Reisimeditsiinialane kirjandus alustab sageli ravimite nimekirjaga, mis reisija esmaabi-pakis olemas peaksid olema. Ma olen proovinud ja endale tõestanud, et saab ka teisiti, märksa tervisesõbralikumalt. Siin olengi ära toonud mõned peamised terviseprobleemid ja lihtsaimad vahendid nendega võitlemiseks.

Meeldetuletuseks - inimesed, kes tarvitavad permanentselt mingeid ravimeid, peavad need iseenesestmõistetavalt reisile kaasa võtma (eelnevalt küll uurides, millised on ravimite sissetoomise reeglid sihtriiki). Mitmetes paikades võib tavalise insuliini leidmisegagi hätta jääda, spetsiifilisemate ravimite leidmine on aga täiesti välistatud.

„Ei!" paranoiale

Olen täheldanud, et sageli tabavad reisihaigused just neid, kes püüavad piinliku täpsusega hügieenireegleid täita, desinfitseerivad end pooltel vabadel hetkedel ning ülejäänud poole ajast veedavad endal võimalikke hirmuäratavaid sümptomeid otsides ja neid tuvastades.

Organismi loomulikku immuunsust ei tasu eos tappa - mis ei tähenda muidugi, et lauslollused á la Indias tänavalt kraanivee joomine või tänavapuuviljade pesemata söömine kuidagi õigustatud oleksid. Küll aga väheneb meie organismi kaitsvate rakkude aktiivsus stressiolukorras, seega mõistlikkus, kuid mitte paranoiline suhtumine on alustuseks juba päris abiks.

Mõistlik vaktsineerimine

Kindlasti ei tasu tormata end vaktsineerima kõikvõimalike tundmatute eksootiliste haiguste vastu enne kui välja selgitatud, kas antud piirkonnas tegelikult ka on näiteks malaaria- või kollapalavikuoht.

Näiteks soovitati rangelt veel mõni aasta tagasi enne Sri Lankale sõitmist malaariatablette manustada. Kohapeal aga selgus, et malaariat pole esinenud seal seitse aastat, ja viimane juhtum oli ka kuskil teises saare otsas keset asustamata džunglit.

Mitmed vaktsiinid ja ka malaariatabletid ei taga haigestumise vältimist, kuid samas võivad esile kutsuda rida kõrvalnähtusid, mis omakorda võivad tervisele hoopis ohtlikumaks osutuda. Seega - enne kui lasete ennetamise eesmärgil endale midagi süstida või hakkate tablette krõbistama - uurige, kas see on üldse vajalik ning milline on selle haiguse tegelik riskiaste. Ka iga vaktsiin ja preventatiivne tabletike on ravim, millel on oma kõrvalmõjud ning ilma asjata end mürkidega ülekoormata pole kuigi mõttekas.

Seede- ja ainevahetushäired

Kõige enam kirjutatakse ja räägitakse seedehäiretest. Peamiselt küll nn toidumürgituse kontekstis ja seda ennekõike soojades, vaestes ning räpastes maades.

Seedehäirete vältimiseks üks olulisem osa on muidugi mõistlik hügieeni hoidmine - vältida tuleks kõikvõimalike pesemata toodete söömist, kuid ka rida pestuid, kuid kuumutamata produkte võivad probleeme tekitada. Lisaks mustusele ja bakteritele võib olla harjumatu ka toit - võõrapärased maitseained või valmistamisviis võivad seedesüsteemi täiesti segadusse ajada.

Kui ennetamiseks on juba hilja ja probleemid käes (seedehädad ilmutavad end reeglina oksendamise, kõhulahtisuse ja n&ot ilde;rkusena), ei olegi muud kui juua ohjeldamatult (puhast) vett või näiteks kummeliteed, kui see võimalikuks osutub. Kasuks tuleb ka Lacto 7 piimhappebakterite tabletid, mis aitavad organismi enda mikroflooral taastuda.

