Toimetuse kuldne puur
Tom Rachman “Imperfektsionistid”
Tõlkinud Jana Linnart. Hea Lugu, 2011. 270 lk.
Algatuseks full disclosure: suhtun professionaalsete ajakirjanike kirjutatud romaanidesse umbusklikult. Ajakirjanik tunneb tihti lugejat paremini kui iseennast, on sõnaseadmises lobe ja oskab manipuleerida. Tema romaanis võib kahtlustada käsitöölise ambitsiooni astuda kunstnike hulka. Mitte et selles midagi halba oleks, ei! Kuid parem tehku kirjanik haltuurat lehetoimetuses kui ajakirjanik ilukirjanduses. Esimesel juhul saame vähemalt hea artikli, teisel juhul keskpärase või kehva raamatu. Mida viimased aastad on meie raamatulettidel veenvalt tõestanud. Meeldivaid erandeid muidugi on ka.
Rachman on Areeni bestselleri sarjas ilmunud esimese raamatu autor. Rachman ise töötab ajalehes The International Herald Tribune, mille paremad päevad on möödas, ning küllap see ongi romaani teljeks oleva lehe allakäigu võrdkuju.
Romaani peategelased on üheksa toimetuse töötajat, üks lugeja ja vastutav väljaandja Oliver Ott. Igaühel on rääkida üks peatükk lugu. Peatükke seovad kursiivis tagasivaated, fläšid, mis valgustavad lehe sündi, selle tõusu ja langust.
Tom Rachman tunneb trükiajakirjandust läbi ja lõhki. Et algupärand ilmus alles 2010. aastal, on selles antud hinnangud paberajalehtede kohta adekvaatsed. Näide lk 235: “Ajalehed liikusid allamäge. Üha enam ilmus konkureerivaid meelelahutusi alates mobiiltelefonidest ja videomängudest ning lõpetades sotsiaalvõrgustike ja netipornoga. Tehnoloogia mitte üksnes ei ahvatlenud lugejaid, see muutis neid.”
Kuid läheme romaani tegelaste juurde. See on värvikas ajalehetoimetuses töötavate põhitüüpide läbilõige, mis ei kehti mitte ainult Roomas, vaid ka Tallinnas või mõnes teises maailma linnas ilmuva nn suure ajalehe toimetuse kohta.
Rachman avab tegelased nende intiimsuhete kaudu, ja teeb seda empaatiliselt.
Endise väliskorrespondendi Lloyd Burko elu needus on olnud märatsev libiido, mille tulemuseks on hulk elu jooksul mahajäetud naisi ja lapsi, kes teda tagantjärele põlgavad. Nekroloogide kirjutaja ja tuntud kirjaniku poeg Arthur Gopal, kelle ainus jumaldatud tütreke õnnetuse tagajärjel suri, kuuleb vähki surevalt intervjueeritavalt lauset: “Inimese ainus pärand on geneetiline materjal.” Peatoimetaja Kathleen Solson püüab tulutult üles soojendada vana armulugu Berlusconi partei pressiesindajaga, kui ta on oma tuhvlialusest abikaasa tabanud truudusemurdmiselt. Craig Menzies ei suuda andestada oma noorele kallimale tegu, mis ta toimetuse ees alandavasse olukorda pani. Mõlemad on lihtsalt trotslikud, kuid tagajärjed saatuslikud. Pearaamatupidaja Abbey Pinnola laseb ennast võrgutada lennukaaslasel reisil üle Atlandi, kuid alasti Atlanta hotellitoas voodil lebades selgub, et mees on tema poolt vallandatud toimetuse töötaja, kelle eesmärk on talle mõnitades kätte maksta.
Rachmani loodud toimetuse töötajad on üksikud ja üksildased inimesed. Toimetus asendab neile perekonda, ja ehkki see perekond on düsfunktsionaalne, on see parem kui mitte midagi. Petlikku perekonnatunnet tugevdab ajakirjaniku igavene needus — olla alati tõrjutud, alati “väljaspoolne”, ükskõik kui hästi ta allikate hulka ei imbuks.
Mõte toimetusest kui asendusperekonnast on muidugi lõks. Toimetus ei ole perekond, vaid metafoor. Toimetus eksisteerib ainult siis, kui inimesed ühte kindlasse punkti kokku kogunevad. Ja kui nad ühel hommikul kohale ei tule, pole ka ajalehte. Tühjas toimetuses on vaid “mahajäetud lauad ja juhtmed, mis kuhugi ei viinud, korrast ära printerid, katkised ratastega toolid. Kord sisaldas see ruum tervet maailma. Täna oli siin vaid praht” (lk 256).
Kogu raamatut läbib küsimus — miks ameerika ärimees Ott üldse asutas Roomas rahvusvahelise ajalehe, ja kuidas tema motiiv mõjutas seal töötavaid inimesi.
Lõppude lõpuks said kõik seda, mida tahtsid, aga mitte nii, nagu nad seda ette kujutasid. Craig Menzies sai Annikale kätte maksta, kuid kaotas naise; Arthur Gopal sai kultuuritoimetuse juhatajaks, kuid pidi selleks ilma jääma lähedastest; Lloyd Burko tahtis honorari, kuid leidis hoopis uuesti oma poja; Ruby Zaga vihkas toimetust, kuid tema süda täitus armastusega selle vastu, kui selgus, et teda ei vallandata.
Rachmani empaatiavõime on imestamisväärne. Ta on oma karakterite vastu nii tundlik ja mõistev, kuigi lihtne oleks neid karikeerida või hukka mõista. Võib-olla on selles romaanis ka allegooriat, kuid eelkõige tekitab see nukrust ja hõllandust, nagu oleks vaadanud vana ja veidi sentimentaalseks tegevat filmi millestki toredast, mida varsti kahjuks enam ei eksisteeri.
