Paljudele Jalta perekondadele on toa välja üürimine ihaldatud teenimisvõimalus. Suvitajate arv küll suureneb pisitasa, kuid sovjetiaegsele kõrgtasemele jõudmine võtab veel aastaid. Otse rannapromenaadi äärde on otsad kinnitanud kümnekorruselise maja kõrgune kruiisilaev "The World". Kaldapealsel on igasuguseid atraktsioone: võid oma supelriiete peale tõmmata musta mootorratturi metallneetidega üle külvatud nahktagi ja istuda uhke masina sadulasse ning lasta endast sellisena pilti teha. Võid istuda isegi vene troonile. Millegipärast soovijaid ei leidu ja kahepäine kotkas trooni seljatoel vaatab imestunult kahele poole.

Meie gruppi ootab öömaja siinse nõukaaegse suursuguseima hotelli Inturist Yalta 15ndal korrusel. Kohalikele pole me niivõrd eestlased kui mingi müstilise hõimu pribaltide esindajad. Tuntakse rõõmu, et meidki jälle näha on, vahepeal polevat olnud. Krimmi rahvastik pakub väga kirevat pilti: etnilisi venelasi on vähe, kuid kõik räägivad vene keelt, ka need tuhat krimmi eestlast, kes mäletavad eesti keelest heal juhul veel vaid mõne sõna.. Silma torkab kaukaaslaste suur osakaal. Kui Hruštšov oma rahvuskaaslasetele ka muud head ei teinud, siis Krimm oli küll kuninglik kink. 1954. aastal nimelt kinkis Vene Föderatsioon Ukrainale Venemaaga ühinemise 400. aastapäevaks Krimmi. Kui Indiat peeti omal ajal Briti kroonijuveeliks, siis Krimm oli kahtlemata sama Vene impeeriumile. Krimmi on väga raske ukrainalikumaks muuta, mistõttu sellesuunalised pingutused tunduvad isegi halenaljakad, nii näiteks võib Jaltas Tšehhovi muuseumis väga väljapaistval kohal, kirjaniku büsti aluselt lugeda ta enda sõnu: "Ukraina on mulle alati südamelähedane olnud." Jumal teab, mis seoses Tšehhov seda on öelnud, kui üldse, kuid kindlasti elas ta oma Jalta majas teadmisega, et viibib ikka Venemaal. Tundub, et vähemalt praegusel hetkel ei taha Venemaa Krimmi pärast Ukrainaga tüli kiskuda, kuigi kerge oleks kujutleda ehtvenelikku mõtteviisi: kui Krimm sai kingitud ühinemise tasuks, siis nüüd, kui Ukraina on eraldunud, peaks kingituse tagasi saama.

Kiiret ei näi Venamaal sellega olevat, ilmselt ei peeta tõenäoliseks Krimmi ukrainastumist ja asi on ju igaks juhuks ka nii seatud, et Krimm on autonoomne vabariik, millel oma parlament ja president. Nii et Krimm nagu päriselt ikka ei kuulugi Ukrainale. Praegu võib kogeda Krimmis mõndagi sellist, mis meil juba ununema hakkab. Hotellis oli kuulutatud, et igal hommikul kell kümme viib buss tasuta linna. Kui siis määratud ajal sõitis ette vaid üks keskmise suurusega buss, oli kohe näha, kes on kes - need, kes nahaalselt trügima hakkasid, olid muidugi nõukogude kooliga inimesed, need aga, kes arusaamatuses eemalt vaatasid - lääne-eurooplased. Üks uus rahvas Krimmi turismimaastikul on hiinlased. Eks anna see tunnistust sellest, et Hiinas on tekkimas jõukas keskklass.

Üheks reisiajendiks oli mulle soov taas kord ära käia Artekis, vaadata, mis on seal vahepeal muutunud. Hiljaaegu kuulsin, kuidas lapsed mu ees bussis arutasid: "Kes need pioeenerid olid?" - "Need olid fanaatikud."Hm. Fanaatikuid taheti meist ju küll kasvatada, kuid üsna tulutult..

