USA saadik: “Ma tõesti tahtsin hipi olla”
Eesti jaoks on hea uudis, et 59aastasele, kuid poisilikule USA suursaadikule Jeff Levine'ile "tõesti, tõesti meeldib Eesti".
Halb uudis militaristidest eestlaste jaoks on, et Levine pole sõdalane. Südames on ta hipi, armastuse ja rahu inimene, "make love not war"- ja "väed Vietnamist välja"-mees.
"Olen pisut liiga noor, et olla hipi, aga ma tõesti tahtsin hipi olla," täpsustab Levine. "1970. aastal olin 15aastane. Punkarit minust ka enam ei saanud. Hipi-liikumine oli viimane, mille ma omaks võtsin."
Levine on väga meeldiv, avatud ja aus. Intervjuu kestel ei kao naeratus tema huulilt. Temaga rääkides tekib selge pilt, milline ta 1975. aastal võis olla – üsna samasugune nagu praegu, kuigi tal olid ilmselt pikemad juuksed ja võib-olla ka habe.
Levine on üks neist inimestest, kes justkui ei vananegi. Tema väärtused ja maailmapilt pole muutunud, ta on optimistlik ja pakatab energiast ning tal on põhjalikud teadmised tänapäeva popkultuurist.
Teda on huvitav kuulata. Isegi väga spetsiifilisel teemal rääkides kõlab see nagu kaunite võrdlustega kõne.
Ilmselt on tähtsam see, et me meeldime USA suursaadikule ja diplomaatilisele korpusele üldisemalt. Selle sõnumi edastavad nad ka kodumaale. Just sellised mitteametlikud emotsionaalsed kontaktid tsementeerivad tugevaid liite.
Et mõista, miks Levine'ile "tõesti, tõesti meeldib Eesti", tuleb vaadata tema tausta ja karjääri.
Esiteks, tema etniline taust. Levine kirjeldab end kui esimese põlve ameeriklast. Tehniliselt on ta teise põlve ameeriklane, sest tema ema põgenes enne sõda Ungarist USAsse. Isa on samuti hiljutine immigrant Leedu-Valgevene piirkonnast. Levine jätab täpsustamata, millal see pool tema perest Ameerikasse jõudis. Ema sugulased, kes põgeneda ei jõudnud, langesid natside ohvriks. Levine kasvas üles jidiši- ja ungarikeelses keskkonnas. Tüüpilise teise põlve ameeriklasena on ta võitlev patrioot ning kippus lapsepõlves ja noorukieas oma juuri eitama.
