30 tUnE-yArDs
“w h o k i l l”
(4AD)
 
Areen ei ole veel öelnud, et: ““w h o k i l l” on ühenaise-­show. Kuid ameeriklanna Merrill Garbus’ eksperimentaal-pop koosneb püsimatutest mikroosakestest ja jätab ­mulje, nagu musitseeriks korraga tuhatkond ­oompa-loompa’t. Nagu on pidevas muutuses rütmiskeem ja säru instrumentidel (trummid, ukulele ja “vokaalpillid”), muutuvad ka žanriline ümbrus (folk, afro-beat, funk, R’n’B, free-jazz, rock jne) ja rollid, mida võtab Merrilli lauluhääl: mehelik, teatraalne, hüsteeriline või lihtsalt haige. Peatumatu ja metsik popvirvarr.”
29Dirty Beaches
“Badlands”
(Zoo)
 
Areen ei ole veel öelnud, et: “Geelise pompaduuriga Alex Zhang Hungtai leiab üles vanad fotod oma isast, kes oli muu seas ka Hiina doo-wop’i kunn, ning ehitab selle ümber oma poolkontseptuaalse, psühhedeel-nostalgilise “Badlands”-maailma. Rockabilly ja valgete poiste sinisilmne soul Suicide’i sünteetikapungi ning Les Rallizes Denudesi kriiskavate kitarri- ja reverb’i-kihtide all. Väga happeline “Grease”!””
28The Fall
“Ersatz G.B.”
(Cherry Red Records)
 
Areen ei ole veel öelnud, et: “Mark E. Smith lubas, et The Falli uus album kõlab nagu Kreeka heavy metal. Ja täpipealt sellisena see ka kõlab. The Falli viimase ja üllatavalt kaua koos püsinud koosseisu kõige rajum plaat. Korralik andmine.”

27Tim Hecker
“Ravedeath, 1972”
(Kranky)
 
Areen ütles: “Nagu ambient tavaliselt, on Heckeri muusika seni olnud ülimalt kehatu ja kohatu. Selles mõttes, et see pole varem mananud silme ette mitte midagi konkreetset – pillimängijaid, lauljaid, kontserdipaiku, magamistube vms [–] “Ravedeath, 1972” on hoopis teistsugune. Nimelt on see salvestatud laivis Reykjavíki kirikus, domineerivaks heliallikaks tolle kiriku orel. Sellest oreliga kirikust ei pääse “­Ravedeathi” kohta(sid) ette kujutades kuidagimoodi.”

(Areen 18.2)
26Atlas Sound
“Parallax”
(4AD)
 
Areen ütles: “Mida album edasi, seda konkreetsemalt Cox oma laulud kuulaja ette laotab, aina vähem tammub ta kajapedaalidel, mille tekitatud segaduse sisse on lihtne ennast ära peita. Tema kiire areng ja enesekindluse kasv on kergesti märgatav. “Parallaxist” hõõgub soojust, Coxi ümisema kippuv lauluhääl mõjub kussutavalt, pillipargi tekitatud keerlev ja üksnes pisut hägune õhkkond on pehme ja sõbralik.”

(Areen 18.11)
25Fleet Foxes
“Helplessnes Blues”
(Bella Union)
 
Areen ütles: “Uus album Seattle’i kuuikult Fleet Foxeselt on tuntavalt tubasem afäär kui bändi kolme aasta tagune debüüt. Bändi leebe ja õhuline kokteil nii ameerika, briti, iiri, hipi- kui “keskaegsest” folgist pikutab üldjoontes sama kenasti kui varem. Ninamees Robin Pecknold kirjutab taevalaotuses ringlevaid ja haake tegevaid laule. Poisid panustavad tõsiselt vokaalharmooniate väljatöötamisele. Instrumendid on selged ja heatahtlikud. Aga muusika kõlab, ka tasasemates paikades, sissepööratumalt, rütmikamalt ja tõsisemalt.”

(Areen 19.5)
24Kwjaz
“Kwjaz”
(Not Not Fun)
 
Areen ütles: “KWJAZi taga on San Francisco tüüp Pete Berendsi. Tema albumi kahel pool on kaks 20minutist instrumentaalset elektroonilist psühhedeelset lo-fi dub-gruuv-oopust. Aeglevat kajadega küllastatud triivimist. Siin oled sa pigem reisija, mitte piloot, oma kergelt happelise hallutsinogeneerilise (voh!?) aju ja tajuga.

Sämplingutereas on aafrikalikke ja ­aasia etno-helisid, west coast jazz’i ja soft-rock’i saunde, mida kõike veel...

(Areen 7.10)

23The Caretaker
“An Empty Bliss Beyond This World”
(History Always Favours the Winners)
 
Areen ei ole veel öelnud: “Kui hüpnagoogiline pop on justkui valesti mäletatud 70ndate ja 80ndate raadiohitid, siis üliproduktiivse Leyland Kirby mäluküsimustega tegelev projekt The Caretaker mäletab nii ammuseid asju, mida mäletada ei saakski. Tema käes on paksud 78sel kiirusel töötavad vinüülplaadid 20ndate-30ndate ballimuusikaga, millest ta juppe välja lõikab, manipuleerib neid juppe – aeglustab, kiirendab, sahistab, luubib – ja saab kokku kummitusliku hõljumise. Miljöö, mis mõjub samavõrra süngelt kui õndsalt. Ja kõik lugude pealkirjad on tekstikatked Alzheimeri tõbe puudutavast kirjandusest.”
22Gang Gang Dance
“Eye Contact”
(4AD)
 
Areen ütles: “Viimase paari aasta kaalukas trend alternatiivpopis on olnud kujutleda, et internet on lõpuks tootnud päris oma muusikakultuuri – sellise, kus muidu rangelt ja kontrollitult “traditsiooni” suletud elemendid teineteisesse põimuvad ja kuju vahetavad [–] Tegelikult pole asi milleski muus kui selles, et internet on aidanud hakkama saada järjekordse armsa retro-psühhedeelse uinumispuhanguga. Sellest too GGD laiskus, hõllanduslik lõtvus, kalduvus surfata oma analoogsüntide ja etnobiitide ja Joe Zawinuli stiilis udu-džässi saatel.”

(Areen 2.6)
21Moon Duo
“Mazes”
(Souterrain Transmissions)
 
Areen ütles: “Mõistagi on kerge pidada plaaditäit uut Moon Duot oma muusikalistes unelmates The Doorsi oreli- ja kitarrisoolodesse takerdunud tegelase lapsikuteks variatsioonideks antud teemal ja eks ta eemalt vaadates nii primitiivne ongi. Ripley taevasseulatuvad kitarrisoolod sillerdavad ja sillerdavad läbi efektiplokkide, kammivad käike üksikutel duuridel ning trummimasina käivitanud Sanae vajutab süntesaatoril loo algusest lõpuni täpselt samu noote, kuid “Mazesi” poodi lebama jätmine tähendab loobumist esmaklassilisest hüpnootilisest tantsu-rock’ist.”

(Nädala album, 13.5)
20Kurt Vile
“Smoke Ring For My Halo”
(Matador)
 
Areen ütles: “Philadelphia laulja-laulukirjutaja Kurt Vile on viljelenud ketserlust. Ta on vahetanud oma kareda, kodugaraažis kootud fuzz’ise ja happelise DIY heliilme puhta ja timmitud stuudioirve vastu.[–] Kuhugi pole kadunud Kurti firmamärk-laulumaneer, kus mõtisklev eemalviibimine seguneb küünilise vigurdamise ja irriteeriva dylanliku ninahäälel vingumisega. Õnneks on kõva ka Kurti sildi teine osa. Siin on tugevat klassikalist laulukirjutamiskunsti, lugusid, mille kitarrikäigud ja meloodiajupid jäävad kummitama esimesest akordi- ning hingetõmbest.”

