Veneetsia, valitud katked
Vaese idaeurooplasena peatud sa Veneetsiasse tulles muidugi Mestres, mereäärses väikelinnas, mida ühendab Veneetsiaga raudteetamm ja autotee – viimane lõpeb küll lihtsalt paari parkimismajaga. Edasi puuduvad autoteed. Raudtee ei jõua ka suurt kaugemale, kohe on ees peavaksal, tolmunud modernistliku arhitektuuriga umbkott, kust saab vaid tagasi sõita. Edasi saab vaid vaporettodega, reeglina logude praamitaoliste jõelaevadega, mis kannavad ses linnas praktiliselt kogu ühistranspordikohustust.
Ma ei ole lugenud Thomas Manni “Surma Veneetsias” ja võib-olla ei tee seda iial, andestatagu mu küünilisus klassika vastu; aga sellest linnast õhkub korraga nii süstemaatilisust kui lootusetust, allajäämist, uppumisohtu. Absurdne idee ehitada linn kesk merd. Keset poolläbipaistmatut beeži karva vett. Mitte just liiga loogiline koht linna ehitamiseks. Aga mingid põhjused pidid sel olema. Ja mingid põhjused, et seda linna pole seni maha jäetud. Ja see on enam kui turistide igasuvine entusiasm. See on vist müüt.
Tegelikult näib Veneetsia siiski funksivat kui pärislinn, nurga tagant ilmuvad väikesed toidupoed ja restoranid, elu näib käivat – aastaid olen läinud mööda kohalike kommunistide pesast, kus nood joovad grappat (muide, grappa kodusajamise masinad olevat nüüd ka eesti rikkurite mänguasjadeks? Olen üht kohalikku katsetust isegi lonksu proovinud, oli... nojah, nagu kõige odavam Mestre supermarketi grappa, s.t vedelik, mida palju ei tahaks) ja käratsevad – ja jumal, lasku käia!
Õieti on olemas kaks Veneetsiat: läikpaberile trükitu ja päris. Viimast on raskem määrata, esimene on lihtsalt turistlik kitš.
Esimene on maitsetus, sümbolkohad, kus kindlasti digiseebikarbi ees poseerida, Harry’s Bar, Markuse väljaku tuvid, võikad “turistimenüüd” restoranides – miks mulle kotlet friikartulitega, kui võin tellida sama raha eest kalmaaritindis hautet spagetisid? Kui veidi otsida, leiab uskumatuid söögikohti. Ja kõik tänavad pole kitsad jalgrajad kanali servas. Ja sa ei pea tingimata minema gondliga sõitma, kuigi gondoljeeride julgem osa püüab, mõla käes, aeg-ajalt endast mõne ooperiaaria või napoli laulukese välja pigistada... Isegi pinke ja parke leiab.
Samas: see on tolmunud hiilgus. Mingi kurbus ja lootusetus on ikkagi õhus. Ma käisin oma kultuuriajakirjanikukarjääri ajal neli korda Veneetsia biennaalil. See üritus suutis uinuvale ja vajuvale linnale natukesekski elu sisse puhuda. See oli ja on ehk nüüdki kunstlik hingamine. Aga seegi on parem kui vaikne uinumine ja merrevajumine.
Biennaal, kas kunsti- või arhitektuuriteemaline, elustab linna vähemalt paariks-kolmeks avamispäevaks. Võib-olla polegi see tavalisele veneetslasele oluline – nii nagu Viljandi Folk ajab oma olemasoluga närvi osa pärisviljandlasi? Kuid kordumatu linna elushoidmiseks on sel ikkagi tähtsus. Ma ei tea, kuivõrd need hiigelnäitused puudutavad veneetslasi endid, kui üldse, aga nad on nagu rituaalid kunsti- ja arhitektuurimaailma jaoks, kohtumiskohtadena olulised, kõik on kohal.
Tase võib sõltuvalt kuraatoritööst ja rahvuspaviljonide valikust kõikuda, aga need on maailma tähtsaimad erialanäitused ikka veel.
Nagu ka filmifestival. Sõitsin oma viimasel Veneetsia-käigul – see võis olla 2004? – lihtsalt niisama festivalisaarele, erilise lootusteta kuhugi sisse pääseda, käisin ujumas ja jalutasin pühade kinohoonete kandis. Punased vaibad siin ja seal, meediatöötajate rabelemine, Dolce ja Gabbana ohtra kroomi abil üledisainitud väikesed mustad Citroënid glamuuri esindamas kõnniteel.
Päike vajus vaikselt ikka sama beeži merre ja festival oli lõppemas.
Ma ei teinud katsetki kinno trügida, oli niigi hea olla.
