Mullu üllatas Torpeedo Vene jalgpalliüldsust ja veidi iseennastki sellega, et rohkem kui pool hooaega oli meeskond vankumatult meistriliiga liider.

Üllatas, sestTorpeedo pole kaugeltki kõige jõukam klubi Vene jalgpallis. Sel ajal, kui teised Moskva klubid Spartak, Lokomotiv, CSKA või Dünamo kulutavad kohati üle kümne miljoni dollari, et saada oma ridadesse mõni lõunaameeriklane, portugallane või tšehh, on Torpeedo mängijate ostmisel äärmiselt konservatiivne. “Me ei maksa raha ainuüksi nimede eest. Otsime väga pikalt mängumehi, keda vajalikuks peame,” räägib klubi peadirektor Juri Mišin. “See on meie põhimõte.”

Kas selline põhimõte tuleneb rahanappusest?

Torpeedos on A ja O klubi president Vladimir Alajošin. Ta on Moskva linnapea Juri Lužkovi isiklik sõber ja lihtsalt väga mõjukas inimene, kellest veel hiljuti arvati saavat Vene jalgpalliföderatsiooni uus juht.

Aastakümneid on Aljošin juhtinud Lužniki spordikompleksi, millesse lisaks hiigelstaadionile kuulub suurejooneline väliujula ja avar spordipalee, ehkki selle nimi on malaja arena (väike areen). Omaette väärtus on muidugi tohutu maa-ala, millel kogu see ilu paikneb.

Aga erinevalt paljudest teistest Vene klubidest pole Torpeedol kasutada mõne võimsa naftakompanii ega panga toetust. Vähemalt direktor Mišin kinnitab, et taolisi investoreid klubil praegu pole.

Ka klubi president Aljošin on toetajate kohta käivatele küsimustele vastanud põiklevalt. Tuntud spordiväljaandele Sport-Ekspress antud usutluses ütles ta, et Torpeedo peamine sponsor ongi Lužniki spordikompleks. Ja et on veel üks eraisikust tõsine toetaja, kelle nime ta aga ei soovinud öelda.

Kohe Lužniki kompleksi kõrval on suur turg, mis kuulu järgi oli enne veelgi suurem.

On avalik saladus – vähemalt Vene meedia jaoks –, et osaliselt peetakse Torpeedot üleval just turul teenitud rahast. Ent arusaadavalt ei saa sellest jätkuda, et rahastada üht meistriliigas parimatele kohtadele pretendeerivat klubi.
Kolm aastat tagasi räägiti, et Torpeedost võinuks saada Londoni Chelsea sarnane superklubi. Ja seda täiesti tõsiselt. Seda soovis ära osta äriringkond, mida esindas magnaat Aleksandr Mamut, Chelsea omaniku Roman Abramovitši lähedane sõber.

Meedias spekuleeriti hiiglaslike summadega, mis Torpeedosse kohe-kohe voolama hakkavad. Juba mainiti Euroopa jalgpalli supertähtede nimesid, kes kõik meeskonnas mängima hakkavad.

Ent tehingut ei sündinud. Miks? Mišin tunnistab, et ei tea. Läbirääkimistel ta ei osalenud. Üksikasju teab vaid väike ring inimesi. Aga ta märgib, et alati ei tähenda jutud suurest rahast ja veel suurematest kavadest alati seda, et kõik nii ka läheb. “Ju oli seal miskit, mis ei sobinud,” poetab Mišin.

Möödunud hooaja lõppedes oli Torpeedol enam nii hästi ei läinud. Platseeruti lõpuks tabeli viiendal real. Et viies viimases voorus täheldati kohtunike jämedaid eksimusi Torpeedo kahjuks, arvas spordimeedia ja ka klubi, et meeskonnale tehti lihtlabaselt ära. Rikkad ei lasknud väheke kasinama eelarvega klubil medalit võita.

Torpeedo peadirektor Mišin üritab siiski spekulatsioonidest üle olla. “Ma arvan, et me ei olnud ka ise valmis medalite eest võitlema,” ütleb ta.

Ehk õnnestub medal võtta tänavu.