(Areen 1.4)
19Black Keys
“El Camino”
(Nonesuch)
 
Areen ei ole veel öelnud, et: “Uue kooli - vana kooli bluusiduo Black Keysi värskele viisikettale on tugeva templi peale vajutanud produtsenditööd teinud Brian Burton ehk Danger ­Mouse – mees, kel on kombeks sobitada ükskõik kellega robotlikke, justkui Kraftwerkilt laenatud biite ja teisalt melanhoolset, isegi fatalistlikult nukrat Motowni-souli. Tulemusena on Dan Auerbachi ropud kitarrid ja hingestatud laulumaneer ning Pat Carney massiivsed trummid endise ladnasuse asemel kitsastesse, märjaksnutetud nahkpükstesse pistetud ja, nagu esisingli “Lonely Boy” videost näeme, on tegu paiguti lausa eeskujuliku tantsumuusikaga. See on bluusiplaat, mis ammutab minevikust, aga ei kössita deltaäärsel verandal, vaid tantsib 21. sajandi aulaparketil.”
18Mastodon
“The Hunter”
(Roadrunner/Reprise)
 
Areen ütles: “Kui teile hakkab vastu kujutis kõri krampi kiskuvast vokaalpaatosest, siis parem jätke see plaat sinnapaika. Aga mulle siiski omajagu meeldib, et see Mastodoni vokaal­ne väljapoolesirutus on parasjagu sedavõrd meeleheitlik, et olla usutav. Et Brent Hindsi vokaalist kostab klišeede kiuste soov tunda rohkem ja siis veel rohkem, kui sulle parajasti antud on – tunda isegi valu ja piina, kuid ületada too tardumus ja tuimus, mida suur osa avangardsemast metal’ist näib salamisi imetlevat.”

(Nädala album, 14.10)
17Oneohtrix Point Never
“Replica”
(Mexican Summer / Software)
 
Areen ütles: “OPNi uus album “Replica” viib kohtadesse, mida pole kaardil. Tema perutavad arpedžod, tema meelisklev, ent nihilistlik meloodiate muster – need on tema Noa laev ja avastamata manner. Sama hästi nagu see muusika võiks olla OPNi omaloodud maailmakorra kokkukukkumise tunnistajaks, on OPN oma ühemeheriigi ajaloomuuseumi ainuke külastaja. Tema demonstratiivne loidus ja cut-up-tehnikast kantud avantüürpop on “Replica” albumil ideaalilähedases vormis.”

(Areen 18.11)
16Zomby
“Dedication”
(4AD)
 
Areen ütles: “Kui tema esik­album oli kummardus hardcore-reivimuusikale, olles isegi sellisena omaette pärl, siis seekord tuleb torust nüüdismuusikat. Keskmiselt kaheminutised palad, mis tihti ei jõua etüüdidest kaugemale, kuid sulavad üksteisesse ja lähevad läbi teineteise. Kui oleks mingi võrdlus, mis ehk tooks välja Zomby südamiku, siis digitaalne šampanja: mullitav, vahutav, voolav ja samas elegantne kui reklaam, kus šampanja superaegluubis pokaali lendab.”

(Nädala album, 5.8)
15Ajukaja
“Ajukaja 2”
(Umblu)
 
Areen ütles: “Rütmidest olulisem ja tegelikult ka põhiline, mida Ajukaja lugude puhul kirjeldada võiks ja saaks, on aga tunnuslik meeleolu, mis katab kõikide lugude eriilmelisi taustavorme. Deep-house-kaanoneid austavad ujuv-akordid on ajukajalikult äraolevad ja hämarad, meeleolusid mitte suunavad ja nagu nimigi ütleb, neid pigem kajadena peegeldavad. Nii ei saa me küll palju teada, kes on Ajukaja, aga seda rohkem saame aimu, kus on ta süda. Plakatlik house-slogan “deep is the key” näitab oma loomulikku palet just neis lugudes.”

(Nädala album, 29.4)
14Panda Bear
“Tomboy”
(Paw Tracks)
 
Areen ütles: ““Tomboy” on üldjoontes nagu Panda Bear ikka – varustatud mitmekorruseliste vokaal-harmooniatega, hulga delay- ja reverb-efektide ning korduste ja korduste ja kordustega. Aga maailm, mida ta niiviisi loob, on uus – varem viis ta meid loodusesse, nüüd tirib magnetina kosmose poole. [–] Küll aga keerlevad minu ümber helid, luues segaduse, mis jätab sümpaatse mulje. Segaduse, mis iga loo lõpuks ennast ise kokku korjab. “Tomboy” on ühe silmaga ärkvel, teisega unes; poolspirituaalne, poolpidulik.”

