“Mida suurem vale, seda enam usutakse,” ütles juba Tammsaare. Venelastele on omane võime ennastunustavalt vaimustuda sotsiaalsetest ideedest, ja mida utoopilisemad need on, seda enam. 

Vene filosoofia sündis, kui vene mõte naasis rännakult Läänemaailma. See filosoofia on jutustus iseendale, kuidas mõistus ja hing jõuavad koju. Vene intelligents – keda ei tohi mingil juhul segamini ajada Lääne intellektuaalidega – pärines suuresti proleteriaadist ega vajanud läänelikul kujul filosoofiat.

Vene tõe eripära on selle kujundlikkus – ikoonsus – ja see tegi ta lähedasemaks kirjandusele kui filosoofilisele terminoloogiale.

Sakraalse otsingud on venelastele omased olnud kõigil aegadel. Riiki kujundati ja suurendati messianistliku idee sümboolikast lähtudes. Pärast Bütsantsi langemist – Teise Rooma, suurima õigeuskliku riigi hukkumist – tärkas rahvas aimdus, et Venemaa on jäänud ainsaks õigeusklikuks riigiks maailmas.

Starets Filofei kuulutas Moskva Kolmandaks Roomaks. “Jumalast valituse ja Kolmanda Rooma idee saab vene rahvuslik-religioosseks inimkäsitluseks, mis selgelt ei väljendu mingeis vormeleis, kuid mida tajuvad kõik,” ütleb Aleksandr Dugin – impeeriumi viimane filosoof, nagu ta end nimetab.

Pärast Nikoni reforme ja skismat Venemaal tekkis küsimus, kas Vene riik on enam õige õigeusklik riik. Seda süvendavad veel Peeter I reformid. Rahvas leiab, et Kolmas Rooma on riknenud, võim on läinud Antikristusele. Tõeliselt õigeusklik riik läheb ära maa alla. Sellega on seotud legend järve alla peidetud Kiteži linnast. Rahvas otsib olematut püha Kiteži linna – see on vene kollektiivne alateadvus.

Suurest skismast pärinevad ka vene mässulisuse juured. 19. sajandi intelligents on juba reeglina võimuvastane. Oli ju selge, et nähtavat riiki valitseb vale.

Bütsantsi idee oli võimude sümfoonia. Keiser tagas riigi ilmaliku ja patriarh vaimuliku ühtsuse. Dugini järgi oli Venemaa Peterburi-ajajärk taganemine bütsantslusest ja Nõukogude ajajärk spontaanne ja stiihiline tagasipöördumine selle juurde.

Poliitika ideaalkuju on aga mõjustanud vene ideoloogilist mõtlemist enam kui mis tahes praktiline poliitika. Utoopilistel sotsiaalsetel ideedel on olnud haarav mõju vene vaimule. Venemaal ei ole inimesi ühte liitnud ei territoorium ega töö, vaid impeeriumi idee.

Meie kaasaegse Aleksandr Dugini järgi ei ole liberalism olnud mingi üleminekuperiood – nagu vahepeal eeldati – traditsioonilisest konservatismist kommunismile, vaid ongi modernse poliitika põhikood. Ainus võimalus sellele vastu seista on konservatiivne revolutsioon ehk traditsiooniliste väärtuste taastamine.

Dugin pakub välja eri rahvaid autonoomiatena liitva Euraasia idee, mis sai alguse läinud sajandi 20. aastail. Euraasia on piirkond, kus Aasia lõpeb ja Euroopa veel ei alga. On Ida ja on Lääs, aga on midagi nende vahel. See on Venemaa, mis vastab mentaalselt nullile – sümboolne on siin ka Venemaa keskmine aastatemperatuur, mis on nulli ringis. Euroopa on üks ääreala ja Hiina teine: kumbki ei saa kasvada keskele, sest seal on null.

Majanduslikult peab Dugin aga vajalikuks tegutseda kolmel tasandil: eelmodernsel – taastada traditsiooniline käsitööndus-kaubandus külades; modernsel – rajada maa lääne- ja idapiirile paar suurt naftatöötlemiskompleksi; ja postmodernsel – koolitada ja rakendada Vene riiki infoühiskonda viiv finantsmajanduslik ladvik, kes ühtlasi tegutseks filtrina soovimatu üleilmastumise vastu.

“Venemaal majandus puudub,” ütleb Dugin. “Venemaa on täna vaid toorainet välja viiv konsortsium.”