Tegevuste loomine on dramaturgias kindlasti raskem kui sõnade loomine. "Mõnikord..." on täiesti tegevuspõhine näidend. Selle tekstina avaldamisel poleks mingit mõtet. (Kui just liisapulkadest ja nendega analoogsetest toodetest kõnelev stseen välja jätta.) Teksti peamine ülesanne on vaataja võõritust suurendada. Autor-lavastaja on läinud veendunult raskema vastupanu teed ja õnnelikult lõppu jõudnud. Iga mõte on vilja kandnud. Tüki tutvustuses leiduvast väitest, et see põhineb psühhiaater -Oliver Sacksi uurimustel, ei maksa end ülearu eksitada lasta. Tegu on täiesti omapärase ja iseseisva lavateosega. 

Kõige huvitavam sfäär, kuhu näidend mõtted suunab, on individuaalsuse ja kollektiivsuse (sotsiaalsuse) vahekord. Kas nähtavad üksikud tajumis- ja reageerimishäired võivad muutuda sotsiaalseks häireks? Kollektiivset häiret me laval juba näeme. Isegi nii triviaalne toiming nagu poeskäimine muutub näidendis pooleldi košmaarseks, pooleldi naljakaks. ("Üks mees, üks piim - kuidas nad leiavad teineteist?") Koomikaga on lavastuses asjad paigas. Seda on palju, kuid see teenib põhieesmärki, tekkides tegelaste loomulikest veidrustest, olukordade lahendamise ootamatusest. "Mõnikord võib elust loogilisemana tunduda surm," arvab üks neist. Tunduks täiesti aruka väitena, kui surnu kõigi teiste arvates elus ei oleks. Või selline arvamus: "See oleks kohutav kaotus meie kultuurile, kui kaoksid ära kõik venelased, neegrid, pederastid ja invaliidid." Raske vastu vaielda, aga näiteks Rein Langi suust mõjuks üsna mitmel põhjusel kohatuna. 

"Mõnikord..." on võrreldav päris mitme uuema ja vanema Eesti teatritükiga. Et tegu on ühel ajal lavakas (enamasti 24. lennus) õppinud seltskonnaga, sobib võrdluseks kümme aastat vanemate kolleegide "Keskea rõõmud" Tartu Uues Teatris. "Mõnikord.." kohta võib kasutada "Keskea rõõmude" lavastaja Ingomar -Vihmari väidet: "See ei ole lihtsalt teatrietendus. See on midagi rohkemat ikka või vähemat." Ainult selle reservatsiooniga, et "Mõnikord..." on pigem "midagi rohkemat". 

Nii geograafia, ajastatuse kui mõtteloogika kohaselt sobib võrdluseks sealsamas lähedal Võsul mängitav "Köök/Keittiö". Kui viimane kannab suhteliselt absurdse tegevuste rea poliitilisse konteksti, siis "Mõnikord..." vaatab veel sügavamale inimeksistentsi hämarustesse. Ja kui kindlast lennust rääkida, meenub samuti sealsamas lähedal Käsmus mängitud diplomietendus "Ahoi!". Eriti tuttavalt mõjus näitlejaemotsioonide lühientsüklopeedia moodustanud stseen, mis nii sarnanes lavakooli ABC ehk etüüdide tegemisega ("Näitlejad lahkuvad solvunult lavalt" jne). 

Kertu Moppeli lavastust võib nimetada filigraanseks. Kui tema eelmise autorilavastuse "Sinihabe" sõnum jäi paiguti ähmaseks või arusaamatuks, siis "Mõnikord..." on pealkirjale vastavalt selge. Iga stseen tundub väljapeetud ja vajalik. Filigraanne on ka näitlejateansambel, seda nii koosmängus kui üksiketteastetes. On tunda, et "Mõnikord.." ei avarda mitte ainult publiku, vaid ka trupi maailmataju. Moppeli ja dramaturg Maria Lee Liivaku koostöös võib aga näha rõõmustavat girl power'i ilmingut küllaltki meeslavastajate keskses Eesti teatris. 

Näidendi emotsionaalseks tipphetkeks oli tulnukate kohtumine koduperenaisega ehk mõlemapoolne ehmatus. Lavastuse finaal, kus rohelised nilbutised taas laval figureerivad, meenutas oma ebamaise, kuid siiski realistliku tundetooni poolest vägagi Moby videot "We Are All Made Of Stars". Aga video on lihtsalt video, näidendis eelnes sellele ligi kaks tundi muud huvitavat, kummastavat ja pingerikast tegevust. 

Kaaluta olek, mida lõpustseenis efektselt demonstreeritakse, on loole väärikaks sisuliseks kokkuvõtteks. Ja loomulikult ei pea ma silmas mitte füüsilist, vaid vaimset kaaluta olekut.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid