Ega ma ise ka oska seda seletada. Olen olnud selline nähtamatu kirjutaja, töö juures ei teadnud keegi aastaid, et mul selline imelik hobi on. Muidu täitsa normaalne inimene, aga kirjutab raamatuid – väga piinlik! Kirjutamine on selline hirmus nadi hobi. Kõige hullem on siis, kui inimesed puhkuselt tagasi tulevad. Kes käis mäge suusatamas, kes varju hüppamas, kes lõi lihtsalt suvekodus mõnusasti aega surnuks. Kui järg sinuni jõuab, peaksid nagu ütlema: “Eh, ma kirjutasin ühe luuletuse!”, aga nii ei saa öelda, jõle piinlik on. Kirjastus lükkas “Lingvistilise metsa” käsikirja tagasi. Kui see viimaks ilmus, kinkisin raamatu kolmele inimesele. Esitlust ei teinud. Kuu aja pärast oli kõik juba unustatud. Siis äkki juhtus raamatuga midagi, nagu surnu oleks üles tõusnud ja mööda tuba kõndima hakanud. Endal on ka natuke imelik, et nii läks.