Foma Tminoff : Eesti Panga presidendi koha hind — võimukoalitsiooni lagunemine?

Huvi ja pinged olid enne Eesti Panga nõukogu kogunemist üles kruvitud. Loodeti, et nõukogu valib uue Eesti Panga presidendi, läks aga teisiti kui oodatud. Favoriit Jürgen Ligi ei pääsenud teise vooru, konkureerima jäid Ardo Hansson ja Andres Sutt. Mis saab edasi? Lähiajalugu lubab meil uskuda ka esmapilgul küllalt pööraseid edasisi stsenaariume.

Luukere tuleb kapist välja

Novembri esimestel päevadel läheneb võimupartei jaoks üks äärmiselt ebameeldiv tähtaeg. Kohtu poolt antud aeg kokku leppida VEB-Fondi nõuete omanikega neile 19 aastat oodatud summade väljamaksmiseks saab täis. Selle ülesande peab täitma rahandusministeerium. Endise Reformierakonna ühe juhtfiguuri Märt Raski juhitud Riigikohus on otsuse teinud, pärast kuut aastat mitte eriti pingelisi arutelusid. Kõik Kallase, Krafti, Lipstoki, Ligi, Langi jt läbi aegade kõlanud enesekindlad kinnitused, et riik ei pea hakkama Eesti Panga tekitatud jama klaarima, on lõplikult prügikasti visatud. Peab küll ja see summa võib ulatuda maksumaksja jaoks kuni 1 miljardi kroonini. Kuid sellega koos tulevad paljud teisedki aastate jooksul kangekaelselt vastamata jäetud küsimused. Veel viimasel hetkel püüdis Eesti Pank VEB-Fondi likvideerida, et võtta võimalus kõigilt võimalikelt nõudjatelt oma raha tagasi saada! Kohus loomulikult peatas taolise tegevuse. Samas ei ole kohtuotsuse jõustumisest saadik tehtud mitte midagi nõudeõiguse esindajatega tingimustes kokkuleppimiseks!

Ardo Hansson on öelnud, et tema valimine tähendaks uut suunda ja avatust Eesti Pangas, konkurent Andres Sutt aga rohkem järjepidevust. Aegade jooksul on Eesti Panga keldritesse kogunenud palju sellist, mille ilmsikstuleku üle ühtedes ja samades mundrites pangapresidendid on valvanud. Kõige vähem tahaks see seltskond uut suunda ja avatumat panka. See on täiesti selge.

2004. aastal püüdis tollane Isamaaliit moodustada Riigikogu komisjoni VEB-Fondis toimunud hämarate tehingute uurimiseks. Tookord ei leidnud see parlamendi heakskiitu. Loomulikult oli komisjoni moodustamisele vastu Reformierakond, kuid lisaks ka tollane Res Publica. Reformierakonnal võib nüüd tulla tahtmine kõike seda IRL-ile meelde tuletada, lisaks kleepida koalitsioonipartneritele külge silt sobingust Jaan Männiku ja Hanssoniga.

IRL on sisemiselt lõhki ja neist võib olla kerge lahti saada. Eks sellest saavad aru ka sotsiaaldemokraadid, kelle hulgas on arvestatavalt võimuliitu pürgijaid. Ja miks ei võiks tulla kõne alla näiteks mõistlik osa Keskerakonnast, eriti nüüd, kus ka see erakond on tugevalt kahestunud erinevatesse leppimatutesse leeridesse.

Eesti Panga presidendid Reformierakonna „õnnistusel”

Jürgen Ligi peeti Eesti Panga presidendi kohale favoriidiks, sest siiani ei ole mitte keegi peale Siim Kallast ilma Reformierakonna „õnnistuseta” sellele kohale maandunud. Kaks viieaastast ametiaega Eesti Panga presidendi toolil trooninud Vahur Kraft oli ilmselgelt Kallase järeltulija ja Reformierakonna soosik. Seda rida jätkas Andres Lipstok.

Ometi kujunes nüüd kiiresti arvamus, et Ligile sai saatuslikuks tema parteiline kuuluvus, terasemad rõhutasid, et tema parteiline kuuluvus Reformierakonda. Sellel rõhuasetusel on tõepoolest oma kindel alatoon. Kallas on Reformierakonna asutajaliige, selle pikaaegne liider. Hiljuti toimunud presidendi valimiste ajal vihjati ka sellele, et Kallas soovib pärast Toomas Hendrik Ilvese teist ametiaega lõpetada oma poliitiline karjäär Eesti presidendina. Mõistetav, kui Reformierakond oleks tõepoolest juba praegu poliitiliste kokkulepetega püüdnud seda stsenaariumi kindlustada, sest ilmselt ollakse hetkel ehk võimuulatuse maksimaalsel laineharjal.

