Kellasseppade eriala oli vanasti üks keerukamaid. Uurmaakrid pidasid end pigem kunstnikeks kui käsitöölisteks ja nende õpiaeg võis kesta koguni 10-12 aastat. Kuid paraku polnud seejärel alati võimalik leida erialast tööd. Just niisugune oli olukord Tallinnas 17. sajandil, kui sõjad ja katk olid linna välja kurnanud, Venemaa oma kaubanduse Läänemerelt Põhja-Jäämerele viinud ja Rootsi riik Eestimaa oma soosikutele laiali jaganud.
Tõsi küll, sajandi keskpaiku hakkas olukord paranema ja rahvas uuesti uhkust taga ajama, hõbenõusid tellima ja -ehteid kandma. Aastal 1657 pani Eestimaa tookordne asehaldur Philipp von Krusenstern kirja järgmised oma aega iseloomustavad värsiread (osundatud Kelchi järgi):

[-]
Ja hoopis võimatu näib kirjeldada seda,
Mis narrus, upsakus käib kaasas rõivastega,
Ei sündsat kanda saa siin üle kolme kuu,
On moes vaid prantsuse, a'ab iiveldama muu.

[-]
Mõndagi sellest luksusesärast on säilinud tänini. Kui aga Eesti toonased kullassepad on pälvinud laialdast tähelepanu, nende toodang suhteliselt hästi tuntud ja üllatavalt suurel hulgal alles, siis ei tolleaegseid uurmaakreid ega nende töid pole peaaegu üldse teada. Vanimad senituntud Tallinna kellad kuuluvad 18. sajandisse ja on äärmiselt haruldased.
Seetõttu on nüüd Ajaloomuuseumis eksponeeritav kell midagi täiesti erilist ja ­ainulaadset - Tallinna kellassepakunsti vanim teadaolev näidis. Selle valmistaja Baltzer Westgin (ka Westgen, Wetzken, Wessken - teadupärast kõikus nimede kirjapilt vanasti väga tugevasti) saabus Tallinna Augsburgist, ühest tähtsamast kellassepatöö keskusest 16.-17. sajandi Euroopas. Tema Tallinna jõudmise täpne aeg pole teada, kuid arvatavasti toimus see 1650. aastate alguses. Tallinna tulnud, tegi (või uuendas) Baltzer kohe tutvust oma kohalike ametivendadega. Et see oli aeg, mil kellassepad, kes seni olid kuulunud seppade tsunfti, tahtsid sellest lahku lüüa ning moodustada omaette ameti, lülitus Baltzergi kohe n-ö ametiühingutöösse. Tema allkirja koos Frantz (Franciscus) Siladi (Silhadi), Ungarist Tallinna tulnud kellassepa omaga leiame vastava, 1652. aasta 5. märtsiga dateeritud palvekirja all. Sõprus pruunisilmse pustade pojaga lõppes aga kiirelt, kui viimasest sai 18. novembril 1652 Tallinna kodanik ja seega ka aus meister.
Nimelt oli isand Baltzer veel vallaline ning ei võinud seega saada kodanikuks ega oma ­oskusi ausa tööga rakendada. Vähe sellest, esialgu puudus mehel isegi katus pea kohal, mistõttu ta asus elama ühe teise ametivenna, suurkellade valmistaja Laurentz (Lorentz) Alte juurde. Ka viimane polnud sündinud tallinlane, vaid oli siia tulnud Soomest, Turust, ja kodanikuvande andnud sama 1652. aasta septembris. Laurentzi juures hakkas Baltzer omal käel tööle ja rikkus sellega iidset seadust, mille järgi ainult tsunftimeistril oli linnas õigus oma äri ajada. Ühesõnaga, tegemist oli nn tsunftijänese ja kõlvatu konkurentsiga, mistõttu seppade amet võttis Franciscus Siladi ettepanekul Baltzeri käitumise arutusele ning saatis raele selle kohta kirja. Kaebusest selgub, et Baltzer oli juba terve aasta oma lubamatut tegevust arendanud, mistõttu raadi paluti pööningujänes tööst kõrvaldada ja minema ajada.

Kaebused Baltzeri ebasündsa tegevuse kohta saavad pärineda alles ajast pärast seda, kui Siladi oli saanud kodanikuks ja meistriks, tõenäoliselt 1653. aasta algusest. Järelikult saabus Baltzer Tallinna millalgi 1651. aasta lõpul - 1652. aasta alguses. Endale tuliseid süsi pea kohale kogunud salameistril tuli nüüd valida - kas võtta naine või lasta ennast linnast välja ajada. Meie kellassepp valis raskema tee ning abiellus septembri alguses 1654 tallinlanna Anna Rieländeriga, andis kodanikuvande ning sai arvatavasti varsti pärast seda ka tsunftimeistriks.
Koos oma ametivendadega jätkas Baltzer võitlust kellasseppade iseseisvumise eest. Tema nime leiame koos Hans Weißi ning Lorentz Altega veel ühe, kahjuks dateerimata palvekirja alt. Arvatavasti koostati see 1654. aastal, kui kellassepad esitasid raele oma järjekordse skraa (põhikirja) projekti. Ja ehkki Rootsi kuningliku resolutsiooni järgi 1626. aastast salliti koguni kolme meistriga väiketsunfti asutamist (meenutagem - palvekirja all leiduski kolm nime, ungarlane oli kõrvale jäetud), ei saanud kellassepad raelt soovitud luba. Küll lõid nad koos lukkseppade ja rea teiste väiksemate erialadega juba 1653. aastal lahku seppade üldtsunftist ja moodustasid lukk- ehk peenseppade ameti. Nende põhikirjana jäi siiski veel aastaiks kehtima sepaameti keskaegne skraa. Alles 1696. aastal kinnitati igale tsunfti kuulunud seitsmest peensepaerialast, kaasa arvatud kellasseppadele, oma proovitöö.
1696. aastal sätestati meistritööks löögiga vekker, täpselt samasugune ese, nagu on nüüd välja pandud Ajaloomuuseumis. Teos, ehkki oma mõõtmeilt väike (ruudukujulise sihverplaadi läbimõõt vaevu 11 cm), on Augsburgi kooli vääriline, selle iga detail peenelt ja maitsekalt välja töötatud. Ja see käib ning lööb! Tõenäoliselt on meie ees Baltzer Westgeni meistritöö, mis liiati kannab nii tema kui ka Tallinna linna nime ja Tallinna märki dannebrogi (risti). Tsunftijänes poleks niisugust ülbust endale lubada saanud. Järelikult võiks kell pärineda umbes 1654.-1655. aastast. Varsti pärast seda, 1657. aastal, Baltzer Westgen suri. Samal aastal siirdus inglikelli kruttima ka tema vingamees Franciscus Siladi. See oli aeg, kui Tallinnas märatses Gdanskist Eestisse jõudnud katk, mille ohvriks küllap langesid ka siinsed kellassepad. Võib-olla just seetõttu jäigi oma tsunft neil loomata.

Kella saab Eesti Ajaloomuusuemi Suurgildi hoones näha 6.-30. novembrini.