Praegu teeb hirmutunne taas võidukäiku. Kui veel paar aastat tagasi pelgasin jalgrattaga sõitmist maakohtades lahtiste koerte pärast ja Tallinna-Tartu maanteed rullnokkade tõttu, siis nüüd olen hakanud mõtlema, et kui kindel on mu töökoht. Olen edasi lükanud uue auto ostmise ja kulukaid reisiplaane.

Swedbanki analüütik Maris Lauri hoiatab, et Eestis võib ­rakenduda isegi Jaapani variant, kus rahvas muudkui säästab ja majandus ei löö seetõttu õitsele.

Selle nädala lehes kirjutavad Tiina Jõgeda ja Birgit Püve, kuidas mõjub masu eestlaste palkadele. Tundub olevat lihtne teema, kuid paljud inimesed ütlesid ajakirjanikele ei. Mõni teenis raha mustalt ja ei soovi, et maksuamet turja kargaks, mõni kartis liiga tillukese palga tõttu häbisse jääda ja mõni liiga suure palga tõttu kadeduse tärkamist, mõni luges töölepingust, et numbrid peavad jääma konfidentsiaalseks ja kui lepingut rikud, tõmbad jama kaela.

Oli nende ei-ütlemiste taga hirm? Või lihtsalt mõistlik ettevaatlikkus?

Või hoopis lihtsalt argus?

Jah, me elame küll vabal maal, kuid kodanikuargust esineb meil rohkelt. Näiteks Madis Jürgen kirjutab, kuidas Tallinnas pidi sõimerühm külmetama, magamistoas oli vaid kaheksa kraadi sooja.

Lapsevanemad palusid aga Madist algul jumalakeeli, et ärgu avalikustagu sõime nime, sest muidu pannakse sõim kinni ja neil pole lapsi kuhugi panna!

Paljud inimesed ei julge oma nime all kritiseerida, vaid kirjutavad anonüümseid kommentaare. Mõned lasevad end sunniviisiliselt parteisse võtta. Mõned taluvad ülemuste mõnitamist, sest pelgavad kaotada töökohta.

Argus ja hirm ei ole edasiviivad tunded.

Selle nädala lehes kirjutab ettevõtja Märt Vooglaid, kuidas Venemaaga hirmutamisest on saanud meie poliitikute küüniline relv rahva ohjamisel. Hirm on jõud, mis aitab vältida sisulisi diskussioone ühiskondlike valikute tegemisel. Vene hirmuga võidetakse isegi valimisi.

Märt räägib küll suhetest Venemaaga, kuid tegelikult mõtleb ta hirmu laiemalt. Hirmu on meie elus liiga palju ja poliitikud ei tohi seda enda huvides ära kasutada. Loo pealkirigi kõlab “Lõpetage palun hirmutamine!”.

Hirmu põhjus on ilmselt teadmatus. Maailm läheb aina keerulisemaks, protsessid ei allu meie tahtele, loodus näitab hambaid. Suurte riikide kodanikel võivad veel säilida illusioonid, et nende valitsustel, keskpankadel, kontsernidel ja sõjavägedel on võimalik asju mõjutada. Väikeste riikide kodanikel pole sedagi lohutust.

Ma olen Vooglaiuga nõus, et lõpetage hirmutamine. Ning soovitan teil minna õue ning nautida talve.

Eestis pole maavärinaid, vulkaane, orkaane ega hirmsaid üleujutusi. Meil on päike ja lumi. Ärge kartke mäest alla lasta!