(Areen 27.5)
13The Weeknd
“House of Balloons”
(the-weeknd.com)
 
Areen ütles: “Ülbed ja julged, sensuaalsed ja väljakutsuvalt seksuaalsed tekstid on vahel lauldud, harva ka räpitud üle õhku rippuma jäävate neo-souli akordide. The Weeknd on universaalne hedonistlik kõõrutaja, kes ei soovigi väga progressiivselt kõlada. Muusikaliselt täidavad kõlareid minimaalsed akordid, mille taustaks toksivad rütmi vihjed analoogtrummidest. Kirjapandult tundub The Weeknd seega kõlavat nagu iga teine uus artist, kuid rutiinsest on materjal kaugel.”

(Areen 8.4)

(Plaat on tasuta allalaetav aadressilt:
)
12Psychoterror
“XX”
(Psychoterror)
 
Areen ütles: “Kõige reibastavam on asjaolu, et peaaegu terve album on salvestatud live’ina. See tähendab, et tüübid läksid stuudiosse ja mängisid-laulsid lood ausalt korraga sisse nagu kontserti andes. Kes veel tänapäeval nii teeb? The Tomahawck ­Brothers küll, aga see on pasunakoor. No ja džässi mängitakse nõnda. Plaadi fiiling ongi tegelikult täitsa ehe cool jazz’i fiiling ja see fiiling klapib loogiliselt kogu bändi arenguga kokku.”

(Areen 28.10)
11Radiohead
“The King of Limbs”
(XL)
 
Areen ütles: ““Kings Of Limbs” tundub esmapilgul lihtne plaat. Kuivalt krõbisevad, krapsuvad ja kriipivad elektroonilised biidid, minimalistlike kihtidena laotud kitarrid, süntesaatorid ja elektriklaverid ning Thom Yorke’i kõrgelt kaeblev, hüpnootiliselt loitsiv vokaal. Miski, mille järgi võibki jätta keha tantsima, et lasta peal miljonite aatomitena õhku lennata ajatusse ning ruumitusse. Ent see on vaid üks pool…”

(Nädala album, 15.4)
10Badass Yuki
“Black Apple Trip”
(Mortimer Snerd)
 
Areen ütles: “Härduse ja nostalgiaga meenuvad ajad, mil inimesed jätsid oma igapäevatöö, et pühendada end 24h muusika taktis kõikumisele ning erinevate teadvust avardavate substantsidega eksperimenteerimisele. Badass Yuki kuttidel on küll kitsad püksid, aga see ei takista neid võtmast indikitarre ning liimida sinna külge naksuvaid tantsubiite ja peadpööritavat happepoppi. Näiliselt lohakas ja must, “halva” saundiga produtseering; distantseeritud, närvilised ja pingul vokaalid, mis kord kaeblevad, kord hooplevad; teravalt kriipivad analoogsurinad ja -sisinad täidavad debüütalbumi sellisest energiast, mille puhul pole tähtis, on see positiivne või negatiivne. See on elekter ja särtsu saad sa igal juhul.”

(Nädala album, 25.2)
9Peaking Lights
“936”
(Not Not Fun / Domino)
 
Areen ütles: “Jah, Peaking ­Lightsi uuel plaadil võiks selgelt ära tunda Jah Wobble’i gruuvi, aga ka siin võib vabalt kasutada seda ületarbitud sõna “hüpnagoogia” (mis tähendab seisundit une ja ärkveloleku vahel, kui keegi ei teadnud), sest ka siin on kõvasti uimlemist ja üksteise peale on ladestunud unelevad, oma rada käivad kitarrikäigud. Koos hoiab kõike aga ustav kiviaegne trummimasin. Selles hüpnootilises olekus kaotab tähtsuse lugude pikkus ja minuti väärtus. Siin on aega ja pole kiiret. Siin sünnib sellest omailmas olelemisest midagi nii erakordselt paeluvat, et on oht neid kirjeldades labasustesse laskuda.”