Erilistes ekstreemtingimustes, kus pole võimalik veenduda toidu ja vee ohutuses, on mul kõhuhädasid ennetada aidanud ka hommikul ja õhtul lonks Bittneri palsamit. Mine võta kinni, kas tegemist on olnud pigem platseebo-efektiga või tõelise bakterivaenlasega, aga igatahes olen mina kõhuhädadest siiani pääsenud. Bittneri palsam on ka heade desinfitseerivate omadustega, nii et seega on ühe pudelikesega juba mitu funktsiooni reisiapteegis täidetud.

Kui mõnes Aasia, Aafrika või Ameerika riigis on kõhuhäda siiski saadud, siis paraku otsest ravimit kiireks paranemiseks polegi. Paljusoovitatud Imodiumi-tablette tasub võtta vaid siis, kui on tingimata vajalik edasi reisida ja kõhuhädad mingit paranemistendentsi ei näita. Aga meeles tuleb pidada, et Imodium kindlasti ei ravi probleemi.

Veebilansi hoidmine

Kui kõhulahtisus ja oksendamine juba paar päeva on kestnud, võib organism hakata kaotama juba eluks vajalikke aineid, lisaks võib see olla märk tõsisemast probleemist (näiteks kõhutüüfusest), nii et sel juhul tuleks otsida juba professionaali abi.

Paaripäevane kõhuhäda on aga sage reisiprobleem, nii et kui tegemist pole just väikelapse või nõrga tervisega inimesega, ei tasu end sellest kohe väga ära hirmutada lasta. Kuid meeles tuleb pidada, et tähtsaim on vedelikubilansi hoidmine ehk rohke vee joomine.

Vedelikubilansi häired võivad tekkida ka vedeliku liigsest kaotamisest läbi higistamise - seda eriti troopilistes tingimustes või ookeanipiirkondades, kus niiske õhk või tuuline ilm ei pruugigi janu tekitada, olenemata välistemperatuurist. Samas viib niiske kuumus organismist vett välja vaat et rohkemgi kui kuiva kuumuse puhul, seega lisavee joomine on lausa hädavajalik. Vee kao sümptomiteks on peamiselt nõrkus ja uimasus ning ka kuumarabandus on nii kergem tekkima. Pikemalt soojas kliimas viibimine võib kaasa tuua samuti tõsise soola- ja teiste elektrolüütide vaeguse - nii higistamise kui ka uriiniga väljub suur hulk soolasid ning kui organism neid piisavalt juurde ei saa, võib vererõhk langeda ja tagajärjeks on pearinglus, nõrkus ja uimasus.

Kurk, nina, kõrvad, silmad ...

Rahvasuus külmetushaiguseks nimetatu puhul on enamasti tegemist mõne viirushaigusega. Nn külmetushaigused võivad hämmastaval kombel inimest tabada ka temperatuuri poolest vägagi soojal maal. Peamiselt seetõttu, et kuuma ilma korral on lihtne ka korralikku tuuletõmbust mitte tähele panna. Lisaks üllatavad eksootilised maad mõnikord erakordsete temperatuuride vahega. Külmetamise tegelik tähendus on siiski see, et välismõjude toimel muutub organismi immuunsussüsteem nõrgemaks ja viirused, mis meie ümber nii ehk naa pidevalt liikvel on, murravad tee organismi.

Lihtsa vesise nina korral on parim variant kerge meresoola lahusega (u pool teelusikat klaasi vee kohta) nina loputamine. Sama kehtib ka pisut kipitava kurgu korral. Juba Eestistki on võimalik soetada ninadušši - väikest abivahendit, mis võimaldab ninaurked korralikult läbi loputada ja seega kiirendab nohu lõppemist. Nina loputamine pole sugugi vastik protseduur, kui osata seda korralikult teha.

