Paradiisi majad
Itaalias on üks linn, mis meenutab mõneti Tallinnat, eriti just kui sa varahommikul lähed keskvaksalist tunneli kaudu Santa Maria Novella kiriku suunas, siis on tunne otsekui läheksid Balti jaamast Pühavaimu kiriku poole.
Turistivaba hommik
Suvel tuleb Firenzesse jõuda varahommikul, sest muidu varjavad turistide hordid kõik vaateväljad. Nende vaadetega on Firenzes pea samuti nagu meil Tartu maantee laiendamisega, mis maaomanike vastuseisust ei taha sugugi õnnestuda.
Nimelt plaanis arhitekt Brunelleschi nii Santo Spirito kui ka San Lorenzo katetraali ette suured platsid. Kirjutades, et “seal elavad ebaväärikad inimesed, kes ei sobi sellisese paika ja kõik hooned, millised nad ka oleks ja kelle omad nad ka oleks, tuleks teha maatasa.” Õnneks või õnnetuseks ei lasknud Cosimo Medici seda sündida.
Sest siis poleks see olnud ka enam Firenze, vaid hoopis teine linn. Ometi meenuvad siin vene luuletaja nobelisti Jossif Brodski värsid: “See on ilus linn, kus teatud eas, lihtsalt pöörad pilgu inimeselt ja tõstad üles sarikad…”
Firenze sündroom
Firenze puhul on suurim oht niinimetatud “Firenze sündroom”, kus kõike ilu ja kunsti saab nii palju, et sa ei jõua enam vastu võtta ja saad mürgituse. Siin meenus kohe juudi kirjaniku Peter Vaili õpetus, et sellele ei tohiks tegelikult vastu panna ega sellega võidelda, vaid parim on sellesse suhtuda kerge vindiga erutusega, umbes nagu pärast teist pitsi heas seltskonnas, kui laud on kaetud ja tund veel varajane.
Sestap võtsime Uffizi galerii, mis on kahtlemata Itaalia parim muuseum, järjekorras platsid sisse, jagasime ootekorra ja läksime vaheldumisi linna peale. Käia Firenzes ja mitte näha Uffizit – oleks olnud korvamatu kaotus. Eriti kui ka mu doktoritöö käsitleb loovust ja Nikolai Berdjajev kirjutas suure osa oma “Loovuse mõttest” just Firenzes.
Muidugi saab ja ongi õige eriti Uffizi piletid enne netis broneerida – meie aga ei teadnud täpselt ette, millal Firenzesse jõuame ja sestap tuli otsustada elava järjekorra kasuks, mis aga vahetustega polnud üldse koormav – kuigi oma kolm tundi tuli seista. Lisaks puhus Uffizi galerii sammaste all meeldiv ka tuuleõhk, mida kuumusest õhkuvatel linnatänavatel ja platsidel polnud ja kohalikud artistid tegid kuulsaid pilte ning kujusid rahva lõbuks ja omale taskurahaks pantomiimidena järele.
Agoonia ja ekstaas
Uffizisse sai mindud kõige enam Botticelli pärast ja asi oli seda väärt. Eriti talitades Vaili nõuande järgi ja istudes pärast elamust galerii rõdukohvikus ning lastes muljetel laagerduda. Just Giotto ja Botticelli pluss lõdvestus-mõtisklus rõdukohvikul tegid asja täiuslikuks.
Ometi mõtled tagantjärgi - silme ees Sixtuse kabeli laemaalid Vatikanis ja “Püha perekond” Uffizis ning sealsamas galerii nurga peal Palazzo Vecchio ees seisev “Taavet” kui täiuslikkuse näide teiste mitte vähem kuulsate, aga ometi kuidagi ülepingutet kujude kõrval, - et kui Michelangelo on suurim kujur, siis on ta ka ilmselt võimsaim maalikunstnik: tema värvide ekspressiivsus ja inimeste kehaasendite intensiivus on kantud erilisest väest. See on üliinimlik. Leonardo on lummav, Boticelli on hurmav, Raffael on ilus, aga Michelangelo on vapustav. Originaalis veel vapustavam kui reprodel.
Santo Spirito ja Macciavelli
Turistidest täituvas linnas on aga kõige targem, põigata kvartalitesse, mis nende teedele ei jää. Näiteks Santo Spirito kvartalisse. Siin võid rahulikult ja suht soodsalt süüa lihtsa panini või polenta, mis on igasuguste pastade kõrval üks itaalia köögi põhiroogi või ka juua paari euro eest jahedas ja lahke perenaisega juurikapoes lihtsalt ühe külma joogi ja süüa mõne õuna.
San Spirito kvartalist pärineb ka mees, kes on ehk uusaegset maailma enam mõjutanud kui kõik suured kunstnikud kokku. Muide, on hämmastav, et oma itaalia ajaloos ei maini ta ka mitte ühegi kunstniku nime. See mees pole keegi muu kui kaasaegse poliitilise filosoofia isa Niccolo Macciavelli, kes ütles, et Jumal ja saatus lahendavad poole meie asjadest, aga teise poole või umbes nii – jätavad nad inimestele enestele. Mulle meeldib eriti see “umbes nii”.
Ei Macciavellil ega Brunelleschil läinud korda kehastada puhast ideed, unustades inimese. Santo Spirito katedraali tahtis Brunelleschi pöörata fassaadiga Arno jõe poole nii, et “kõik Genua ja Rivera kaupmehed, kes peaksid siit mööda sõitma, näeksid selle suursugust ilu”.
Ometi ei saa jääda nõustumata vene luuletaja Jossif Brodskiga, kes nimetas Firenzet paradiisliku arhitektuuriga linnaks. Firenzelastel on läinud korda luua linn kui kunsiteos, ent riik kui kunstiteos, millest rääkis Machiavelli on siiani – just fantasy.