(Areen 10.6)

8 Sun Araw
“Ancient Romans”
(Sun Ark / Drag City)
 
Areen ütles: “Kui nüüd veidi pingutada, siis võib täitsa ette kujutada, kuidas häguse pilguga patriitsid lookas laua taga külitavad, sulega kurku kõditavad ning mulksuva atmosfäärilise antiik-dub’i saatel järgmist pöörast pussitamisplaani hauvad. Psühhedeelse hedonismi tseremooniameister, Sun Araw’ nime taha varjuv Cameron Stallones suudab kokku sulatada eba- ja päris reaalsused ning katta need suitsuhõngulise udukihiga nii, et sa ei saa kunagi täpselt aru, kummal pool piiri sa parajasti oled. Või kas mingit piiri üldse eksisteerib. Lõdvalt ja lodevalt kokkujoodetud improvisatsioonilise helipudru all pulseerib konkreetne bass ja minimalistlik löögirühm, mis ammutab jõudu nii Lähis-Ida kui ka Musta Mandri hõimubiitidest.”

(Areen 15.9)
7Ewert & The Two Dragons
“Good Man Down”
(I Love You Records)
 
Areen ütles: “Ewert Sundja koolitatud hääle omalaadne tuimus hakkab aga pärast paari esimest hoovõttu olukorda enda kasuks keerama ja lugudesse eluvärve sisse tilgutama. Nukrus muutub kohati kaastundlikuks ja valu kui mitte just lõikavaks (kes seda bändi fännidest ihkakski), siis vähemalt veidike pigistavaks.

Bändi põhijoon ja edu trump on aga tuttavlikkus; äratundmine meloodiates ja kõlades, teemad, mis tekitavad “tean-seda”-efekti, aga jäävad lugematute tsiteerimiste, surro­gaatide ja eelkõige laiaulatusliku muusika­uputuse tõttu tuvastamatuks.

(Nädala album, 8.4)

6Hype Williams
“One Nation”
(Hippos In Tanks)
 
Areen ei ole veel öelnud, et: “Duo Hype Williams ei armasta fotoaparaadi ette jääda. Nad ei soovi olla näha ka laval, vaid paluvad enda kontsertide tarvis võimalikest kõige paksemat tossu. Samamoodi hämar ja peidetud on nende muusika. Ega olegi võimalik täpselt öelda, mis muusikat nad teevad, ja sageli tekib ka küsimus: on see muusika üldse kõlbulik plaadile panemiseks? Ja see on omakorda ka Hype Williamsi räpase, tahmase, uimase ja suitsuse R’n’B-techno-weird-shit-soundscape-hämu boonusvõluks.”
5Vaiko Eplik
“V ehk tants klavessiini ümber”
(Mortimer Snerd)
 
Areen ütles: ““V” (külaliste seas Jakob Juhkam ja Kalle Klein) on jutustus kuulajale, kes on väsinud sõnadest. Kuulajale, kes tõlgib helid enda peas otse mõteteks. Ja oi kui tabav on selle (peamiselt) instrumentaalalbumi alapealkiri. Vanaaegsetest helidest vormitud futurism on see. Barokk’n’roll, jumala eest!”

(Nädala album, 3.6)
4Tehnoloogiline Päike
“Kõige pikem päev”
(Tehnoloogiline Päike)
 
Areen ütles: ““Kõige pikem päev” on muusikaline suurvorm iPodi inimestele. Sest kuigi peaaegu iga tükk on omaette lugu, ei saa sellest tervikust lahti enne paari tundi. Siin on ülevaid trip-hop-hümne (“Su jõud”), lisaks midagi Mondo Grosso huvilistele (“Suvevaheajaks maale”) ja ka hunt-lambanahas funk’i blaxploitation-pätifilmide ja soft-erootika teemadel (“Kasvav Maa”). Kui Grünbergi helge elektroonika elas pühendunult toas, siis Tehnoloogiline Päike läheb julgelt avarusse, lauluväljakutele, hapniku poole. See on kosmoseväline muusika.”

