Tootest ja turundusest
Keegi võttegrupist ei tunnistanud kusagil, et tegu oli kainelt kalkuleeritud kommertsprojektiga, tootega, mille ülesanne on pakkuda tempokat meelelahutust. Vastupidi, hästi korraldatud promotsiooni põhiosa moodustanud intervjuudes pihiti üksteise järel siirast murest kadunud põlvkonna pärast, armastuse vajakajäämisest ja individualistliku ühiskonna ükskõiksusest. Oot-oot, et mis mõttes mõtlemapanev, mis mõttes olulise sõnumiga, mis mõttes realistlik ja aus?
Mina nägin midagi muud. Ma nägin toodet. Võeti Sass Henno bestselleriks osutunud teos, et garanteerida tiinekatele ja hilispubedele pealeminemine, ka osatäitjad valiti samadest argumentidest lähtudes. Üks korralik kihutamisstseen, üks plahvatus, paar verist peksmist, triibutõmbamist, seksi - nii pealesunnitut kui vabatahtlikku, peaasi, et oleks paljast keha. See müüb. Kellelgi ei jää pärast filmi segaseks, et amf on lahe, pohmelli elab üle ja küürakat parandab vaid haud.
Just ületunnistust, et tegelikult taheti vaatajale lihtsalt meeldida ja tema meelt lahutada, oleks tahtnud kuulda. Aga see ei kuulu looja kuvandi juurde.
Siiski, minu lugupidamine režissöörile René Vilbrele, et ta Ilmar Raagi kui koolivägivalla eksperdi eeskujul ei hakanud meedias mõõdutundetult narkokuritegevuse eksperdina esinema.
Lugu ilmus Eesti Ekspressi kultuurilisa Areen rubriigis "25 rida"
