15.07.2003, 00:00
Lehte Hainsalu. “Sul on teine”
Eesti Raamat. 160 lk.
Hainsalu on viimastel aastatel avaldanud mitu tähelepanuväärset
romaani, millest olulisim on kahtlemata “Kellakuuljad”, ajaloolise
hõnguga, ent mõnusalt fabuleeritud lugu sellest, kuidas eesti
literaadid on alati olnud oluliste eestlust määravate sündmuste
keskpunktis. Samas on teda ikka huvitanud naise teema, ilma et teda
võiks nimetada feministiks või naiseuurijaks. Ta annab edasi
naiselikku elufilosoofiat, elulähedast ja –kogemuslikku kvintessentsi.
Sedakorda on ta tegelane noor kaasaegne naine. Lugu on pisarateni banaalne,
alates süütuse kaotamisest, armastatu eest võitlemisest
või noidlemisest, kuni ootamatu “kolmanda” saatusliku ilmumiseni,
millele järgneb juba aastate pärast ühe nooruki
ärakasutamine nn. doonorisana. Armastus muidugi ei sure. Loo muudab
talutavaks napp, ilma liialdusteta ja poeetilisi otseteid leidev meisterlik
stiil. Võib-olla aga peabki banaalseks muutunut ajuti üha paremini
uuesti läbi kirjutama, sest valet seal ju ka pole. Hainsalu valdab
hästi dialooge, ka seebiooperi võttegrupi taust tundub olevat
väga täpselt kirjeldatud.