(Nädala album, 19.8)
3John Maus
“We Must Become The Pitiless Censors Of Ourselves”
(Upset the Rhythm)
 
Areen ütles: “Maus on ise ka popmuusik. Akadeemiline. Selline, kes aastaid tudeerinud Alain Badioud (vt plaadi pealkirja, filosoofiatudeng), kelle pealtnäha lihtsad tekstid on mitmetähenduslikud, kohati grotesksed. Ta on hunt mustast huumorist popinahas. Muidugi pole ta ainuke, kes popmuusika keelt just niimoodi kasutab. Harv nähtus siiski.

Võrreldes kahe eelmise albumiga, mis minu plaadiriiulis on aukohal, kõlab “Pitiless Censors” kuidagi vähem uduselt. Kuigi Mausi pisut ian-curtislik vokaal kajab endiselt kaua. Lood on siiski varasemaga võrreldes paremini kirjutatud, refräänid on kaasahaaravamad.”

(Nädala album, 22.7)

2Maria Minerva
“Cabaret Cixous”
(Not Not Fun)
 
Areen ütles: “Edaspidi võtab Maria endale vaataja kallal suuremaid vabadusi ette, tuues pingevabalt sisse krõbinaid ja vilesid. Ainuke eestikeelne lugu “Laulan päikse käes” näiteks võiks oma lo-fi-ekstreemsuses ju osutuda pehmemale kõrvale kuulamatuks, kui seal sees poleks peidus täiesti vastupandamatu meloodia. Sellele järgneb “Soo High”, kus põhimõtteliselt lihtsalt mikker vilistab terve loo. Suurepärane. Ammu pole sellisest asjast nii suurt rõõmu tundnud.[–] Maria Minerva teine album on kindlasti Eesti aasta olulisim plaat (kas või juba arvestades seda metsikut kumu, mis tal blogosfääris on õnnestunud tekitada, alates teooriast, et Maria on liikumise “seksikus undergound’i tagasi” üks juhtfiguure) ja seni… ka üks selle aasta parimaid.”

(Nädala album, 26. 8)
1 PJ Harvey
“Let England Shake”
(Island)
 
Areen ütles: “Jah, PJ Harvey uus plaat on sõjast ja kirjutatud samasuguses napis ja lakoonilises stiilis. Õigemini, mitte sõjast, vaid “suure sõja unelmatest”, milles PJ Harvey arvates vaevleb suurriigi kompleksiga väikeriik Inglismaa, kelle common wealth tappis pärismaalasi kõikjal üle suure planeedi. [–] Kuigi Inglismaal on formaalselt rahu, on Inglismaa siiski sõjas ja PJ Harvey on selle tõelise ning sümboolse sõja rindereporter. Patrioot, kes südamevaluga vaatab oma kodumaa moraalset allakäiku.[–] Kõik see taust oleks täiesti mõttetu, kui muusika poleks mainimist väärt. Peab aga tunnistama, et PJ Harvey ja tema tänaseks selgelt välja kujunenud kuriteokaaslaste lähim ring (Mick Harvey ja John Parish) on suutnud teha plaadi, mis seob ­kokku smiths­liku kitarrinostalgia, kümnesse tabavad sämplid ja Albioni romantilise lüürika, mis ehk kohati meenutab näiteks Pete Doherty viimast plaati.”

(Nädala Album, 18. 3)
Kriitikute esiviisikud
Madis Aesma

1. The War On Drugs “Slave Ambient”

2.–3. Vaiko Eplik “V”

2.–3. My Morning Jacket “Circuital”

4.–6. The Black Keys “El Camino”

4.–6. Shelton San “Well-Behaved”

4.–6. Beastie Boys “Hot Sauce Committee Part II”

Kaarel Arb
1. Bosco Delrey “Everybody Wah”
2. Cat’s Eyes “Cat’s Eyes”
3. Cornershop “And The Double-O Groove Of”
4. Radiohead “The King of Limbs”
5. Bibio “Mind Bokeh”

Jan Berkovich
1. Anthrax “Worship Music”
2. Mastodon “The Hunter”
3. Sepultura “Kairos”
4. Graveyard “The Hisingen Blues”
5. Lord Vicar “Signs of Osiris”

Kaur Garšnek
1.–2. Plaid “Scintilli”
1.–2. Edasi “White Tie Black Noise” (+ “Night At The Museum”)
3. Out-Or “Analog Gentleman”
4.–5. Synapscape “Traits”
4.–5. Tom Waits “Bad As Me”