Artek tegutseb. Kui varem oli vahetuses viis tuhat last, siis nüüd vaid kahe tuhande ringis. Kõik rikaste lapsed, sest tuusik on kallis. Laagri territooriumile niisama lihtsalt ei saa. Vahepeal oleks võinud küll igaüks vabalt väravast sisse kõndida, kuid pärast seda, kui üks tüdruk kaduma läks ja hiljem tapetuna mägedest leiti, kehtestati taas range valve. Artekis on aga veel järel omaaegset pioneerijuhtide kaadrit - need on üldiselt südid ja rõõmsameelsed eri rahvusest inimesed, kes abiellusid omavahel ja venestusid, kehastades endis nõukogude inimese ideaali ehk kujukamalt kui kusagil mujal. Ja need, kes neist veel on järele jäänud, on nüüd meeleldi valmis vanu arteklasi laagris saatma, kõike näitama ja jutustama, kui vaid ette teatad ja aja kokku lepid. Minule sattus giidiks just selline inimene, Artekis venestunud moldaavlanna. Suure heldimusega näitas ta mulle endist pioneeride paleed, valget lossi, kus on veel alles nii Arteki muuseum kui ka kosmonautikamuuseum. See viimane on tõesti midagi haruldast. Nõukaajal armastati ju suuri sümboleid ja nagu kosmosevallutamine kehastas nõukogude teaduse ja tehnika võidukäiku, nii oli Artek järeltuleva põlvkonna sümboliks. Siin võib nüüd näha seda langevarju, millega Gagarin laskus, samuti tema ülejäänud toidutuube ja apteeki, mis sisaldab hulga tablette. Kõike seda mulle õhinal selgitades jutustab mu giid, et üks praegune Arteki poiss öelnud talle: "Ma olen kõike proovinud.. kas ei saaks sealt ka ühte tabletti?..." Võib ju arvata, et midagi toonusttõstvat neis tablettides on, mis muud ravi esimeses kitsas kosmoselaevas ikka sai anda.. Siis juhatatakse mind pimedasse ruumi, kus on suur ekraan ja paar rida klapptoole. Valgus kustub, ekraanil lööb ebamaises punakas hõllanduses kumama Aju-Dag, Arteki sümbol. Eestikeelse nimega Karumägi. Tuletab tõesti meelde merest jooma kummardunud karu. Siis kaob seegi ja mu ees rullub lahti tähistaevas ning näen selles lendamas ka kosmoseaparaate - kõik kuuekümendate aastate alguse kosmosevaimustuse stiilis! Meeleolu aitab luua ka väikese planetaariumi kopitanud õhk.

Lõpuks on ekraanil jälle Karumägi ja ruum valgeneb. Korraga kogen väga ehedana omaaegset Arteki-tunnet. See oli see armas-veider sõprusekultus, lausa nagu mingi usund. Hommikust õhtuni sisenati sulle: rahvaste sõprus, Arteki-sõprus... Nii et tõesti, kui tundsid end vahel millegipärast morni või tusasena, hakkas piinlik: kuidas ma siis niiviisi..

Väliselt pole nende neljakümne kaheksa aasta jooksul, mil olen eemal olnud, siin õieti midagi muutunud, täiesti samad elumajad küpresside all, valgest kivist paleemõõdus söökla, kivikuhjatis "Puškini torn".. Lasen pildistada end samas kohas, kus tehti meie salgast pilti 48 aastat tagasi. Et olime sügisene vahetus, anti meile pikad, raudteelaste vormi meenutavad mustad mantlid... Siin ma siis istun ülemises reas vasakult kolmandana oma musta baretiga, nagu noor vaps..

Sisult on küll kõik muutunud. Kogu politiseeritus on ära langenud.. Kuigi, mine tea.. Kuulsin, kuidas üks algklasside õpetajanna omadele rääkis: "Vaadake, lapsed, seal on Medved-Gora, nimetatud meie presidendi Medvedjevi auks.."

Muljed Krimmist on väga vastakad ja kirevad. Domineerima jääb siiski mäenõlvade lopsakas rohelus, millest tõusevad sihvakad küpressid, päikesesära ja mere sügav sina, mis õhtul asendub maagilise täiskuupeegeldusega ja sunnib laulma: "Tšornoje more mojo.." Lauldes mõistad, miks kirju Krimmi rahvas on just selline nagu ta on: venekeelne küll, kuid mitte kuigivõrd venemeelne, kiindunud rohkem oma ilusasse ilma kui mingisse poliitikasse, pole neil sooja ega külma ei Leninist ega meie Aljošast, poliitiliselt meelt avaldama on nad nõus vaid raha eest.. Ja Krimmi õhk, mis on nii puhas, päikesesoe ja männilõhnaline! Vähe on maailmas nii tervislikke paiku: kliima vahemereline, kuid mitte niiske, vaid kuiv.

Männid ja küpressid hävitavad mikroobe, nii et siin võiksid kirurgid isegi vabas õhus opereerida.. Teisalt jälle pole sellest su tervisele vähimatki kasu, kui järjest möödub autosid, mille mootorid on sedavõrd reguleerimata, et järele tuhiseb paks suitsuvine või kui lämbelt palavas ekskursioonibussis ei saada tükil ajal konditsioneeri tööle ega ka aknaid avada.. Siiski soovitan Krimmi sõita, mis on nüüd seda lihtsam, et viisat pole enam vaja. Kohtasime teel üht eesti autoseltskonda, mis oli sõitnud läbi Poola, Lvivi ja Karpaatide. Hinnad on soodsamad kui meil, tualetihinnad näiteks mitmekordselt. Teisalt jälle kogesin esimest korda kogu maailmas, et muuseumide tualetid - näiteks kurikuulsas ja imeilusas Livadia palees - võivad olla tasulised.

Ilmselt on jälle aeg Krimmi reisida ja oma lapsi Artekki saata, seda enam, et nüüd saame neid tõesti sinna ise saata. Las kosutavad tervist ja õpivad tundma maailma paradoksaalsust.