Joosep Toots tegutseb jälle
Dokfilm “Uus maailm”
Režissöör Jaan Tootsen, produtsent Jaak Kilmi.
Kuukulgur Film 2011. Kinodes üle Eesti.
Paari aasta eest läksin kord Uue Maailma seltsimajast (elasin selle lähedal 2004–2008) mööda. Selle õuel oli jälle mingi üritus, vist laat. Mul oli kõht kole tühi, raha ei olnud. Seltsi juhid kinkisid mulle praemunaga võileiva. Kõht sai täis, tuju heaks.
Seepärast on minu arvustus kõike muud kui neutraalne. Õnneks jäädvustas Jaan Tootsen ise oma tegelasi seda objektiivsemalt (ilmselt jäi praemunaleib õigel ajal saamata). Või nagu produtsent väitis: “Ta on muutunud peaaegu mööbliks oma kaameraga.”
Täispikas dokfilmis on kaks konfliktset poolt – idealistid eesotsas Uue Maailma seltsi aktivistidega ja materialistid, kelle kirevatesse ridadesse kuuluvad nii politsei, linnaametnikud, seltsile üürile antud maja omanik kui osa naabritest. Mõlema strateegiat ja taktikat jälgitakse autori sümpaatiatest vihjet andmata. Ainult ametnike suures plaanis juhmid näod satuvad rõhutatult sageli kaadrisse. Kõige imepärasem leid on kahe tähtsa kabinetis istuva linnaametniku, mehe ja naise, peade ja ilmete sünkroonis liikumine, mis meenutab leemureid või mõnda muud liiki armsaid, kuid mitte eriti tarku olevusi.
Mõneti ootamatu, et ühe seltsi või isegi ühe linnaosa filmist on valmis kujul saanud ühe persooni portree. Ja tema on Erko Valk. Ei Martenit (Marten Kaevats), Kakut (Madle Lippus) ega teisi aktiviste ei näidata vähem, aga nendes on vähem vaadata. Ühest küljest tagab see viie aasta jooksul filmitud hiigelkoguse materjali keskendatuse ja süžeelise terviklikkuse, teisest küljest mõjub ebavõrdse kohtlemisena. Uues Maailmas leidub ju muudki põnevat, näiteks kirjutati siin 1980. aastal valmis “40 kiri”.
Filmi-Erko olemuse iseloomustamiseks sobib kõige paremini Hasso Krulli lemmiktegelane trikster (trickster), keda ta ka vembuvanaks nimetab. “Trikster on kummaline kuju, keda alatasa kihutab takka nälg, vastupandamatu rännukihk ja suguiha, kuid kes ühtlasi on kõige vanem olend ja mäletab asjade algust. [–] Ta võib teha inimeste elu hõlpsamaks ja täiuslikumaks, aga võib välja mõelda ka takistusi, et inimesed ei läheks laisaks.” (“Loomise mõnu ja kiri”, lk 30–31). No täpselt Erko. “Uue maailma” triksteri pööraseim tegu on ootamatu põgenemine Austraaliasse. Et tegevus ka seejärel tema ümber keerlema jääb, rõhutab keskset asendit eriti.
Veel leidub peategelasel prototüüp eesti kirjanduse tuntuima vembuvana, “Kevade” Joosep Tootsi kujul. Ka viimasel oli Uue Maailmaga tihe vaimne side, mis koguni Kentuki Lõvi pilkenime esile kutsus. Ühised jooned on ka põlgus paberimajanduse ja füüsilise töö vastu. Nagu Tootsi, nii ka filmi-Erko selga nuheldakse mõned patud ebaõiglaselt. Pole ometi võimalik, et ta üksi kõik Avatud Eesti fondilt saadud 420 000 krooni õlle peale kulutas. Ometi jääb filmist just selline mulje. Igatahes on Valk filmis nii eredalt ja võimsalt välja joonistatud, et tema otsus mitte esilinastusele ilmuda tundub täiesti loogiline – mida siia enam lisada.
Kõrvaltegelastest domineerib naabrinaine, kuri nõid Ivi, Kübaramoori teisik, kes ise vaid paar korda kaadrisse pääseb, aga kelle jubedad teod – pealekaebamine ja väidetav teiste naabrite ülesässitamine – toovad kaasa politsei korduva sekkumise seltsi ellu. (Üldse leidub filmil palju ühist Eduard Uspenski raamatuga “Krokodill Gena”, mille tegevus keerleb Sõpruse Maja ehitamise ümber. Nii et selts võiks selle happy end’ini viivatest ideedest õppida.)
