Nädal hiljem kogunesid Pässid oma Lasnamäe kööki koosolekule: vanaema Õie saab haiglast välja ja ta tuleb kuskile elama panna. Väikeses Kuutse alevikus ei ole ühtegi sugulast, kes oleks nõus teda hooldama ja tasulist põetajat ei leia seal ka 50 kilomeetri raadiuses. Aga murtud puusaga vanaema ei saa ise kempsugi, lõpetas Peeter Päss oma kurva sissejuhatuse.

Tõttöelda läksid teised Pässid selle asja peale täitsa närvi. Marco teatas kohe, et tema oma prantsuse keele eksamit ära ei tee, kui keegi samas toas niheleb ja norskab. Aga mäletatavasti on Marcol soolas aasta (loodetavasti ka rohkem) vahetusõpilasena Lõuna-Prantsusmaal ja "minu jaoks on see elu võimalus", vingatas Marco. Temast kaks aastat noorem Bert ei olnud sugugi järeleandlikum. "Millal ma sellest hullumajast siis puhkan, kui mutt minu toas Vikerraadiot kuulab!". Bert pidas hullumaja all silmas kohe saabuvaid gümnaasiumikatseid ja asjaolu, et õpetajad olid muutunud katsete eel iseäraliselt kiuslikeks.

Peeter Päss vaatas nõutult naise otsa. Tanja (mäletate, Portugali pesu maaletooja), vaikis mõne mitnuti ja ütles mokaotsast: "Eks pane ta siis vanadekodusse"

Peeter Pässi peas plahvatas väike vihapomm. Kurat! Minu ema ja vanadekodusse!

Aga pere oli juba kergendustundes laiali jooksnud, kes trenni, kes sõbrannaga solaariumisse.

Niisiis helistab 43 aastane Peeter Päss terve järgmise päeva läbi Tallinna lähedasi vanade-, hooldus-, päeva- ja muid kodusid. Lõunaks on selge, et sel aastal ta perega Hispaaniasse päevitama ei lähe (pealegi on poiste koolikulud metsikult tõusnud). Ja nüüd ema. "Need kuradi vanadekodud on ju omanikele kullaaegud", kurdab Peeter Tanjale õhtul voodis, lootusega, et Tanja siiski koduukse memmele praokile laseb. Peetrile isegi meeldiks, kui ema Lasnamäel oleks, pisult nagu kripeldab, et vanainimene seal üksi...

Aga Tanja ei taha. See on tema vaikne kättemaks nende vastikute septembripäevade eest, kui nad Peetriga pärapõrgus mitu hektarit kartulit üles pidid võtma. Mutil oli eriline kius panna aasta aasta järel lahmakas kartuleid maha ja augusti alul vinguma hakata, et noored need üles korjaks. Ja nii aastaid järjest. Kartul ei maksnud siis ja ei maksa praegu midagi!

Tanja kirus, aga ämma ees hoidis suu koomal. Viimased 7 aastat on ta ämma (edukalt) vältinud.

***

Tanjal ka muid muresid. Ta ei oska isegi täpselt öelda, mis teda nii närviliseks teeb, aga närviline ta on. Sõbranna Gitta soovitab lihtsalt kahe peoga antidepressante õgida. Siinses kliimas ei saagi muudmoodi ellu jääda, põhjendab ta oma Prozaci lembust. Aga Tanja ei kiirusta. Talle tundub, et asi on muus. Lihtsalt-pereelu pole enam see. Peeter ei meeldi talle enam eriti. Käib isegi närvidele. Asjad, mis varem tundusid nunnud, ajavad täna öökima. Näiteks tema komme ALATI PRILLLAUD ÜLES JÄTTA.

Tegelikult ei meeldi talle ka keegi teine. Lihtsalt pidevalt tunneb Tanja, et ta läheb vihaseks ja aina vihasemaks ja kohe saab sellest kõigest infarkti.

Nüüd on Tanja ostnud raamatu "Emotsionaalne intelligents". Ja puhtslaaviliku otsusekindlusega on ta enesele lubanud, et kui raamatud ei aita, läheb ta Psühholoogia erakooli. See pidavat viha vastu aitama kõige paremini, räägib Meelika, Tanja teine sõbranna ja kõige õelam tuttav, kellele kuluks ära sada aastat sellises koolis. Keskiga ei meeldi neile kellelegi.