Oper oli esimene

Hooaja esimese mänguni on paar päeva. Režiim on neil päevil karm. Meil on rääkimiseks aega pool päeva. Isegi vähem, sest vahepeal on poistel trenn. Järgmisel päeval on suhtlemine meediaga üldse keelatud. Mängijad elavad siis hotellis ja keskenduvad vaid eelseisvale mängule.

Esialgu räägime Operi, Stepanovi ja Jäägeriga Lužniki inimtühjas pressikeskuses

Kesktormaja Oper istub keskel, teistest pisut eespool nagu bändi ninamees ja vastab suuremale osale küsimustele. Keskkaitsja Stepanov hoiab tagasihoidlikult pisut tahapoole ja teeb vahel mõne täpsustava tähelepaneku. Äärekaitsja Jääger on päris varjus ja küsimustele vastab napilt mõne sõnaga.

Muidugi, Oper on ju esimene Eesti mängumees, kes Torpeedo särgis selle kuulsa spordikantsi (kunst)murule jooksnud. Tal läheb Moskvas kolmas hooaeg. See, kuidas Eesti koondise parimaid väravakütte Venemaa pealinna sattus, oli juhus.

Ühel heal päeval helistas ta oma mänedžerile Tarmo Lehistele. Et äkki saaks Taanist, kus ta juba neli aastat pallinud, kuhugi edasi siirduda. Lehiste oli parajasti Šveitsis mingil jalgpalliüritusel. Tema kõrval istus Moskva Torpeedo peadirektor Mišin. Lehiste küsis kohe, ega Torpeedo äkki üht ründemängijat ei soovi. Tuli välja, et just nimelt ründajamure Mišinit sel hetkel vaevaski. Edasi oli kõik tehnika küsimus.

Operit ei ehmatanud, et tema uueks elu- ja tööpaigaks saab Moskva. “Ma polnud varem küll Moskvas käinud – eks väike ärevus oli ikka –, aga nõustusin kohe,” räägib Oper. Ta tunnistab, et mõne teise Vene linna klubi pakkumise üle oleks mõelnud ehk pikemalt. Pigem poleks läinud.  Aga Moskva on Moskva. Suurlinna kutsele on raske vastu seista.

“Muidugi polnud tal kerge. Tuli ajal, kus meil oli pool hooaega oli läbi. Vorm oli kesine. Keeleprobleemid,” kirjeldab klubijuht Mišin Operi tulekut.

Arvamused Eesti ründaja klubivaliku osas jagunesid kaheks. "Osad mu sõbrad-tuttavad ütlesid, et Torpeedosse minek on täielik jama. Teised olid veendunud, et see samm tuleb karjäärile kindlalt kasuks."  

Stepanovi tuhkatriinulugu

Eesti koondise kaitsetugisamba Stepanovi sattumine Torpeedosse on mõneti nagu moodne tuhkatriinulugu. Tubli ja hinnatud mängumees nii Floras kui koondises, aga sobivat klubi talle tükk aega ei leitud.

Stepanov käis end näitamas kuulsas Moskva Spartakis. Seal tema teeneid ei vajatud. Teda testis Peterburi Zeniit, aga ka seal ei õnnestunud mehel kanda kinnitada. Möödunud hooaja eel tuli kutse Torpeedosse.

“Väga meeldiv, intelligentne inimene ja kindel mängumees,” ütleb direktor Mišin. “Ma arvan, et selles seisnebki meie klubi peatreeneri Sergei Petrenko geniaalsus, et ta oskab ära tunda väärt mängumehe. Soovitused teistest klubidest, kus Andrei oli varem käinud, polnud sugugi head. Aga Petrenko nägi temas potentsiaali, mida teised ei märganud.”

Tõsi see on. Stepanovist sai Torpeedo ridades Vene liiga üks hinnatuimaid keskkaitsjaid. Kui meeskond pikka aega tšempionaati juhtis, peeti üheks edu võtmeks Torpeedo kaitseliini tugevust. Siis tabas Andreid raske vigastus. Päev enne MMi valikmängu Liechtensteini vastu murrab ta treeningul pöialuu. Torpeedo maandub meistrivõistluste lõpuks viiendal kohal. “Ma usun, et osaliselt jäid meil medalid võitmata just seetõttu, et Andrei ei saanud kaasa teha,” ütleb Mišin.

