Džungel algas ilma igasuguse hoiatuse või üleminekuperioodita – justkui oleks mööduv valaskala meie hooletult avamerele triivinud räimeparve endalegi märkamatult alla neelanud. Korraga olime lihtsalt ümbritsetud lõputust hulgast taimedest, väätidest, juurtest ja harudest, mis kõik näisid meie järele haaravat. Valust õpib kiiresti, sestap sain juba esimesel korral oma vasakust käest juuspeeneid musti okkaid välja noppides selgeks, et ei maksa tasakaalu kaotades pimesi mis tahes tüve järele haarata. Samuti sai selgeks, miks alanud matka läbimine on tungivalt soovitatav kummikutes. Nimelt moodustas suure osa meie eelseisvast matkarajast lopsaka looduse keskele tallatud muda- ja savivagu, mis parimal juhul jalad igal sammul pahkluuni, halvimal juhul aga kuni põlvedeni sisse imes. Äärmiselt demoraliseeriv ja lisaks sellele ka absoluutselt laastav püüdlustele ühtset käimistempot saavutada või hoida. Selle kõige juurde käis ka järeleandmatult tihe vihm, millest sai meie truu saatja terveks ekspeditsiooniks.

Vihm tegi niigi ebakindla ja salakavala jalgealuse lausa kuratlikult libedaks ja valvsust ei saanud mitte sammukski kaotada – peaaegu iga samm nõudis täpset väljamõõtmist. Ka väljaväänatud pahkluu oli sellises paigas luksus, mis ei tulnud kõne allagi. Ligi pool esimese päeva teekonnast möödus kitsal ja avatud rajal kõrgel kärestikulise jõe kohal, kus iga vale samm võinuks lõppeda potentsiaalselt surmava järsakult kukkumisega. Lisaks olid sagedased maalihked hammustanud välja tükke niigi kaelamurdvalt järsust mäeküljest ühes sellele kleepunud väeti rajaga, sundides meid kohati end peagu püstloodis tõusvast kaldast läbi juurte ja väätide üles rebima. Jõeületused toimusid enamasti kohtades, kus pikad puutüved olid looduse sõrmenipsudest vastaskaldale varisenud, peas teadmine, et libastumise korral riskiks kogu mu kaameravarustus täieliku hävimisega – saatus, mis olnuks hullem kui surm.

Põrganud all jõe ääres kokku poolemeetrise maoga, kes hääletult mudasesse džunglisse naasis, keerasime teisel kaldal sügavamale metsa, kus sammal roomas juba igal puutüvel ja -harul ning kaameraobjektiiv looritus pidevalt udukirmega. Kõrgeimad puuladvad meie ümber ja mööda järske orukaldaid ülespoole ronivad metsad kadusid madalalt mööda nõlvu sõudvatesse pilvedesse. Varsti laskus metsale ühtlase vaibana sinakas õhtuhämarus, mida mööda järgnes mõõdetud sammudega alati täpne ja kompromissitu öö. Jõudsime laagrisse napilt enne pilkast pimedust.

Laagrid seati alati üles kohtades, kus juba olid ees äärmiselt lihtsad ristkülikukujulised puusõrestikud, mis presendiga üle tõmmates mahutasid magama kogu 25pealise kandjate armee. Kohe laagripaika jõudes süütasid nad oma varjualuses kaks kitsast piklikku lõket, mille ümber 8kujuliselt kõik kohalikud istuma ja magama mahtusid. Lõkkeid hoiti pealetükkivas ööjaheduses radiaatoritena hõõgumas. Joogivett keedeti vaid hommikuti ja õhtuti, mis tähendas, et ka 10–11tunnistel päevadel tuli meil päeva jooksul piirduda 2 liitriga inimese kohta.

kui Hommikul teed jätkasime, metsistus loodus järk-järgult üha enam. Nagu maalihetest üksi olnuks vähe, vedelesid jõkke varisenud kallastel nüüd risti-rästi kümned põlispuud kui hiiglase kätest maha puistatud tikud. Sammal, mis ennist pelgalt mööda puid üles roomas, täitis nüüd juba iga vaba pinna ning rippus tuustidena pea kohalt alla. Puudest kasvasid välja põõsad ja põõsastest puud. Peagi ilmusid teele 2–3 meetri pikkuste tohutuid rohuliblesid meenutavate lehtedega pandanuse-puu puhmad, mis panid meid end tundma rohus teed otsivate hiirtena.

