Maitsvad ja mahlakad sõnad
Veini maitse ja aroomi kirjeldamiseks vajalikest mõistetest on kirjutatud hulk artikleid ja raamatuidki. Kuulus antiikfilosoof Platon on öelnud, et ilu pole kerge tabada. Tal on õigus, kui pidada silmas ilu kirjeldamist sõnade abil. Teisiti pole ka aroomide ja maitsetega. Proovigem ainult sõnade abil teisele inimesele selgeks teha, mis on maitselt magus. Keeruline, sest sõnad on ju maitsetud. Kui võtame aga lonksu liköörveini või siirupit, on kohe selge, mis on magus.
Võiks arvata, et maitsete ja aroomide tunnetamise võime on inimestele võrdselt looduse poolt kaasa antud, sest kogu loomariik (ja ka inimene) otsib toitu maitse ja lõhna järgi. Siga tuhnib mugulaid, koer püherdab mõne kõduhunniku peal ja hunt närib verist liha – nad naudivad iga hetke sellest. Neid konkreetseid tegevusi inimene ei naudi – inimest tõmbavad teised lõhnad ja maitsed. Toitumisteadlane Mai Maser on hiljuti tabavalt märkinud, et tühja kõhuga hakkavad eestlased mõtlema leivast, sest nad on harjunud rukkileiva maitsega.
Maitsmine on välise maailma tajumise ja mõistmise viis. Sama raske kui panna tundeid sõnadesse on ka maitseid ning aroome sõnadega selgitada. Veini aroomi ja maitseomaduste kirjeldamise teeb eriti keeruliseks, et inimestel on erinevad maitse-eelistused, kogemus ja harjumused paikkonnast sõltuvalt. Näiteks eestlastelele jääb abstraktseks ja kaugeks veinimaailmas aeg-ajalt kasutatav väljend “märja kivi mineraalsus”, samas on meile arusaadavalt selged mõisted nagu “röstsaia aroom” või “moosine”.
Aroomide ja maitsete tunnetamine sõltub igaühe füsioloogilisest eripärast, ühele on lihtsalt rohkem antud, teisele vähem. Veinimeistrid muidugi loodavad, et veinitundjad kirjeldavad ja veinisõbrad istuvad, pokaal peos, ning naudivad leidmise või äratundmise rõõmu ühtmoodi.
Degusteerimisel ehk veini hindamisel maitse järgi kasutatakse mõõtmisvahendina inimese meeli. Degusteerija peaks suutma oma degusteeritava veini maitse kirjeldamiseks esile kutsuda kujundeid, millega ei saa hakkama ükski tõlgendav instrument, kuid degusteerija subjektiivsus jääb osaks tema inimolemusest. Näitena sobiks tuua veinimaailmas ringlev väljend “nõtkeks kulunud maitse”. Olen veendunud, et ükski masin ei suudaks veini omadust väljendada nii kaunilt ja kokkuvõtvalt.
Mõistetavad veinisõnastikud
Veini valmistamise ajal allub vein kultuurilistele mõjutustele. Vähese kogemuse ja silmaringiga veinivaatleja või -tarbija hinnang märjukesele on üldjuhul kas siis liialt standardne või ülimalt meelevaldne. Just sellest tulenevalt hüütakse teatud veine halvustavalt “kompotiks”, teatud veinide aroome aga ülistatakse “küpse sõnniku sarnasteks”. Veinide tutvustamisel ja soovitamisel puututakse kokku keeruka ülesandega – olla kujundlik ja samas mõistetav.
Esimesed veinisõnad pandi Eestis paberile 1959. aastal, kui Põltsamaa veinitehases nägi trükivalgust ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud brošüür “Väike veinileksikon”. Raamatu autor oli 22aastane tehnoloog Vallo-Rein Kuusekänd ning just sealt on pärit hiljem tavakäibesse läinud terminid “tammine järelmaitse” ja “vinoteek”.
Eesti veinikeele seisukohalt lähtudes on silmapaistvaim Kalev Kesküla raamat “Veinijuht” (pildil), mille sissejuhatuses on öeldud, et õnneks ei pidanud ta uskumusi ja arvamusi veinimaailma kohta üksi välja hauduma. Samas mainib ta tagasihoidlikult, et on kasutanud vaid kõige üldisemaid veinisõnu ja võrdluseks on maitsed, mis on meie veinisõbrale tuttavad. Lugesin raamatust kokku väljendeid, mis kirjeldavad veini omadusi. Neid sai kokku 176. See on kõva saavutus, sest teadaolevalt kasutatakse maailma eri kultuuride veinileksikonis keskeltläbi 150 väljendit, mida grupeeritakse alljärgnevalt:
Õied – roos, jasmiin, akaatsia, magnoolia, kannike, mesi…
Ma ei oska arvata, missugusele kogemusele toetus Kalev Kesküla hetkel, kui pani paberile väljendid “tammerösti aroom”, “puukoore maitse”, “kirsikivi nüanss”, “põlenud maa maitse”, või kust pärineb tema punase mägitikri maitsmise kogemus. Kuidas aga suudab uudishimulik tavatarbija neid mitte päris tavapäraseid maitseid ette kujutada ja mõista? Äkki peakski aeg-ajalt loodusesse minema, et meenutada nõgese, puukoore ning põlenud maa maitset, rääkimata muskuse karakteri ja kirbe veinimaitse taasavastamisest. Igal juhul pihlaka- või piparkoogimaitse leidmisega veinis ei tohiks raskusi tekkida kellelgi, samuti nagu “hästi libiseva” või “murdjaveini” äratundmisega.
