Eemale parteidest
Kogu see ääretult ebameeldiv möll presidendivalimiste ümber tundub kujutavat endast tegelikult osakest suuremas protsessis - Eesti ühiskondliku elu üha suurenevas parteipoliitistamises.
Ning eksivad need, kes piirduvad siin vaid Keskerakonna ja Rahvaliidu paktiga - tõsi, see on kõnealuse protsessi üks drastilisemaid ja jõledamaid näiteid, mistõttu on igati arusaadav kultuuriinimeste avalikus kirjas "Toetades Ilvest aitame Eestit" öeldu: "Peatselt valitaval riigipeal tuleb raudse järjekindlusega püsida erakondlike huvide sõltumatu tasakaalustajana." Jah, paraku on öeldu väga õige. Seda kurvem, et see on kirjas tekstis, mille algataja esindab parteid, mille prominentseim liige on Toomas Hendrik Ilves. Kes veel ei tea - Mart Meri on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige.
Enne kui paljud lugejad sellise väite peale vihastavad, kiirustan lisama: jah-jah, kahtlemata pooldan ka mina Ilvest, loomulikult arvan ka mina, et Toomas Hendrik Ilves sobib Arnold Rüütlist enam presidendiks. (Kuigi - olles üheselt Ilvese poolt, ei pea ma vajalikuks olla automaatselt Rüütli vastu.) Ometi ei tahtnud ma kõnealusele kirjale alla kirjutada - hoolimata sellest, et enamiku kirjale allakirjutanute õigetes ajendites ei tohiks kahelda ka kõige paadunum Kesknädala lugeja.
Esiteks näitab elu parteipoliitistumist juba kurb tõsiasi, et presidendikandidaadi puhul ei tule viibimine erakondlikest huvidest eemal või väljas hästi kõne alla. Tõsi, Jaak Aaviksoo oli üks tõsiseltvõetavaid kandidaate, kuid nüüd on temagi - üllatus, üllatus! - parteipoliitiliselt paigas, nii et Edgar Savisaar, kellega kunagi ei tahaks hästi nõus olla, sai asjakohaselt väita: "Üleeile pidasin ka mina Jaak Aaviksood poliitiliselt sõltumatuks, aga nüüd enam ei pea."
Selge, et Eesti Vabariigi President ei ole niivõrd üksikisik kui institutsioon. Kuid ilmselgelt paradoksaalne institutsioon, mida vormib seda kandva isiksuse karisma. Kahtlemata avaldas Lennart Meri isiksus tema kantavale institutsioonile mõju ja muutis seda, vastandudes tihti ka tema parteipoliitilisele taustale. Sedasama suudab kõigi eelduste kohaselt Toomas Hendrik Ilves. Nii et eriti just presidenti valides kujunevad kandideeriva isiku olemus ja kuvand ääretult oluliseks. Selles valguses pole tegelikult ju üldse kõige olulisem, millist parteid isiksus esindab. Utreeritult öeldes: Rüütel võiks olla sotsiaaldemokraatide kandidaat ja Ilves Keskerakonna oma, nende suutlikkust presidendina see ei muudaks.
Kui nüüd keegi näeb selles väites demagoogiat, siis kaitseksin öeldut tõdemusega, et parteipoliitikat iseloomustabki ju vajadus olla ükskõik mis hinnaga võimul. Nii on parteid ühel, presidendivalimiste rindel, vaenlased, suutes samal ajal rahulikult valitsuses koos olla. Kas see muudab Ansipit vähem Ansipiks ja Reiljanit vähem Reiljaniks? Niisiis - kui president ei suuda olla parteideülene, siis on probleem otseselt olemas. Muidugi mõista tekib küsimus: mil määral parteilisust ületav? Saab väita, et Arnold Rüütel ju toimib kahe partei ühendajana, Ilves samas välistab need kaks parteid - jah, ükskõik kui ebameeldivad need parteid ka poleks, omavad nad ikkagi võimu. Seega - pole võimalik valida parteideülese kandidaadi vahel. Kuigi Arnold Rüütli parteiline angažeeritus on ületanud taluvuse piirid, ei tähenda see automaatset tõsiasj a, et Ilvesel parteiline taust puudub või et ükski partei ei saa kasu sellest, et Ilves valitakse presidendiks.
Edgar Savisaar ütles pärast kirja "Toetades Ilvest aitame Eestit" avaldamist: "Need 80 kultuuritegelast, kes Ilvese poolt allkirja andsid, määratlesid end poliitiliselt." Nojah, kui 80 kultuuritegelast oleksid pooldanud Savisaare eelistust, siis ehk oleks ta rutanud väitma, et need inimesed käitusid südametunnistuse ajel ning murest eesti RAHVA, kogu EESTI pärast. Teisalt aga peitub Savisaare väites ka mõningane point.
Parteipoliitiline kuuluvus jätab inimese külge jälje, mida on peaaegu võimatu kustutada. Kordan, et kultuuritegelaste kiri oli oma olemuselt väga sümpaatne, kuid alla oleksin kirjutanud kahe käega siis, kui selle ajend oleks tulnud parteiliselt sõltumatutelt inimestelt. Mitte et kultuuriinimesel peaks puuduma parteiline eelistus või kultuuritegelane "jäägu oma liistude juurde". Ei! Kultuuritegelased peaksid üha tungivamalt sekkuma ühiskondlikku mõttevahetusse - kuid distantseerudes igasugusest parteipoliitilisest seotusest või suunatusest (nii et ainult Allan Alaküla usuks vastupidist). Niisiis - küll väga leebelt ja asjas, millele ma kaasa elan, kasutati siingi kultuuriinimeste muret partei eesmärkide nimel ära.
Küsimus on juba selles, et inimesi, keda kiri püüab mõjutada, võib tänu sellele kirjale mõjutada just vastupidises. Kui valijamees on ennast parteiliselt määratlenud, siis saab parteipoliitilise ajupesu kaudu väita, et tegu pole ausa allakirjutamisega (milles mina lõviosas ei kahtle), vaid parteipoliitiliselt suunatud ettevõtmisega (mis de iure, eks, jällegi de iure, ei ole vale).
Seega - kultuuriinimeste esmane ülesanne oleks oma tegevuse ja olemusega näidata, et ühiskondlik ja avalikult oluline saab olla ka väljaspool parteipoliitilisi võitlusi ja asetusi. Seega on mul ääretult kahju, kui mõni mu kolleeg jällegi parteisse astub - kas ta tõesti loodab, et tema tegevus parteipoliitikuna ületab tähtsuselt või headuselt tema tegevuse loomingu loojana?