Maria Juur
1. Sun Araw “Ancient Romans”
2. Zomby “Dedication”
3. Hype Williams “One Nation”
4. Oneohtrix Point Never “Replica”
5. Shabazz Palaces “Black On”

Mart Kalvet
1. Negative Plane “Stained Glass Revelations”
2. The Wounded Kings “In the Chapel of the Black Hand”
3. Uncle Acid and the Deadbeats “Blood Lust”
4. The Black Spiders “Sons of the North”
5. SubRosa “No Help for the Mighty Ones”

Siim Kera
1. Bon Iver “Bon Iver, Bon Iver”
2. PJ Harvey “Let England Shake”
3. La Dispute “Wildlife”
4. CunninLynguists “Oneirology
5. St. Vincent “Strange Mercy”

Ingrid Kohtla
1. Wire “Red Barked Tree”
2. Badass Yuki “Black Apple Trip”
3. Shabazz Palaces “Black Up”
4. Mart Avi “After Hours”
5. Move Star “Movie Star”

Ats Luik
1. PJ Harvey “Let England Shake”
2. Hype Williams “One Nation”
3. Vaiko Eplik “V”
4. John Maus “We Must Become The Pitiless Censors Of Ourselves”
5. Gil-Scott Heron & Jamie Xx “We’re New Here”

Tauno Maarpuu
1. John Maus “We Must Become The Pitiless Censors Of Ourselves”
2. Peaking Lights “936”
3. French Films “Imaginary Future”
4. Burning Hearts “Into The Wilderness EP”
5. Girls “Father, Son, Holy Ghost”

Anders Melts
1. Amon Tobin “ISAM”
2. David Lynch “Crazy Clown Times”
3. Covenant “Modern Ruin”
4. Biosphere “N-Plants”
5. Morbid Angel “Illud Divinum Insanus”

Erik Morna
1. Vaiko Eplik “V”
2.–10. Ewert And The Two Dragons “Good Man Down”
2.–10. James Ferraro “On Air”
2.–10. Kate Bush “50 Words For Snow”
2.–10. Laulan Sinule “Debüüt”
2.–10. Liturgy “Aesthetica”
2.–10. M83 “Hurry Up We’re Dreaming”
2.–10. Stones & Holes “Stones & Holes EP”
2.–10. Tehnoloogiline Päike “Kõige pikem päev”
2.–10. The War On Drugs “Slave Ambient”

Madis Nestor
1. Jonti “Twirligig”
2. Radiohead “The King Of Limbs”
3. Thurston Moore “Demolished Thoughts”
4. James Pants “James Pants”
5. Ajukaja “Vol 2”

Siim Nestor
1. Neoandertals “Ebu Gogo Gutting the Child”
2. Hype Williams “One Nation”
3.–4. Maria Minerva “Cabaret Cixous”– Maria Minerva “Tallinn at Dawn”
5.–6.–7.–8. Micachu & the Shapes & The London Sinfonietta “Chopped & Screwed” Kwjaz “Kwjaz” Wet Hair “In Vogue Spirit” Sun Araw “Ancient Romans”

Mart Niineste
1. Social Distortion “Hard Times And Nursery Rhymes”
2. Allan Vainola “Igavene suvi”
3. Fucked Up “David Comes To Life”
4. Giuseppe Perverdi Big Band “Emaga voodis”
5. Defiance “Out Of Order”

Birgit Pauklin
1. I Break Horses “Hearts”
2. Puro Instinct “Headbangers in Ecstasy”
3. The Horrors “Skying”
4. M83 “Hurry Up, We Are Dreaming”
5. Maria Minerva “Cabaret Cixous”

Tristan Priimägi
1. Peaking Lights “936”
2. Oranssi Pazuzu “Kosmonument”
3. Burial Hex “Book of Delusions”
4. Maria Minerva “Cabaret Cixous”
5. Der Blutharsch & Aluk Todolo “Untitled”

