Need lihtsalt ei sobi mu loomusega.

Mul läks kolmkümmend aastat, enne kui mõistsin, kui võimas see refrään tegelikult on. Siin Eestis. Kuna me elame Facebooki ajastul (ma ei pea silmas seda filmi), laekus mu digitaalsesse kirjakasti järgmine teade:

„Tere, hr Marques!

Olen 21. Kooli õpilane (siin Eestis). Meie koolis on traditsiooniks, et igal aastal (jõulude ajal) korraldab 11. klass kunstinädala, mis tähendab, et me peame välja valima ühe riigi. Sel aastal valis meie klass Portugali. Ma olen lugenud Teie artikleid Eesti Ekspressis ja me mõtlesime, et võib-olla te oskaksite meile Portugali kohta nõu anda. Kunstinädala lõpus peame me tegema ka etenduse, aga praegu meil selleks veel mõtteid pole. Äkki Te saaksite meid aidata? Või soovitada meile mõnda head Portugali filmi?“

Olles juba mõne aja Eestis elanud, ei tulnud see mulle ehk meeletu üllatusena. Olulised asjad sünnivad siin sageli interneti vahendusel. Seekordne juhtum oli aga kuidagi erilisem: 16-17-aastaste klass kutsus maailma enda juurde koju. Vikipeedia? Ei, nemad eelistasid juua otse allikast. See pani mind unistama ja minevikule mõtlema – mu ülikooliaastad olid võrratud, aga ma olen arvamusel, et inimese haridusteel on suurima tähtsusega just keskkoolietapp.

Enamasti käib inimestes 'klikk' just seal.

Eelmisel aastal olid need õpilased valinud Islandi ja siis olid nad kooliõue isegi väikese vulkaani püstitanud. Kolmest tüdrukust koosnev tervituskomitee rääkis sellest õhinal mulle kogu koolis tutvustusringi tehes – kohviku, võimla ja ujulani välja. Nad olid oma keskkooli üle väga uhked.

Oli kaks asja, mis mulle eriliselt muljet avaldasid: põhjamaise arhitektuuri mõnus ja mugav õhkkond ja vahetunnikell, mis tunni lõppu kuulutas: klassikaline muusikaelement koolis.

Mu eesti keele oskused pole veel piisavad, nii et meie suhtlus pidi toimuma inglise keeles. Nende 25 nooruki jaoks takistus? Absoluutselt mitte. Küsimusi jagus, taheti kõike teada. Portugali gastronoomiast ajalooni, minu koduriigi jazzmaastikust kohalike filmitegijateni.

Klassis olid muidugi kohal ka õpetajad, aga kõike korraldasid õpilased ise. Taktikepp oli seekord nende käes, nemad dikteerisid. Ja oli tunda, et see ei olnud kunstlik algatus. Ei midagi pealesururutut. Kui aus olla, siis mind pures justkui väike kadeduseuss: keskkool Portugalis – ja ma usun, et ka Nõukogude Eestis – oli nii erinev... Pealegi olen ma riigist, kus minu ajal lõpetas keskkooli vähem kui kolmandik õpilastest - see on Portugali tragöödia.

Ma tean, et 21. Kool on Eesti keskmisest kõvasti üle. Aga see külaskäik aitas mul mõista, miks ajakiri Newsweek hindas Eestis omandatava hariduse maailma esikümnesse.

Huvitav, aga mulle tundnub, et pärast seda visiiti on Pink Floydi refrään mulle kuidagi talutavam: "We don't need no education, We don't need no thought control, No dark sarcasm in the classroom, Hey teacher leave them kids alone." („Meile pole vaja haridust, meile pole vaja kontrolli, pole vaja sünget sarkasmi klassis! Hei, õpetaja, jätke õpilased rahule!“- tlk.). Päris alati see muidugi ka nii ei saa olla. Aga me peame mõistma, et sisutud piirid on viimane asi, mida sellele eurooplaste põlvkonnale on vaja. Või bürokraatia. Või mõttetud lepingud. Või ajast ja arust kooliõpikud.

Neid noori ümbritsevad teistsugused teadmisteallikad. Vahel piisab nupule vajutamisest. Võib rohkem kasu olla. Jätta lapsed rahule ei tähenda enam süsteemi boikoteerimist. Vastupidi, see võib hoopis tõhusaima pedagoogikana töötada: uus põlvkond januneb maailma järele ja seda juba keelata ei saa. Las nende endi uudishimu olla neile präänikuks, mis neid üha kõrgematele lendudele tiivustab.

* João Lopes Marques on raamatu "Mees, kes tahtis olla Lindbergh" autor
Tõlkinud Teve Floren

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid