Raamatud
Olles praktiliselt üles kasvanud raamatukogus, vaatan külla minnes ka esimesena raamaturiiulit, selle sisu, suurust või puudumist (samas on ka mul endal järjest rohkem kirjandust pdf-idena, nii et varsti ei saa ka enam sellele infoallikale inimese määratlemisel toetuda). Kuid lisaks kõigele muule on raamatud ka pidev süütunde allikas. Ma tahaksin lugeda / peaksin lugema palju rohkem, mäletama palju rohkem, ning seda süütunnet ei leevenda isegi usin konspekteerimine!

Muusika
Hetkel varane hiphop – Tribe Called Quest, De La Soul, Jungle Brothers, Fu-Scnickers, Biz Markie, Public Enemy, Beastie Boys jpt. Miks ei ole Eestis (rohkem) sellise muusika pidusid? Ei taha mingit “musta mett”, gängstaräppi ega mainstream-r&b’d!

Omaalgatus
Rohujuuretasandi aktivism, DIY, altpoolt tulevad initsiatiivid, kodanikuühiskond – 20. sajandi alguse ajaloolise avangardi planeeritud totaalse revolutsiooni asemel on nüüd aga keskendumine konkreetsele vajadusele. Omaalgatuslikud kollektiivsed initsiatiivid testivad pea kõigis valdkondades, kuidas mõjutada muutumatuna näivaid suuri süsteeme, luua paindlikke, jätkusuutlikke ja pidevalt reageerivaid platvorme, mis looksid uusi teadmisi kõige laiemas mõttes.

Kaasaegne kunst
Seda peaks palju rohkem, intelligentselt, kuid arusaadavalt vahendama. Praegu on masendav nõiaring – meedia ruumi ei eralda, kuna tänapäeva kunst on ebapopulaarne teema – tänapäeva kunst on ebapopulaarne, kuna sellel pole kajastust. Teisalt – kõik nüüdiskunsti teosed kõigiga ei kõnelegi ja sellest ootusest võiks lahti lasta, lõpetada jutu, et “kaasaegne kunst on halb”, “siseringiasi” vms. Mina ka ei saa ei paljudest kunstnikest/teostest/näitustest aru – aga sama juhtub ka tänapäeva tantsu, teatri, muusika, kirjanduse puhul. Järjepidev kunstikriitika ilmumine oleks abiks, aga samas võiks ka rahulikult otsida neid hetki kaasaegsest kunstist, mis isiklikult haakuvad.