Ajavahemikus 1998–2008 avastati Uus-Guinea saarelt üle tuhande uue looma-, linnu- ja taimeliigi – pretsedenditu arv 21. sajandi üleskaevatud, maharaiutud ja sissepiiratud maailmas. Teadlased on Uus-Guinead võrrelnud tänapäevase Eedeni aiaga. Kuigi Uus-Guinea saarel peaks elama üle 700 linnuliigi, ümbritses meid sageli lausa õõvastav vaikus, mis sai märgatavaks tänu selle kõikehõlmavusele. Oma osa võisid siin mängida meie kandjaterühma õhupüssidega noored kütid, kes aeg-ajalt linnuvilet matkides põõsastesse haihtusid, et hetk hiljem võiduka näoga taas välja ilmuda, pihus juba sulgedest puhtaks kitkutud tilluke linnuniru.

Teisel õhtul oli grupi tagumine pool hämaruse saabudes alles sügaval järsult mööda mäenõlva ülespoole tungivas põlismetsas. Tihe vihm oli juurtest läbipõimunud raja muutnud juba väikse intensiivsusega koseks ja 3000 meetrit kõrgust merepinnast tõi endaga ühes esimese jaheduse. Peagi laskus tilkuvale metsale kottpimedus ja olime sunnitud edasi ronima lambivalgel, kembeldes nüüd lisaks kõigele muule ka meie pealampe rammivate ööliblikatega. Pärast 11tunnist matka viimaks laagriplatsile jõudnud, avastasime oma seljakotid paduvihmas vedelemas, vaid paari meetri kaugusel kandjate hubasest varjualusest. Nii olime sunnitud järgmise tunni veetma kandjate lõkke ümber magamiskotte kuivatades.

Kandjate hoolimatus sünnitas jõuetut viha, sest on ju asju, mille taipamiseks ei ole vaja kooliharidust või eriväljaõpet. Hommikuti tahtsid kannatamatud porterid aga kandamitega ees jooksu pista. Nii päevast päeva – mil iganes tundus hetkekski, et läheb kergemaks või saab hinge tõmmata, juhtus vastupidine. Ehk just sellepärast kirjeldatakse Carstenszi Püramiidi teekonda maailma raskeima matkana – siinne loodus ja olud on kui kaan, mis sind aeglaselt entusiasmist ja motivatsioonist tühjaks imeb.

Tihe džungel oli end selleks korraks koomale tõmmanud, tehes ruumi soisemale kängus loodusele ühes madalate sõnajalametsadega. Peenikestest puuharudest ulatusid välja kummalised paunjad kombitsatega kasvud, mis oma iseäraliku kuju tõttu meenutasid kaheksajalgu või kalmaare. Horisonti varjasid ümberringi sinavasse kaugusse sulavad mäeharjad, looritatud lõpututest pilvedest nii ülal- kui allpool meid. Ei möödunud kaua, kui meid ümbritsevate soiste aasade veekirme all sädeles juba ahvatlevalt kullaliiv – maailma suurim kullakaevandus polnud enam kaugel.

Kuues päev algab järjekordsest järsust, mudast nõretavast nõlvast ülesronimisega. Nõlval saavad meid kätte meie järel laagri kokku pakkinud kandjad ja korraga oleme keset omapärast liiklusummikut, kus meist rühivad igas suunas mööda pakkide ja kottidega koormatud mehed ja naised, poisid ja tüdrukud – kes kummikutes, kes sokis, kes paljajalu. Paljude paapuate jalalabad on meie omadest märksa laiemad ja varvaste poole laienedes peaaegu kolmnurkse kujuga, mistõttu nende varbad otsekui haaravad märgadest puujuurtest kohtades, kus meie kummikutesse topitud atrofeerunud köndid libisevad kui kiilasjääl. Ületame esimest korda 4000 m piiri, ent tõusta on veel pool kilomeetrit, et alistada viimane meid baaslaagrist lahutav takistus – 4500 meetri kõrgune New Zealandi mäekuru, mis on nii nimetatud 1936. a edutult meie ees kõrguvatest kaljuseintest läbipääsu otsinud ekspeditsiooni järgi.

(järgneb)