Õige protseduur näeb välja järgmine: pea vasakule küljele kallutatuna lastakse nina duššiga soolavesi paremast ninasõõrmest sisse, nii et see vasakust välja tuleb. Ja siis korratakse protseduuri vasaku ninasõõrmega pead paremale kallutades. Kindlasti ei tohi pead aga taha kallutada - siis läheb vesi kurku ja kuigi ses ei ole midagi ohtlikku, on see siiski ebameeldiv. Kui spetsiaalseid abivahendeid pole, võib loputamiseks kasutada ükskõik millist väiksemat kannu, sest soola on õnneks võimalik leida peaaegu igast riigist.

Uskumatult head on erinevad külmetuspalsamid. Peamiselt on need tuntud Vietnami palsami nime all, aga ka Tiger Balm ja Himalaya Cold Balm on küllaltki tuntud ja head. Selliseid külmetuspalsameid tasub määrida esmaste külmetustunnuste korral nii varvaste vahele, nina alla kui kaelale lümfisõlmede piirkonda.

Kui nohu või rögaeritus on muutunud juba kollakaks ja tihkeks, on ilmselt häda juba bakteriaalne ja reisil esmaabina võiks tarvitada kolloidhõbeda lahust. Lisaks nina- ja kurguhädadele aitab see ka näiteks silmapõletiku või kõrvades möllavate bakterite vastu.
Palavik on tagajärg, mis tekib organismi võitluses viiruste ja bakteritega. Väikest palavikku maha võtta ei ole otstarbekas - nii tekib kunstlik heaolutunne, mille varjus tegelik haigus hoogsalt aga edasi areneda saab.

Enamike viiruste vastu pole ravi, nii et selle asemel, et sümptomeid maha suruda, võiks hoopiski juua rohkelt vedelikku, puhata ja tugevdada organismi immuunsussüsteemi süües korralikku, elusat ja puhast toitu ning võimalusel võtta juurde C-vitamiini. Vahest on mõttekas ka tiheda graafikuga reisil haiguse ilmnemisel korraks aeg maha võtta, et võimalikke tulevasi tüsistusi või haiguse ägenemist vältida.

Nahahädad ja -vigastused

Ilmselt juhtub üliharva, et mõnel eksootilisel reisil nahk kannatada ei saa - olgu selleks kas siis putuka hammustused, päikesepõletus või hõõruvast jalanõust tekkinud vill. Üks universaalne vahend on teepuuõli - seda tasub peale määrida igasuguste kriimustuste, torgete, putuka- ja sääsehammustuste, löövete kui muude väiksemate hädade puhul.

Teepuuõlile omistatakse väga tugevat desinfitseerivat toimet, nii et ka seenhaiguste preventatsiooniks kõlbab see suurepäraselt. Igas korralikus reisiapteegis on olemas muidugi ka erineva suurusega plaastrid. Putukate osas kaitseb suurepäraselt muuseas sidruniheinaõli - see peletab ka vihmametsade moskiitod edukalt eemale.

Lihtsam kui päikesepõletust ravida on muidugi seda ennetada. Abiks on looduskosmeetika päikesekreemid (kindlasti ka kaitsefaktoriga huulepulk) ja muidugi mõistlik riietumine. Väiksema intensiivsusega päikese korral aitab suurepäraselt ka porgandiõli. Enamikus maades, kus päike kipub liiga tegema, on looduslikult kasvamas ka aaloe. See on ideaalne vahend päikesepõletuse puhul, kuid üldiselt on muidugi mõttekam pruuni jume nimel mitte riskida liigse päikeseannusega, sest mõnedel andmetel kõrvutatakse tänasel päeval ülepäevitamise ohtlikkust juba suitsetamise ohtlikkusega. Nii päikese kui ka tulega tekkinud põletuste puhul aitab hästi Burnshieldi põletusgeel - vastupidiselt mitmetele teistele põletusvastastele geelidele ja spreidele jahutab ja niisutab ta kahjustada saanud kohta.

Suuremate haavade ja vigastuste puhul peaks reisiapteegis olema steriilne side, mille saaks siis vigastatud kohale peale panna, kuniks on võimalik professionaalsem abi leida.

Nihestused ja venitused

Matkamise käigus ei olegi nii keeruline libastuda ja endale lihtsamaid venitusi ja nihestusi tekitada. Ennetuslikult tasub muidugi kasutada õigeid jalanõusid, mis ka pahkluud toetavad. Kuid kui midagi on juba juhtunud, on abiks külmageelid või spreid. Nende puudumisel võib piisata ka külmas jõevees niisutatud rätiku niisutamisest või ka külmast kivist. Külm jõevesi on ideaalne abivahend ka lihtsalt üleväsinud jalgade puhul.

Kindlasti peaks olema kaasas ka elastikside, millega viga saanud piirkond fikseerida. Võimalusel tuleks haiget saanud kohale puhkust anda, kuid kui see pole võimalik, tasuks koormust võimalikult palju vähendada - näiteks jalavigastuse puhul kasutada kõndimiskeppi või toigast.

Valu on häirekell

Kindlasti pakuvad enamik reisimeditsiininõuanded esmavajalikuks valuvaigistite kaasa võtmist. Kuid sellele probleemile peaks lähenema hoopis teisest suunast - ehk siis - miks valu üldse on tekkinud? Selge on see, et valu kannatada pole mõtet, kuid vahel võib ohtrate valuvaigistite manustamine hoopis maskeerida valu tegeliku põhjuse ja kaasa tuua hoopiski ebameeldivamaid tagajärgi. Reeglina ongi valu organismi esmane teadaanne, et midagi on valesti, et koed on kahjustunud/kahjustumas või et organism kannatab üleväsimuse käes. Enne kangeid valuvaigistite võtmist tasukski hetkeks mõtelda, mis võis valu põhjustada. Kas võib peavalu põhjuseks olla näiteks vedelikupuudus? Või kõrgusehaigus? Või mõni põletik?

Valu tapmisega ei saa lahendada probleemi, miks valu tegelikult tekkis ja seega eriti reisil olles on kasulik põhjus välja selgitada, et vältida edasisi ja tõsisemaid probleeme. Kel kogemust refleksoloogia või reikiga, saab väiksemate valude puhul endale ka ise mõningast leevendust pakkuda, kes kasutab homöopaatilisi ravimeid, võib ka neid edukalt reisile kaasa võtta.

Reisi-iiveldus

Reisi-iivelduse tekkimiseks pole sugugi vaja ilmtingimata suure tormiga merele ronida. Ka väiksem rappumine või kurvilistel-kitsatel mägiteedel ilma vedrustuseta sõiduvahendiga sõites võib enesetunne halvaks muutuda. Selleks otstarbeks on parimad ingveritabletid või lausa täiesti tavalise ingverijuure lutsutamine.

Kõrgusehaigus

Kõrgusehaiguse ilmnemine on individuaalne - see võib tekkida juba paari tuhande meetri kõrgusel. Suurte kõrguste mõju organismile ei ole veel täiesti veel selge, kuid teada on, et kõrgushaigus tekib tänu hapnikusisalduse vähenemisele või niinimetatud hõredale õhule mäestikes. Kõrgusehaigus võib kaasa tuua letaalsed tagajärjed, seega tuleb esmastessegi sümptomitesse: pearinglus, hingamishäired, iiveldus, peavalu - suhtuda täie tõsidusega. Kõrgushaiguse raviks on vaid üks kindel võimalus - madalamale minek, kuigi pea kõikides mägedepiirkondades tunnevad kohalikud mõnda taime, mis aitab organismil kõrgusega kohaneda ja sümptomeid seega ka vähendada.

Minu reisiapteek:

• Teepuuõli

• Külmageel või sprei

• Kolloidhõbe

• Külmetuspalsam

• Lacto7-tabletid

• Bittneri palsam

• Ingveritabletid

• Homöopaatilised valuvaigistid

• Elastikside, plaastrid

• Steriilne marliside