Välisministeeriumi väitel pole kriitikal alust, sest enamikku tõstatatud küsimustest ei reguleeri piirileping, vaid hiljem sõlmitavad lisalepped. “Lepingu eelnõu sätestab, et küsimused, mis puudutavad veekasutuseeskirju, laevandust, hüdrotehniliste rajatiste ühist kasutamist, reguleeritakse eraldi lepingutega. Seega võib väita, et Narva jõel asuva hüdroelektrijaama, nagu ka Narva jõele rajatud lüüside küsimusi tuleb kahepoolsete lepingutega lahendada peale seda, kui piirileping on sõlmitud ning jõustunud,” seisab ministeeriumi vastuses Ekspressile.

Äsja välisministrile järelepärimise esitanud rahvasaadik Juku-Kalle Raidi (IRL) sõnul ei tohiks piirilepet sõlmida enne, kui Eesti on esitanud enda nõudmised, mis tulevad meie strateegiliselt tähtsatest huvidest ning põhinevad rahvusvahelistel lepetel ja heal taval. “Ajalugu kõneleb seda keelt, et kui kohe eraldi lisa ei tee, ei juhtu pärast mitte kunagi mitte midagi,” ütleb ta. Näiteks Tartu rahulepingu sõlmimise järel jäid paljud lepingusse kirjutatud hilisemad kokkulepped täitmata.



Venemaal on ELi viisavabaduse väljarääkimisel parem, kui ta omab piirilepet Eestiga.

Kui Venemaa hakkas Brüsselis viisavabaduse asja ajama, olnuks Eestil võimalus diplomaatiliselt üht-teist nõuda, ütleb eurosaadik Indrek Tarand. Näiteks Brüssel võinuks anda erandi Estonian Airi riigipoolsele toetusele. See võimalus jäeti kasutamata.

Endine suursaadik Moskvas Mart Helme ütleb, et ELis on informaalseid tasandeid: näiteks kutsub eesistuja riik ministrid lipsuta kohtumistele, kus kombitakse lepete piire. “Ma ei usu, et oleme neid võimalusi kasutanud. Tavaliselt me ei kauple, peamine on jama kaelast ära saada. See ei ole diplomaatia, vaid poliitilise otsuse elluviimine. Diplomaatiline kõrgpilotaaž puudub,” kritiseerib Helme.

Välisministeeriumi kinnitusel ei ole Eesti-Vene piirileping seotud Venemaa ja ELi koostöö planeerimisega. “Millegipärast eeldatakse, et Vene poolel on piirileppeid rohkem vaja kui Eestil. See nii ei ole. Vastasel juhul oleksid 2005. aastal Eesti riigikogus ratifitseeritud piirilepped juba ammu jõustunud.”

Rahvusvahelise tava järgi peaks Venemaa maksma tasu Ivangorodi hüdroelektrijaama eest. Tasu sätestati ka Tartu rahuga, kuid Venemaa ei maksa.

Eesti suurim potentsiaalne hüdrovõimsus asub Narva jõel. Narva veehoidla veest pärineb 1/3 Eesti jõgede valgalalt, mistõttu peaks 1/3 hüdrovõimsustest Narva jõel kuuluma Eestile. Ivangorodi hüdrojaama hüdrovõimsus on umbes 150 MW. Seega võiks Eestil olla ca umbes MW hüdrovõimsust Narva jõel. Pole tähtis, et Venemaa praegu jaama ei kasuta. Tartu rahulepingu lisa 3 järgi “Eesti on nõus andma Venemaale eesõigustatud õiguse elektrijõu saamiseks Narva jõe koskede ärakasutamisest seega, et selle eest Eestile makstava tasu suurus, samuti teised tingimused ära määratakse eri-kokkuleppes”.

Välisministeerium: see lahendatakse eraldi leppega pärast piirilepet.

Rahvusvahelise tava järgi peaks mõlemad piiririigid saama lüüse kontrollida, Eesti aga ei saa. Järelikult võiksime seda nõuda.

Planeeritav Eesti-Vene piir jookseb Narva jõe tammi keskelt. Tammil on 11 lüüsi, mida saab avada ja sulgeda vaid Venemaa.

Kui Narva veehoidla veetaset langetada kas või pool meetrit, jäävad Narva ja Balti soojuselektrijaamad jahutusveeta. See tähendab, et paljud Eesti kodud võivad elektrita jääda.

Praegu ei ole Venemaal isegi lüüside avamisest teavitamise kohustust. Mullu uppus lüüside avamisel Narvas 11aastane tüdruk, sest veetase tõusis ning sellega kaasnesid keerised ja hoovused.

Välisministeerium: see lahendatakse eraldi leppega pärast piirilepet.

Eesti pole Venemaale varalisi nõudeid esitanud, kuid võiksime seda teha.

“Eesti võtab endale seoses õigusjärgsete omanike hoonete ja maadega varalised kohustused, esitamata Venemaale vähimaidki sellekohaseid nõudmisi,” ütleb Helme. Näiteks maksab riik kirikule 4–5 miljonit eurot kompensatsiooni Venemaa territooriumile jäänud Petseri kloostri (pildil) eest.

Välisministeerium: “Omandireform on kestnud aastaid ning vara on Petserimaal kompenseeritud ka varem.”

Helme küsib seepeale, miks seda venelastelt, kelle maa ja varad siia jäävad, omakorda sisse ei kasseerita ja Eesti maksumaksja kaela jäetakse.

Venemaa tõmbas ise 1989. aastal merre piiri. Kui seda võrrelda praegu kavandatava merepiiriga, kaotab Eesti 1000 km2. See annab võimaluse midagi vastu küsida.

1988. aastal märkis Moskva sõjaväekaartidele ühepoolselt Vene NFSV merepiiri. Uue leppe järgi jookseb plaanitav piir Narva lahel mööda joont, mis selle piiriga võrreldes jätab Eestile umbes 1000 km2 vähem merd. Majandusgeograaf Hardo Aasmäe arvab, et mängus on eelkõige Gazpromi huvid, sest see muudab Nordstream2 gaasitoru ehitamise odavamaks.

Välisministeeriumi kinnitusel ei anna Eesti Narva lahel ära tuhandeid ruutkilomeetreid: “Esiteks, eelnõus ei ole sätet, et merepiir hakkab jooksma mööda kunagist ENSV ja VNFSV piiri, pealegi ei ulatunud administratiivpiir merre. Teiseks, pärast Eesti taasiseseisvumist tühistati Ülemnõukogu presiidiumi otsustega õigusaktid, mis määratlesid Eesti tegevuse Nõukogude liiduvabariigina.”

Samas on kogu praeguse lepinguga kinnitatava maismaapiiri aluseks just nimelt Vene NFSV ja ENSV piir. Merealade piirijoon on eelnõu kohaselt tõmmatud Narva ja Soome lahe keskjoonele nii, et iga selle punkt on võrdsel kaugusel mõlema riigi ranniku ja saarte madalveejoone lähimatest punktidest.

Artikkel ilmus esmakordselt 7.juunil 2013

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid