Kesktelevisiooni tagasitulek
Marita@epl: “Oo ei, ainult mitte Lenk.”
Juku-Kalle@delfi: “Sellisel juhul viskan mina küll pillikasti aknast alla.”
Pets@sloleht: “Täna öösel küll vist magada ei saa!”
Asjaosaline ise paistab tekkinud elevust nautivat. Ta keerutab prille ja nõuab: “Kas teil on vaja mulli või seda, kuidas asi tegelikult oli? Olete esimene, kes selle ära avaldab?”
Vastan maole küllaläinud küüliku kombel, et loomulikult oleks tore kuulda, kuidas asi tegelikult oli. Lenk avab suu, kuid haarab enne - “Igaks juhuks!” - laualt musta diktofoni ja lülitab selle sujuva käeliigutusega lindistama.
“Keskerakonnas pole minu kandidatuurist poolt sõnagi räägitud. No oleks ühe koma võrragi juttu olnud! Valimiste õhtul olime selles Grand Hotel Tallinnas ja üks eratelevisiooni inimene küsis, et teie erakonnal läks nii hästi, kas sina lähed nüüd telemajja tööle. See oli veiniklaasi taga, ma arvan, et pool üks öösel, ja minul oli seda muidugi meeldiv kuulata. Ütlesin: “Ohhoo, vaat kui tore. Ikkagi valimisvõit ja vaata, kuidas sinuga arvestatakse.”
Vaat nii. Nüüd iga leht helistab järjest ja muudkui kommenteeri juurde. Ega ma ei ole seda neile pahaks pannud. See teema ei ole mulle võõras ja ma ütlen siiralt, et ma saaksin seal hakkama. Päevapealt ma sinna küll ei läheks, aga ma teaksin väga hästi, mida seal tegema peaks.”
Mida seal siis tegema peaks?
“See töö tuleb kapitaalselt ümber panna!”
Mida tuleks teha
Südamelähedasel teemal voolab jutt Lengi suust suurte valangutena.
“Esiteks ma taastaksin Eesti televisioonis kollektiivi üldkoosolekud! Et inimesed saaksid tulla kokku ja öelda välja, mida nad arvavad - ma tean, et seda pole tehtud aastaid. Siis peaks välja vahetama rahandusjuhid. Ja kindlasti ma tooksin sinna kohe sisse riigikontrolli, et vaadata, kuhu raha kadunud on.”
Suurimat läbivaatamist vajaks ETV saatekava. “Ma ütleksin - p r o g r a m m,” täpsustab Lenk, ja “programm” kõlab nii hardalt nagu “serviis” hoolsa perenaise suus. “See programm ei ole ju üldrahvalik absoluutselt! Kas või see “Punane tuba” - kui selle asemel oleks üks tõeline peresõu, kus oleks muusikat vahel ja publitsistikat, siis ta tõmbaks kõiki ekraani ette. Aga (halvakspanuga) hoida selle “Punase toaga” kinni meie suurima telekanali võimsat eetrit reede õhtul - minu meelest on see hambutu.”
Kõiges on mõistagi süüdi ETV praegune peadirektor Ilmar Raag. “On selge, et tema käekirja järgi käib see maja ja, nagu ma olen aru saanud, võtab ta juba osa ka kunstilise sisu kujundamisest,” tulistab Lenk. “Paistab, et ta televisiooni ei armasta!”
Miks nii?
“Sest see ei ole hingega tehtud! Võtame kas või Toomas Lepa, kes võitleb teleka eest, või siis Kanal 2 “Uued uudised” - need ju löövad üle “Aktuaalse kaamera”! Ma saan seal näha, mis on toimunud Eestimaal; ma näen, kui Põlvas midagi halvasti on! “Aktuaalses kaameras” ei ole seda. Näidata neli minutit Iisraeli konflikti - no milleks seda vaja on? Arvutid on ju täis viimaseid uudiseid!”
Keskenduma peaks hoopis regiooni sündmustele. “Ma tahan teada, kes võitis Lätis valimised!” hüüatab Lenk. “Mida teeb Leedus Brazdauskas? Kuidas läks tal see armuafäär? Ma ei tea! Aga mind huvitab see.”
Otsekui kärestikku mööda jõuab ta ETV ammuste aegadeni. “Seal oli teadus, seal oli kultuur, seal oli kirjandus! Telemaja kohvikus olid kõige kuulsamad Eesti näitlejad, kõige ilusamad baleriinid, kõige tähtsamad teadlased! Eesti televisioon oli Eesti üks sümboleid. Siin pole üldse midagi rääkida.”