Koit Raudsepp
1. Ewert & The Two Dragons “Good Man Down”
2. Radiohead “The King Of Limbs”
3. The Vaccines “What Did You Expect From The Vaccines?”
4. Danger Mouse and Daniele Luppi “Rome”
5. SBTRKT “SBTRKT”

Raul Saaremets
1. The Caretaker “An Empty Bliss Beyond This World”
2.–5. Kwjaz “Kwjaz”
2.–5. Hype Williams “One Nation”
2.–5. PJ Harvey “Let England Shake”
2.–5. John Maus “We Must Become The Pitless Censors Of Ourselves”

Erkki Tero
1. Giuseppe Perverdi Big Band “Emaga voodis”
2. Tehnoloogiline Päike “Kõige pikem päev”
3. Vaiko Eplik “V”
4. Mart Avi “After Hours”
5. Gorõ Lana “Spekter”

Lauri Tikerpe
1.–3. Tehnoloogiline Päike “Kõige pikem päev”
1.–3. Dead Luke “Meanwhile... in the midwest”
1.–3. Tim Hecker “Ravedeath, 1972”
4.–5. Dirty Beaches “Badlands”
4.–5. Moon Duo “Mazes”

Trash
1. Neoandertals “Ebu Gogo Gutting the Child”
2. SS Robot “Pidurdusjälg Taevas Ep”
3. Maleva “Hingemaa”
4. Stones & Holes “Stones & Holes EP”
5. Beebilõust “32 Kuupi”

Bertil Tüvi
1. Sean Nicholas Savage “Tripple Midnight Karma”
2.PJ Harvey “Let England Shake”
3. John Maus “We Must Become The Pitiless Censors Of Ourselves”
4. Kurt Vile “Smoke Ring For My Halo”
5. James Ferraro “Far Side Virtual”

Tom-Olaf Urb
1. Elzhi “Elmatic”
2. The Weeknd “House Of Balloons”
3. Feist “Metals”
4.–5. Jay-Z & Kanye West “Watch The Throne”
4.–5. Phonte “Charity Starts At Home”

Sven Vabar
1. Lawrence English “The Peregrine”
2. Chris Watson “El Tren Fantasma”
3. Chris Watson & Marcus Davidson “Cross-Pollination”
4. The Caretaker “An Empty Bliss Beyond This World”
5. Leyland Kirby “Eager To Tear Apart The Stars”

Aleksander T Yostafa
1. Metronomy “The English Riviera”
2. Zomby “Dedication”
3. The Weeknd “House Of Balloons”
4. Asap Rocky “Livelovea$Ap”
5. Gil Scott-Heron & Jamie xx “We’re New Here”

Valimisel osalesid ka Tõnu Pedaru ja Rein Vader.Kes on PJ Harvey?

PJ Harvey – Polly Jean Harvey (42) – on Inglismaalt pärit muusik, laulja, helilooja. Kriitikute kõrgendatud huvi ja lugupidamise saatel on ta plaate välja andnud alates aastast 1992 (nimi PJ Harvey on tähistanud nii tema ümber koondunud triot kui ka teda kui sooloartisti).

Tänavune album “Let England Shake” on tema kaheksas stuudioalbum. Ja miski, mida ta enda sõnul pole varem kirjutada saanud. Sõjateemalise albumi tarvis, mis on Suurbritannia peetud sõdade keskne, kuid räägib kõikidest sõdadest ja inimestest nende sees, ta kõigepealt luges, luges ja luges ajalooraamatuid ja jõudis ka arusaamisele, et on helilooja ja muusikuna lõpuks küps, et loetu helidesse panna.

Patsifistliku rindereporteri laulud on PJ-le juba hulka armastust toonud. Augustikuus sai temast esimene artist, kes on kahel korral pälvinud briti tähtsaima muusikaauhinna Mercury Prize (kümme aastat tagasi viis ta selle koju plaadi “Stories from the City, Stories from the Sea” eest). Ja juhtub ka harva – kui üldse? –, et briti suurimad rock’i-väljaanded nii ühes meeles sarnase aasta albumi valivad. Plaadi “Let England Shake” nimetasid aasta parimaks plaadiks NME, Quietus, Mojo ja Uncut. Ja PJd õnnitleb ja tunnustab ka Areeni muusikaspetsialistide seltskond.