Samas, mu jaoks on Veneetsia üks maailma nostalgilisemaid linnu. Ma isegi ei tea, mis selle tunde nimi tegelikult on. Ja miks see minu peal nii töötab. Ma võin ka üldse mitte üksi olles seal olla vait, kõndida, vaadata kummalist valgust – kas Caravaggiol, kelle üht seal, rannapromenaadist 5 minuti vaporettosõidu kaugusel asuvat hiilgetööd ma ikka pole viitsinud vaatama minna, pole selle kohta viidet? Ei leia praegu.
On üks linn, mis ei olegi linn. Nii eriskummaline on see paik, otsekui oleks see veealune linn, mille peegelpilt on vete kohale kerkinud, mitte veepealne linn, mis peegeldub laguunil. See on männipalkidele ehitatud linn, tulvil aastasadade saladusi, sala-teid ja salasuhteid. See on linn, mille labürintlikel tänavatel võivad korraks eksida ka kõige parema suunatajuga inimesed, ja need, kelle suunataju petma kipub, võivad väljapääsu otsides ekslema jäädagi. Kes öisel ajal neile ainukordse sumbuva kajaga tänavaile satub ja mõnd hingelist kohtab, ei oska hiljem öelda, olid need inimesed või inimeste varjud.
5 asja, mida Veneetsias teha:
■Parim päev Veneetsias on selline, et ostad linnaäärsest toidupoest kaasa juustu, prosciutto’t, saia ja prosecco’t, ja lähed rändama.
Lihtsalt kõnnid. Kiiret ei ole kusagile. Jalad viivad Surma põigust Lootuse tagahoovi, ühelt kirikuesiselt väljakult teisele kirikuesisele väljakule. Ja kui siis veel mõnest aknast kostab viiuli- või klaverimängu, võib lihtsalt trepile istuda ja kuulata, kuniks ilu kestab. Kassi kombel peesitada. Ükskord jõuad maailma tagasi niikuinii.
■Kiika juudi getosse – jah, just siit see sõna pärinebki. 1516. aastal käsutati kõik juudid ühte piirkonda elama ja Getto Nuovo – veest ümbritsetud saar – oli doodžide arvates nende jaoks ideaalne paik. Praegu elab seal heal juhul mõnikümmend juuti.
■Külasta Lido di Veneziat – see on paik, mille oma novelliga “Surm Veneetsias” kirjutas kuulsaks Thomas Mann. Heleda liivarannaga melanhoolse olemisega saar Veneetsia ja Aadria mere vahel, kus võib jääda mulje, nagu oleks sattunud tagasi XIX sajandisse. Ettevaatust – septembrikuus vallutab Lido Veneetsia filmifestival.
■Palazzo Venier dei Leoni on koht, kus metseen Peggy Guggenheim elas oma elu viimased kolmkümmend ja natuke aastat. Palee nimi pärineb sellest, et perekond Venierid pidasid seal lõvisid. Peggy oli küll ekstsentriline daam, ent piirdus kõigest koertega. Praegu on seal väljas kena hulk XX sajandi kunstiklassikat.
■Kui aega natuke rohkem, tasub kindlasti käia Murano saarel, kus elu käib hoopis teisel kiirusel. Klaasikunst nõuab aega, oskusi ja kannatlikkust, seda kõike Muranol ka jagub. Tee peal võib läbi hüpata San Michele saarelt, mis on üks maailma kaunimaid surnuaedu.
5 asja, mille suhtes Veneetsias valvas olla:
■Kesksuvisel palaval ajal võivad seisva veega kanalid pisut liiga vängelt lõhnama hakata, kevad ja sügis on seevastu ideaalne aeg.
■Nagu Itaalia linnades ikka, nii on Veneetsiagi nuhtluseks erakordselt osavad taskuvargad. Iseäranis tuleb ette vaadata veebruarikuisel karnevalisesoonil, mil turistid hooletud ja taskud valveta.
■Häiresireen – kes seda kord kuulnud, see teab, millest jutt. Hilissügiseti kipub vesi Veneetsiat endale tahtma. Sellest teavitavad linlasi häiresireenid, mis annavad teada, kui vesi on tõusnud 1,1 meetri kõrgusele. See on aga alles algus – vesi võib tõusta peaaegu kahe meetri võrra.
■Püha Markuse väljaku tuvid. Nii ülbeid tuvisid võib vedamise korral kohata veel ainult Hyde Parkis.
■See punkt ei ole niivõrd hoidumiseks kui leebeks hoiatuseks. Üks toredamaid üle kanali saamise viise on teha seda kitsukese traghetto’ga. Aga ettevaatust – seal sõidetakse püsti. Hea tasakaaluharjutus.
Kätlin Kaldmaa
 |
