Probleem seisneb selles, et oleme seda kohanemisvõimekust absolutiseerinud ja ei arenda teist väikeriigile hädavajalikku, sellega vahetult seotud võimet, ettenägemise võimet.

Maailm muutub ja teeb seda suhteliselt kiiresti. Lääneliku, europotsentristliku tsivilisatsiooni absoluutse domineerimise periood on läbi saamas.

Meie kui selle tsivilisatsiooni üks ääreriike, jõudnud selle rüppe tagasi alles üsna hiljuti, ei taha veel leppida tõsiasjaga, et tegu pole enam maailma tuumikuga. Olgem realistid, me ei saa mõjutada globaalseid trende, aga me saame neid varakult ette näha ja nendega sellevõrra paremini kohanduda ja neid ära kasutada, selle asemel, et nendega võideldes kannatada saada.

Selleks on vaja omada prognostilist võimekust, milleks aga nii riigi kui eliidi tellimus näib puuduvat, sest seda asendab usk kohandumisvõimekuse piiramatusse ja kõikvõimsusse.

Samas on üks valdkond, kus me toimime ja diskuteerime avalikkuses risti vastupidises raamistikus. Kuigi meil räägitakse pidevalt, et riik olevat liiga õhuke, aga peaks olema jäme ja tugev, võib tegelikult iga praktilise kogemusega, majanduslikult iseseisev ja riigi toetusest mittesõltuv mõtlev inimene pigem väita vastupidist.

Meie riik on lodeva konstruktsiooni ja nõrkade lihastega, vähese võhmaga ja ebaproportsionaalselt jaotuva, samas paiguti päris priske rasvkoega organism. Teda on arendatud peamiselt välismaiseid Euroopa heaoluriikide eeskujusid silmas pidades, tihti ka kopeerides. Ainult et vaese mehe kombel, mitte targa mehe moodi. Tark ju ei hakkaks ühtlaselt külvama niigi nappi ja paratamatult piiratud ressurssi, vaid kontsentreeriks selle prioriteetsete ülesannete täitmiseks. Kusjuures rakenduslik fookus oleks ajas muutuv, vastavalt saavutatud tulemustele eelmiste prioriteetide täitmisel. Aga meil pole objektiivset võimekust sel heaoluriikidelt kopeeritud teel jätkata.

Me lihtsalt ei suuda nende riigimudelite koopiat ülal pidada. Meil oleks aeg sellest avameelselt ja otsekoheselt ning ratsionaalselt, mitte aga emotsionaalselt rääkida. Nagu mõtlevatele inimestele kohane.

Me vajame riigipidamise reformi, et olla pikemas perspektiivis jätkusuutlikud. Kas me oleme selleks aga valmis? Loodan, et oleme.

Kuna poliitikute ja teiste poliitilis-admistratiivse eliidi esindajate kui kasusaajate positsioon on siin paratamatult ambivalentne, siis sellist arutelu peaks ilmselt vedama keegi teine. Järsku oleks siin kohta meie kodanikuühiskonnal, vaimueliidi ratsionaalsel tarkusel ja majanduseliidi praktilisel meelel?

Samas ei maksa teha illusioone. Meie vähegi poliitilist iseloomu omavate teemade arutelu on siiani (kuigi vist enam mitte ainult) suuresti dikteerinud poliitilis-administratiivne eliit, kelle ühisosa nii vaimu- kui majanduseliidiga on väga väike nii mentaalselt kui puhtfüüsiliselt.

Läänelikes ühiskondades on nende kolme eliidi personaalse läbipõimumise ja üksteist toestava vaimse ja pragmaatilise aruteluruumi ulatus märkimisväärne ja sellega kaasnev meritokraatlik element on valitsemises tugev.

Eesti kohta seda väita ei saa. Siit ka poliitiline võõrandumine ja sellest välja kasvanud rahulolematus, mis hetkel on lahvatanud Eesti poliitilise korraldusega seoses.

Kuid olgem ausad, selle juured on meie juba 15 aasta tagustes otsustes, mida tollal keegi ei vaidlustanud, mida pigem tervitati, sealhulgas nende poolt, kes on täna rahulolematud. Mis veel kord tõestab kvalifitseeritud ettenägemisvõime vajalikkust meile.

Artikli autor on ettevõtja ja ühiskonnategelane