On tähelepanuväärne, et ka paljud pangategelased toetasid vahetult enne Eesti Panga nõukogus toimunud hääletusvoore just Ligi. Reformierakondlasest rahandusminister ise ajastas aga meedia jaoks avalduse, et poliitik peab õigel ajal oskama poliitikast lahkuda. Nüüd on küsimus selles, kas tõesti libiseb pangapresidendi ametikoht seekord Reformierakonna haardest välja. See kõlab ju veidi jaburalt, ent täit usku pole. Meie erakondade tagatubade võimekust intriigideks ja rahandusringkondade omavahelist tihedat seotust ei alahinda kogetu põhjal vist mitte ükski siinse riigi elanik. Et kõik on võimalik, tõestab meie lähiajalugu, kasvõi Eesti Panga presidendi valimised aastast 2000.

Dramaatiline aasta 2000

2000. aastal sõelus Eesti Panga nõukogu presidendi kandidaatidena välja teiseks ametiajaks pürginud Siim Kallase järeltulija Vahur Krafti ja Tallinna Tehnikaülikooli statistikaprofessori Vello Venseli. 1998. aastal oli Vensel esitatud Eesti Panga nõukogu esimehe kandidaadiks, kuid Riigikogu kukutas ta arvatavalt liigse otsekohesuse tõttu läbi.

Toompeal oli võimul kolmikliit, Mart Laari valitsus, kuhu kuulusid Isamaaliit, Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid. Nagu nüüd Jürgen Ligi, peeti tookord favoriidiks Krafti. Huvitav on mainida, et tookord toetasid koalitsiooni erakondadest Krafti Reformierakond ja Venselit Isamaaliit. Kinnitamata andmetel häältega 7:2 andis keskpanga nõukogu 30. märtsil 2000 oma toetuse Venselile. Reformierakond ei püüdnudki pettumust varjata. Jürgen Ligi nimetas tookord avalikult Venseli valimist halvaks uudiseks. Kraft tuli Ligi sõnul oma tööga hästi toime ja on sümpaatne esindusisikuna.

13. aprillil nimetas president Lennart Meri Venseli alates 28. aprillist 2000 Eesti Panga presidendiks. Edasi hargnesid sündmused nagu halvas B -kategooria kostüümidraamas. Möödus 12 päeva presidendi otsusest ning ametisse astumiseni jäi veel 3 päeva kui 25. aprillil teatas Vensel oma loobumisest asuda pangapresidendi ametisse, viidates sealjuures ootamatule haigestumisele. Hiljem hakati kuluaarides sosistama Venseli minevikule ja seotusele KGB-ga, mis justkui selgus taustauuringu käigus. See versioon nurgataguseks spekulatsiooniks aga jäigi.

11. mail esitas Eesti Panga nõukogu uuteks presidendi kandidaatideks Kalev Kuke Reformierakonnast ja Mart Opmanni Koonderakonnast. 18. mail eelistas Eesti Panga nõukogu näha Eesti Panga presidendina Opmanni. Juba järgmisel päeval teatas aga president Lennart Meri, et ta keeldub Opmanni kinnitamast Eesti Panga presidendiks! Oma keeldumist põhjendas president Opmanni saamatusega rahandusministri ametis ning Riigikontrolli avastatud rikkumistega. Viimast kandis ette tollane riigikontrolör Juhan Parts.

Skandaaliderikas pangakevad kulmineerus juunis, kui lõpuks sõelale jäänud kahest kandidaadist — Kalev Kukest ja Vahur Kraftist astus nõukogu ette tegelikult ainult Kraft, sest Kukk taandas ennast enne hääletamist. Arvata võib, et Kukk mängis kaasa lihtsalt selleks, et ei oleks ühe kandidaadiga valimised, mis oleks võinud rikkuda kogu ürituse niigi rikutud mainet veelgi. Sest Krafti selja taga oli Reformierakond ja Siim Kallas isiklikult ning Kalev Kukk kuulus samuti Reformierakonda.

Dramaatilised lahingud keskpanga presidendi tooli ümber ei kulmineerunud valitsuskoalitsiooni lagunemisega. See juhtus alles poolteist aastat hiljem, kui Kallas moodustas uue valitsuse koos Keskerakonnaga.

Sutt ja Hansson — siseringi mõjuväli ja sõltumatus

Niisiis, kusagil alateadvuses vasardab vaatlejal teadmine, et intriig ei ole veel sugugi lõppenud. Uskumatult lähedale taolisele salahirmule, et ikka võidakse ära teha, jõudis ainsana üllataval moel meie kõige kollasem päevaleht. Õhtuleht kirjutas: „Mis saab aga edasi? Teha nägu, et midagi pole vahepeal juhtunud ja olla rahulikult minister edasi oleks võimalik juhul, kui Ligi poleks äsja rääkinud vajadusest poliitikast õigel ajal lahkuda. Pangajuhiks pürgimine näitas, et see õige aeg lahkumiseks on tema arvates kätte jõudnud. Omaette küsimus on, miks hakkas Ligi äkki rääkima poliitikast lahkumise juttu? Kui tegemist on lahkarvamustega Ligi ja Reformierakonna vahel…”

