Kuidas teised jõuavad? Mis on meie ideaalmudeliks oleva angloameerika majandusmudeli mootor? Unistuste maa USA või selle väiksemad sugulased Euroopas, Suurbritannia ja Iirimaa on oma majandusedu vankri ette rakendanud migrandid, mis tähendab seda, et kui ise enam ei jõua, siis tullakse mujalt ja tehakse ära. Kas see on Poola ehitaja Londonis, Eesti baarmen kuskil Iiri külakeses või Hiina aju USA geenilaboris, pole tegelikult oluline. 

Oluline on see, et selline, pidevalt gaasi vajutav, edule ning tarbimismentaliteedile rajatud majandus saabki toimida ainult värske tööjõu juurdevoolu abil. Muidu juhtub nagu pealkirjas viidatud filmis: kui enam ei jõua tantsida, astud mängust välja.

Mida me teeme nendega, kes selles edumudelis ellu ei jää ehk edukad ei ole? Midagi ei oska teha. Mis oleks õige mudel Eestile, kus rahvaarv pikkamööda, aga siiski kindlalt väheneb, ja kuhu vöörtööjõudu sisse ei tule? Vastupidi, pigem lähevad meie inimesed ise mujale. Me ei oska ju isegi oma venelastega normaal­selt läbi saada, rääkimata siis potentsiaalsetest migrantidest Aasiast või mustast Aafrikast. Piisab kui meenutada pronksiööle eelnenud ja järgnenud suhteid meie venelaste kogukonnaga. Kas me tõesti usume, et kohtleme siia pikemalt pidama jäävaid ukraina keevitajaid teisti kui oma koduvenelasi? Rääkimata sellest, et meie heade mõtete linn ei saa kuidagi lahti Eesti kõige rassistlikuma linna tiitlist.

Kahtlane, kas Eesti jaoks on ainuõige angloameerika majandusmudel, sest see ei ole jätkusuutlik ilma migratsioonita. Kui me peaksimegi kunagi jõudma jõukamate riikide sekka, siis pole meil ilma migrantideta enam inimesi, kellega koos selles jõukas riigis elada.

Asi ei ole ainult madalas sündivuses, vaid kõigis nendes sotsiaalsetes probleemides, mis panevad inimesed jooma, narkootikume tarbima, ennast autoga surnuks sõitma või lihtsalt depressiooni käes vaevlema. HU? depressiivsete väikelinnade lugu tabas ilmselt ka autorite endi üllatuseks väga hella kohta Eesti ühiskondlikus teadvuses.

Ei ole olemas väljapääsmatuid olukordi, on ainult saamatud inimesed. Lootus on meie laste (ja nende laste) peal.  Meid, keskealisi, "lastakse maha", sest vähesed jõuavad lõpuni pingutada. Mahalaskmine võib tähendada alkoholi, infarkti või mõnd muud vaimset või füüsilist inimese hävitamise viisi. Nimekiri enneaegselt lahkunud edukatest inimestest on väga pikk alates Rein Kaareperest ning Robert Lepiksonist, kui meenutada ainult mõnd prominentsemat äritegelast. Karta on, et see nimekiri ei ole täna veel lukus...

Mõned meist suudavad ise rongilt maha astuda, olles kogunud piisava vara, et endale vaba aega osta ja elu rahulikumalt võtta. Aga võrreldes massidega on neid  väga vähe.

Järgmine põlvkond võib-olla õpib vanemate vigadest, ja olles rohkem maailma näinud, hindab mõningaid väärtusi ümber. Ehk siis Eesti üldine majanduslik paradigma muutub.
Raul Eamets on majandusteadlane.