Raimond Punahabe

Draamateatri Valgre-teemaline suvelavastus “Laul, mis jääb” on vist kõige punasem teatriteos, mida Meelis Oidsalu taasiseseisvunud Eestis näinud on.

“Laul, mis jääb”
Autorid Merle Karusoo, Liis Aedmaa, Jan Rahman, Piret Saul-Gorodilov.
Lavastaja Merle Karusoo. Osades Märt Avandi, Laine Mägi, Harriet Toompere, Piret Krumm, Ülle Kaljuste, Mait Malmsten, Juss Haasma, Raimo Pass, Tiit Sukk jt.
Esietendus 13. juunil 2014 Eesti Draamateatri suures saalis.

Merle Karusoo lavastus lööb mastaapse nõuka-visuaaliaga ning julgusega kõnelda häbita ja empaatiavõimeliselt eestluse punasemast palgest. Kui nõukogude sõduri vormi riietatud Juss Haasma võimas kuju juba mitmendat korda langetatud päi hardalt välja valgustatuna pronkssõdur Aljošana lavaäärel seisab, tunnen end provotseerituna: mida kuradit, siin tehakse ju tuima nõukapropagandat? Et viibin juhuslikult Karusoo juubelietendusel, satun tunnistama ka kummastavat õnnitlustseremooniat etenduse lõpus. Sovetlike loosungitega palistatud lava, millel seisavad nõukogude sõdurid, rahvariides neiud ja muidu eesrindlikud sovetid, ning nende ees iseseisva Eesti teatriliidu esimees, Draamateatri direktor ning kultuuriminister Urve Tiidus kõnesid pidamas, tänukirju üle andmas… Tekkis tahtmine end kintsust näpistada või nutitelefonist uudiseid tšekata, nii groteskselt mõjus see punane atmosfäär, seda eriti Ukraina sündmuste valguses.