Paar päeva hiljem helistan Lengile ja küsin, et kas talle ETV juures juhtumisi midagi ka meeltmööda on. “Seal on päris häid väärtfilme olnud ja välispoliitika saateid ma vaatan,” vastab Lenk armulikult. “Ja just äsja ma vaatasin “Mõmmi aabitsat”. Need vanad lastesaated on väga kenad.”
Oletatavasti alandab Lengi kriitikaläve ETV küsimuses fakt, et tema õde Marika Tuus “Knopka” saatejuhi koha kaotas. “Raag lõi Marika minema, sest see tarbijakaitse saade oli lihtsalt liiga häiriv kolmikliidule,” teab Lenk. “Marika ei käsitlenud ju ainult selliseid probleeme, et kuskil müüdi salaviina või et kellelgi murdusid kingatallad ära. Ta näitas inimesi, keda nuttes ja karjudes tänavale tõsteti.”
Siiski eitab Heimar Lenk igasugust vimma. “Mina pole Ilmar Raagiga elus rääkinud ja mina teda ei tunne. Mul pole mingit põhjust teda rünnata.”
Pääskülalaste mustersaadik
Kohalike omavalitsuste valimiste eel leidsid paljud nõmmelased oma postkastist Edgar Savisaare allkirjaga proklamatsiooni, millega kutsuti hääletama Heimar Lengi poolt. Lenk ise agiteeris Nõmme turul ja kogus 942 häält.
“Mobiilid ikka helisevad koosoleku ajal, aga kui teised ei võta kõnet vastu või lähevad ukse taha, siis Lenk räägib laua tagant valju häälega,” kurdab üks Lengi kolleegidest, Nõmme Halduskogu liige. “Silmanähtavalt elavneb ta ainult siis, kui saab rääkida sundüürnikest või nendest tornelamutest, mis on Pääskülas raudtee ülesõidu juures. Lenk elab ise elab sealsamas ja sealsed sõjaväepensionärid on tema peamine valijaskond. Neid ta esindab jube emotsionaalselt.”
Tornelamuid ümbritsevatest jalutusteedest ja moodsast prügimajast, mis säravat “nagu baar öösel”, räägib Lenk ka Ekspressile. Ja sundüürnikest: “Ma olen kaks kodu kaotanud - kõigepealt ema-isa kodu ja siis omaenda kodu, ja ma ütleks nii, et omandireform oli kõige suurem möödalaskmine mis Eestis tehtud. See lõhkus Eesti neljaks, kuueks või kaheksaks, ükskõik kuidas lugeda. Ma arvan, et kunagi tuleb Eestile president, kes vabandab sundüürnike või nende järeltulijate ees.”
Vana ema ja muu pere
Lenk elab Pääskülas, ühes majas oma 86aastase emaga. “Ma näen, mida tähendab vanadus, mida tähendab eluõhtu, ja seepärast ma oskan seda ka hinnata. Igal reedel me katame laua, võtame pudeli veini, sööme, joome ja räägime maailma asju. Ma seletan talle ära, mis on lehtedes kirjutatud, mida miski tähendas. Emal on tellitud Eesti Päevaleht, Postimees ja Kroonika, aga keel on ju praegu kaasaegne ja vanem inimene ei saa sellest kõige paremini aru.”
Perekonnaseisult on Lenk lahutatud ja oma lastest ei kõnele. Teatab vaid tõrksalt, et nad ei ela temaga koos, ning viib jutu mujale.
Ekspressi andmetel on Tallinnas kaks Heimar Lenki - neist üks 18aastane. Noor Heimar Lenk elas mõnda aega Kesknädalat peatoimetava Heimar Lengiga koguni samal tänaval, kuid teenekas teletöötaja ei tunne selle teabe üle mingit vaimustust.
“Võibolla, võibolla. Oleks huvitav kokku saada,” ütleb ta hajaliolevalt.
Äkki on tegemist pojaga näiteks?
“Ei-ei. Ma ei tea ühtki Heimar Lenki peale enda. Minu enda nimi tuli Rootsist, tädi pani selle kunagi rootsi kalendri järgi. Jah. Ei oska praegu ütelda.”