Nii Eesti Panga rolli kohta majandusprotsesside suunamisel kui ka majandusküsimustes üldse, domineerib meedias kahjuks poliitplära — kindlate huvidega poliitikute ja rahandusringkondade suunatud teated. Objektiivset vaadet kõrvalt on liiga vähe. Suletud ja väikese ühiskonna häda, kus kõik on kellegi klassi-, kooli- ja ülikoolikaaslased või lihtsalt kälimehed. Seetõttu on tõeliseks valguskiireks professor Rainer Katteli kirjatükk (Eesti Päevaleht, 8. sept.) Eesti Panga tegelikust kohast tänases ühiskonnas. Kattel nendib, et keskpangas sisuliselt puudub vastutus, ent samas on väga head palgad. „Sellesse idülli tekkis kaks mõra: Männik ja euro [..] Pärast euro-alaga liitumist on keskpangal aga täpselt sama palju hoobi majanduse suunamiseks või valitsusele oponeerimiseks kui varem: sisuliselt mitte ühtegi,” kirjutab Kattel.

Vaagides panga presidendi valimisi, ütleb Kattel: „Seekord otsitakse pigem juhti, kes oskaks näidata panga rolli suuremana, kui see tegelikult on. Poliitiliselt pakub see muidugi suurepärase võimaluse trükkida mitte raha, vaid hääli valimisteks. Jürgen Ligi oli selleks suurepärane kandidaat. Kui valitud oleks Ligi, oleks keskpangast saanud Eesti poliitilise kaevikusõja suhteliselt kaalukas ettur.”

Eesti Päevaleht kirjutas, mida sosistatakse võimukoridorides: tegelikult on ka Ardo Hansson erakondlik, IRL-i upitatud, kandidaat. Samuti teatab EPL-i kommentaar, et Andres Sutil on suuremad võimalused saada Eesti Panga presidendiks, sest ta on rahvusvaheliselt olulisemal kohal kui Ardo Hansson, kelle „kontorit” Hiinas nimetatakse poliitringkondades ka riisijagamise bürooks. Huvitav on muidugi see, et Hanssoni juhitav Maailmapanga Hiina büroo peaks olema kuidagi alaväärne Suti Rahvusvahelise Valuutafondi Põhja- ja Baltimaade analüütilise osakonna vanemnõuniku haardeulatuse, silmaringi või analüüsisügavuse suhtes! Ei ole ju tõepoolest mõtet hakata siinkohal omavahel võrdlema Hiina ja Põhja- ning Baltimaade rahvaarve ning majanduse mahtu.

Taolised angažeeritud luulud jäävad nende väljamõtlejate südamele. Oluline on see, kuidas kandidaadid ise asju näevad. Esimene nii sõltumatult käituv Eesti Panga nõukogu esimees Jaan Männik on öelnud oma tegevuse kohta: “Nii kaua kui mina olen olnud Eesti Panga nõukogu esimees, olen ma tööd teinud maine küsimusega ja ma leian, et Eesti Pank võiks olla rohkem avatum ning võiks rohkem rääkida, millega ta tegeleb.” Männiku sõnul peaks panga uus president veelgi tõstma just mainet. Avatusest räägib just Hansson. Ka Sutt mainib tegelikult avatumaks muutmist, kuid tema väljaütlemised ei ole lihtsalt nii veenvad, sest ta on 8 aastat töötanud Eesti Panga asepresidendina ja veel enne seda samuti keskpangas. Sutt on seotud Eesti väiksesse poliitikute ja pankurite võrgustikku. Kuid just see võib tõsiselt takistada avatuma panga poole pürgimist. Männik on tulnud väljastpoolt, ta ei ole selle tihedalt omavahel põimunud rahandustegelaste ja poliitikute ringist sõltuv ega arvesta selle mängureeglitega. Just seetõttu on Männik olnud oma otsustes sõltumatu. Muuseas nii sõltumatu, et kahe Eesti Panga asepresidendi vallandamisel nurises selle üle peaminister Andrus Ansip, mis ei ole tegelikult üldse tema nuriseda. Täpselt sama saame loota Ardo Hanssonilt Eesti Panga presidendi kohal.

* * *

Reformierakonna ebaadekvaatse kaotuskibeduse väljendiks oli Ligi kiri Eesti Panga nõukogule. Kas on see oskamatus kaotada või hoopis hirm kaotuse ees — see on küsimus. Ning kas uue koalitsiooni hind võiks olla Eesti Panga presidendi koht? Kuidas seda ellu viia? Kuidas saada nõusse näiteks president?

Need küsimused tuleks esitada paraku neile, kes mõjujõudu omavaid „poliittehnoloogiaid” Eestis juhatavad. Aga kindlasti tasub edasist sellise pilguga jälgida, sest paraku on Eestis igava Põhjamaani jõudmiseni veel mõni põlvkond aega.