Mälestusõhtu kadunud vanameistrile — “Rudolf Allaberdi testament”
“Rudolf Allaberdi testament”
Autor ja lavastaja Urmas Vadi.
Osades Piret Laurimaa (Endla) ja Urmas Vadi, kunstnik Kerli Jõgi, helirežissöör Külli Tüli,
Esietendus Tartu Uues Teatris 15. aprillil 2012.
Kõik on juba alguses geniaalselt lihtne. Laval on valgete linadega kaetud objektid, furnituur kadunukese majas, millele on tolmu kaitseks katted peale tõmmatud. Saabuvad osalised — Tartu intellektuaal Urmas Vadi, sulnis näitlejanna Piret Laurimaa ning imposantne daam raadiost, helirežissöör Külli Tüli. Hakatakse meenutama hiljuti lahkunud näitleja Rudolf Allaberti, kes oli õppejõuks nii Vadile kui Laurimaale. Urmas Vadi räägib vahetult ja vadipäraselt, Laurimaa natuke näitleb kah vahele, sest näitlejad ikka kipuvad näitlema. Eriti kui saab parodeerida Allaberdi mõõtu klassikut. Külli Tüli hoolitseb omalt poolt, et kadunukese kohalolu oleks helipildis tajuda.
Juttu tehakse sellest, kus keegi oli ja mida tegi sellel päeval, kui klassik suri, mis toob sisse teatava déjà-vu Kennedy mõrvamise või Brežnevi surmaga. Dialoog lainetab kergemate ja raskemate teemade vahel — Allaberdi veidrused ja krutskid, füüsilised iseärasused, pühendumus, kõrvalejäämine, melanhoolne erakuelu, hääbumine.
Klatš kasvab üle mõtiskluseks, muhedad meenutused arenevad pihtimusteks. Puudutatakse süütunnet, mida vanaks ja kasutuks muutunud klassik lähikondsetes esile kutsub. Isiklikumad mõttekäigud vaatlevad õpilase ja õpetaja eripärast suhet, aupaklikkusest ja tüdimusest koormatud lähedust, mis sarnaneb pigem suguluse kui sõprusega. Ilmuvad ka kaunid kujundid ja lõpuks sügav kunst, aga üleelatavas koguses. Ei ütleks, et lavastus hiilgab pieteeditundega — ilmsiks tuleb ka Rutsi vähem auväärne külg ning lõpuks väntsutatakse laval silikoonist Allaberdi maketti. Kuid igal hetkel ollakse Allaberdi suhtes hoolivad, või vähemalt muretsetakse, kas ollakse ikka piisavalt hoolivad.
Kohati on dialoog laval nii intiimne ja kodune, et tahaks püsti karata ja sõna sekka öelda. Pajatada mõni isiklik mälestuskild, seejärel paljastada omaenda vanaks jäänud lähedastega seotud mured ja hirmud.
Küsimus “Mis meist saab?” on lavastuse põhiteema. Mis meist saab mitte pärast surma, vaid enne surma? Testament saab ühel hetkel valmis kirjutatud, misjärel pole sind füüsiliselt enam tarvis. Ei mentori ja loojana, isegi mitte meelelahutajana. Sind tõstetakse kõrvale kui vana arvuti, mis küll ragiseb, undab ja protsessib teokiirusel, aga mille kõvakettal on säilinud kõik aegade jooksul salvestunud andmed. Aga uut infot — uusi teadmisi, kogemusi ja elamusi — ei tule enam peale.
Ning kui sul õnnestub isegi kellegagi kontakti saada, siis järsku pole neile enam midagi pakkuda. Oled moest väljas, sinu naljad ei aja ammu enam kedagi naerma ning sinu läheduseotsingud kutsuvad esile vaid kohmetuid suhtluskrampe. Tiksud hämaras ja niiskes toas, käsi vaikiva telefoni kohal, ja petad ennast, et kõik on veel ees, tundes samal ajal iga pooriga, kuidas eluenergia kuhtuvast kestast vaikselt välja aurab.
Sel ajahetkel satub inimene Lacani mõistes kahe surma vahelisse tsooni, olles sotsiaalselt juba surnud, aga füüsiliselt ikka veel elus. Laiale üldsusele tuleb su surmateade üllatusena, sest arvatakse, et oled ammu juba lahkunud.
Anne Reid kirjutab Leningradi blokaadi raamatus, kuidas suurim võimalus blokaad üle elada oli peredel, kes absurdsetest aegadest hoolimata säilitasid elu korrastatuse — käisid tööl ka siis, kui tööd enam polnud, jalutasid regulaarselt ja lugesid teineteisele Puškinit ette, istusid kindlatel kellaaegadel lõunasöögiks laua ümber, isegi kui söögiks oli saepuruga tembitud vesi. Need aga, kes oma toiduratsiooni korraga sisse kühveldasid ega jaksanud voodist tõusta, olid mõni päeva pärast surnud. Surnud elutahte hääbumise kätte. Nagu ilmselt ka vana Allabert.
Urmas ja Piret pajatavad seda nukrat lugu õpilase positsioonilt, kelle klassik loomingulises mõttes käima lükkas, kuid noored liikusid temast ajapikku kaugele ja natuke nagu reetsid ka, sest olgem ausad — oma elu tuleb esimesena. Sel suhtel pole pakkuda palju muud, kui vanakese lõputule monoloogile viisakalt kaasa noogutada, samal ajal mõeldes millelegi muule. Aga süütunne kripeldab. Sest ta on ikka veel sinu elus sees — liiga lähedal, et ignoreerida, liiga kaugel, et aidata. Selle süütundega said Urmas ja Piret teha oivalise lõpparve, korraldades postuumselt väikese kohtumisõhtu kadunud klassikuga.