Üldistusjõulised on ka stseenid seltsi juhtide kahest kohtumisest president Ilvesega – üks seltsimajas, teine presidendi vastuvõtul. Seda just seetõttu, et sisult on kohtumised täiesti sarnased, vahe on vaid dekoratsioonides. Mistõttu “Uus maailm” lisab väärika kivi Ilvese peaprojekti – kodanikuühiskonna ülesehitamise propagandasse.
Filmi üks voorusi on pikk võtteperiood, mis selle tegelaste välimuses pisidetailidena, kuid silmatorkavalt välja joonistub: ikka lühemaks muutuvad soengud, uued kortsukesed silmanurgas, eelkõige aga väikelaste kasvamine. Lisaks jõuavad mõlemad peategelaste paarid lahku minna.
Filmi algus keskendub autode vastasele võitlusele. Edaspidi nihkub fookusesse kemplemine seltsimaja pärast, mistõttu kompaktsus kannatab. Jääb igatahes mulje, et see õnnetu maja oli seltsi jaoks nagu koera kaelas vorst. Valk: “Kogu aeg peab aru andma. Annad, annad, kuni ongi otsas.”
Väga viletsas seisukorras hoone katuseaukude paikamine loosungitega ei ole lahendus. Samas pole üürilisena remondiks raha kulutada kah arukas. Filmi lõppkaader teatab, et 11. septembril k.a (leiti ikka kuupäev!) visati UMS sealt välja. Vaataja võtab selle vastu kergendusohkega.
Armas oleks, kui Tootsen jätkaks oma lugu, nagu Arvo Kruusement seda Tootsi-filmidega tegi. Kümne aasta pärast võiks teha uue linateose samade, vahepeal mõistlikuks ja igavateks muutunud tegelastega. Erko ja Ivi on ära leppinud ja abiellunud. Seltsimaja pärast pole aga vaja kellelgi muretseda – selle koha peal on autoparkla.
Mida iganes “Uus Maailm” – nii Jaan Tootseni filmis kui reaalses Tallinnas – endast ka ei kujutaks, on tema utoopiline ambitsioon juba nimesse sisse kirjutatud. Jah, muidugi, irooniliselt ka, kuidas siis veel. Sest “Uus Maailm” on üks paljudest selletaolistest uutest maailmadest, osa alternatiivsetest hoovustest ühiskonnas ja ta teab seda isegi.
Selline on filmi üks tasand – see, et too initsiatiiv alustab küll justkui nullist, ent tahab ometi kuhugi kuuluda ja kasutab sarnaste popkultuursete initsiatiivide keelt. Siin on ilmselgelt raamatulikke unistusi ja kitarride plõnnimise saatel sündinuid, siin on alkoholiküllast ja ülepingutatud karnevalihõngu, mille kohatine tobedus peab tasakaalustama kõiki ühe maja konstruktiivse koloniseerimisega kaasnevaid bürokraatlikke paineid. See kõik on juba olnud ja on praegugi. Filmi peategelased on ehk isegi valmis graatsiliseks languseks neid kunagisi mudeleid mööda, graatsilisemaks kui reaalsed olud seda ehk võimaldaksid.
Aga olud on iseasi, sest see film räägib samavõrra normaalsusest kui vastuhakust ja see on teadagi midagi päris salakavalat. Normaalsus on hea, kui ta on vaenlane, selgetes piirides ja kaugele nähtav – miski, mis seotud aja ja koha külge, võimusüsteemid, rahapuudus, naabrite kius... Kuid film räägib paari suhtedraamat riivates sellestki, et normaalsus on midagi, mida peategelased ka ise siin otsivad – otsivad sellist, mis oleks parem ja puhtam ja laseks olla ka siis, kui on selge, et Suur Lubadus, millega alustati, ennast päriselt välja ei vea.
Režissöör Tootseni panus on pakkuda juurde oma just toda teistsugust normaalsust, alternatiivset, kuid samas lohutavat ja lepitavatki. Tema film on tugev selles, mida ta laseb põhilise taga ja varjus aimata – kevadisi lõhnu, moosi ja pannkookide maitset, ka higi ja liisunud õlle lehka kui vaja ning talvekülma kogu tuimust, mille vastu puud ahjus kuigivõrd ei aita. Ühest vägevast võitlusest rääkiva filmi jaoks oleks see kaugelt liiga sentimentaalne. Aga teisalt – see pole nagunii võitlus, mida võita või kaotada. See on selline võitlus, millega tuleb lihtsalt elada, ja Jaan Tootsen on näidanud, kuidas.
Tõnis Kahu
