öelda, kui olulised need inimesed mulle on olnud, kas tööalaselt või eraelus, siis jätaksin egoismi ja ambitsioonikuse kõrvale ja ütleksin kõigile puhtast südamest, kuidas ma neid tegelikult armastan. Ja mida ma tegelikult nendest arvan - positsioon ei ole lubanud mõnede inimestega suhelda nii vabalt, kui oleksin soovinud.
Muidugi, oma restoranides olen ma oma eluajal katnud lauda umbes miljonile inimesele, nii et kõiki neid tänada ei jõuaks. Mõtleksin rohkem oma lähedastele, lastele ja lastelastele.
Ma ei kahetseks midagi, mis on tehtud. Kahetseksin võib-olla vaid seda, mis on tegemata jäetud.
Läheksin rahulikult, kummelitee, mee ja sidruniga parematele jahimaadele. Istuksin kamina ees - üksinda õnnestub ju väga harva olla...
Kummel peab olema ehtne, õitest, apteegist ostetud ja käekestega nopitud, mitte pakitee. Ja Eestimaa kummel on suurepärane.
Viimasel päeval ma enam söögitegemist ei korraldaks. See on sama hea kui pagaripoisile pakkuda saia. Ma olen ju kõik elus läbi söönud - trühvlid, kalamarjad, mis iganes.
Ma olen paljudel kokkadel näinud seda "Last Supperi" pilti, kus kokk ise on keskel ja kõrval istuvad need kokad, kes on tema jaoks olnud erialaliselt olulised. See pilt on mul endal veel tegemata, aga eks ma jõuan veel teha. Ma arvan, et ma jõuan seal paremal pool veel avada ühe korraliku restorani nende ättidega, kes on enne mind siit ära läinud.
Roman Zaštšerinski
Restorani Ö peakokk
Sellisel hetkel ei taha ma enda kõrvale kedagi muud kui oma abikaasat Janat, kellega oleme eluteed varsti juba kümme aastat koos käinud.
Ma näeksin oma viimset söömaaega niimoodi: on hästi päikesepaisteline maikuu päev ja kell on umbes kaks lõunal. Taevas on enamjaolt sinisinine, kuid vahetevahel hüplevad mööda väikesed valged pilved. On soe, aga mitte palav. Loodus juba elab täiel rinnal, kõikjal on rohelust - noorte lillede, muru ja puude mahlased lõhnad panevad pea veidi ringi käima. Me istume künkale ja laotame maha väikese vaiba. Oleme kuskil Lõuna-Prantsusmaal.
Jana ja mina saame väga hästi aru viimase eine tähtsusest, sellepärast ei soovi kumbki meist midagi keerulist ette võtta. Valik on lihtne. Kuulame oma sisehäält ja jääme ühe geniaalse vanasõna juurde: "Lihtsuses peitub võlu!"
iPod mängib meile vaikselt foonil Ljube laule.
Meie ees on väike vana puukandik, kus kuuleri sees jahutab ennast 2000. aasta Corton Charmagne Grand Cru. See täiskasvanud, võine ja lilleline valge vein on meie kolmas seltsiline ja tema elegantne ja natuke tammine järelmaitse meeldib meile. Tagavaraks on väikeses termoskastis veel üks pudel veini.
Väike hõbekandik on hoolikalt pikitud täis tiigerkrevette, mis on õrnalt soteeritud basiiliku-oliiviõlis ja nad on veel kergelt soojad. Lisaks on aioli-kaste - mõnus kollane, piisavalt safranine ja küüslaugune, aga mitte nii tugev, et varjutada meie veini. See on parim sõber, mida üks vaene tiigerkrevett võib endale soovida.
Jana otsustab jätkata ilma saiata, kuid minule jääb paar kreekapähklisaia viilu, mida ma saan hiljem tapsutada kastme sisse.
Kui õhtupäike hakkab kergelt väsima, siis teeme endale viimase kingituse - unustamatult klassikaline crème brûlée ja pisike tassike espressot. Tunnistame endale, et oleme mõjutatud prantsuse klassikast ja naerame.
Ja nii me istume, nautides fantastilist veini, lihtsat toitu ja teineteise seltskonda, rääkides ja meenutades igasuguseid momente meie elust.
See on esimene kord, kui me ei tee plaane tulevikuks.