Toimetuse kohviring
Heimar Lengi peatoimetatav Kesknädal on otsekui müürilõhkuja. Siin on terav päevakajaline kriitika (artiklid “Opositsioon räpase valimiskampaania taga” ja “Res Publica esimees Juhan Parts valetab”), millele pakub vaheldust positiivsem lugemine stiilis “Meiega võitsid, meiega võidad” ja “Tallinlased linna juhtimisega väga rahul”. Järgnevad tutvumiskuulutused, arsti nõuanne ja vaimustunud lugejate kirjad. “Rõõm, rõõm, rõõm / meid kõiki tantsuringi kannab,” kirjutab Ülle Tanier Keskerakonna “fantastiliste” valmistulemuste puhul. “Imetlen, emban,” sekundeerib talle Vello R.
“Ajakirjanduse eesmärk on kaitsta nõrgemat,” seletab Lenk. “Oma ajalehes väljendame me keskerakondlikku maailmavaadet, mis väga palju ühineb kristliku maailmavaatega. See on: ela ise hästi, aga aita ka teisel elada.”
Tänulikelt lehelugejatelt on peatoimetaja saanud kingiks mett ja lilli. “Käivad ikka kogu aeg,” rõõmustab Lenk. “Neljapäeva hommikulgi lubas tulla üks daam. Ütles, et pange kohvi hakkama ja tema küpsetab koogi. Eks me selliste asjade peale toetumegi.”
FIE vastu tahtmist
Kui toksida Numbriinfo kodulehele märksõna “Kesknädal”, annab otsingusüsteem vastuseks FIE Heimar Lenk aadressi ja telefoninumbri. Asukoht klapib Keskerakonna peakontori omaga.
“Kas Kesknädal on teie äriprojekt?”
Hetkelise segaduse järel otsustab Lenk küsimust mitte sõna-sõnalt võtta: “Ta on minu l a p s. Kui ma siia majja tulin, oli siin ainult üks tühi tuba ja üks arvuti laual. Istusime Edgariga maha ja leppisime kokku, et 18. augustil 1999 peab ilmuma esimene ajaleht. Praegu on meil 13 000 tellijat oma rahaga. Ja me ei anna kellelegi lehte tasuta. Vahel mõnele autorile võibolla anname.”
Jah, aga Eesti Ettevõtete internetikataloogist tuleb Kesknädala nime järgi otsides välja selline firma nagu Heimar Lenk FIE Ajaleht Kesknädal.
“Mis see tähendab?”
“See tähendab seda, et minu arusaamist mööda olete te füüsilisest isikust ettevõtja ja jääb mulje, et “Ajaleht Kesknädal” on teie ärinime üks osa.”
“(Häiritult) Ei tea! Ma ei ole füüsilisest isikust keskettevõte! Ma tegin kogumissamba just äsja ära ja teatavasti nemad ei saa vormistada pensionisammast.”
“Teie ei ole FIE?”
“Ei ole!”
“Pole kunagi olnud?”
“Ei.”
Aga mismoodi siis?
“Ma olen olnud kunagi nõukogude aja lõpul, kui see asi välja tuli! Ma üritasin… ei mäletagi enam mida teha. Siis ma vormistasin ennast, aga see kestis kaks kuud. Minul ettevõtlusest aimu ei ole.”
Ilmselt olen nii kõhkleva näoga, et Lenk jätkab ärritunult: “Ei ole, noh; ma räägin, et ei ole! Küsige järele, kui tahate. See on ainult üks telefonikõne.”
Maksuametist kinnitatakse järgmisel päeval, et Heimar Lenk on end füüsilisest isikust ettevõtjaks registreerinud 22. märtsil 2000. Tema tegevusalad on muuhulgas foto- ja raadiotööd, kirjastamine ning salvestamine.
Lengi üllatus on laitmatu. “Aastal 2000, ütlete? Ja mis meil praegu on? 2002? Mina ei ole midagi teinud. Ma ei ole absoluutselt midagi teinud. Võibolla jäi see paber sinna sisse? Võibolla tõesti. Selle ma lähen ja vaatan homme järele.”
Heimar Lenk
- Sündinud 17.09.1946
- Lõpetanud Tallinna Polütehnilise Instituudi 1970 ja Moskva Riikliku Ülikooli 1978 (viimase teleajakirjaniku-saatejuhi erialal)
- Töötanud ETV ja ER Moskva korrespondendina 1978-1984
- Ostankino TV esindaja Eestis 1984-1998
- Keskerakonna liige ja Kesknädala peatoimetaja.