Direktor on koguni veendunud, et Stepanov on klubi viimase aja üks parimaid oste. Mõjukas spordiväljaanne Futbol, Hokkei märgib hooajaeelses kokkuvõttes, et meie mees on Torpeedo üks liidreid.

Stepanov on samuti õnnelik. Erinevalt teistest ei olnud tal Moskvas keeleprobleemi. Ent kõige tähtsam on Torpeedo meeldiv õhkkond. Tal on selgelt meeles vaenulikkus, millega kostitas teda omal ajal Piiteri klubi. “No Zeniidil ei olnud siis just parimad päevad. Vaadati, et nüüd tuleb veel mingi eestlane siia,” räägib Stepanov. 

Aga Torpeedoga on ta väga rahul. “Tõesti, olen rahul,” poetab ta mulle veel hiljemgi, kui me enam klubiasjadest ei räägi.

Hieroglüüfiga tundmatu

“Kuidas sa treeneriga suhtled?” küsin Jäägerilt, Torpeedo kõige värskemalt eestlasest mängumehelt.

Vene meedia on teatanud, et Jääger on Torpeedos läbi aegade teine mängumees, kes sõnagi vene keelt ei räägi. Eelmine olnud keegi armeenlane. Jääger märgib, et mängu puudutavatest terminitest saab ta tegelikult juba aru. Kui treeneril on pikem jutt, siis kutsutakse Stepanov juurde. Intervjuu kohalikele ajalehtedele andis ta samuti  Stepanovi abiga.

Jäägeri tulek Torpeedosse on paljudele üks suur küsimärk. Teda ei tunta eriti. “Ega ma temast palju ei tea. Aga usun, et tulevikus veel kuuleme temast,” ütleb Mišin. Jääger on puhtalt peatreener Petrenko valik. Kui peatreeneri silm Jäägerile jäi, ju siis peab ses mehes midagi tõsist peidus olema.

Jäägeri kaelale on tätoveeritud hieroglüüf, mis peaks tema sõnul tähendama õnne ja edu…

“…Või kana nuudlitega,” lõõbib Oper mõnuga kõrvalt.

Hieroglüüf on asi, mida Jäägeril tuleb kohalikele ajakirjanikele ja klubikaaslastele ikka ja jälle lahti seletada.

Võib ette kujutada, et ei ole lihtne noorel kutil, kes keelt ei oska, Vene ellu sisse elada. Jääger ütleb, et esialgu on kõik normis. “Eks võimalus Moskvas mängida võlus ja et Torpeedos olid Stepanov ja Oper juba ees. See tegi sisseelamise kergeks,” räägib ta.

Noort äärekaitsjat kutsuti ka Jaroslavli Šinnikusse. Jääger sinna ei tahtnud. Jaroslavl olnuks noorele mehele liiga karm sissejuhatus Vene ellu. 

Jalgpall Venemaal: miinus 17 pole probleem

Eks Vene jalgpallielus on palju iseärasusi, millega kohanemine nõuab oma aja. Kui ilm on ilus, oskavad kõik mängida. Aga kui õhutemperatuur on miinus 17, nagu Torpeedo hiljutise karikamängu ajal, siis...”Päris karm oli joosta küll. Aga meid määriti soojendavate salvidega sisse nii et ei midagi hullu,” kirjeldab Oper.

Üks asi on mängida ja elada Moskvas, teine lugu on mängudega Siberis tänavuse uustulnuka Tomski Tomi koduväljakul. “Sinna tuli ainuüksi viis tundi lennukiga lennata. Pea oli mängu ajal vägagi uimane,” seletab Oper, kel oli kunagi juhus Tomskis karikamängu pidada. Teised meie omad seda kogemust veel ei oma.

Eks teadmine, et mängida tuleb ka Groznõi Tereki vastu, tekitab vastakaid tundeid. Eriti praegu, kui Tšetšeenia kriis pole kuhugi kadunud. Tõsi, Tšetšeenia pealinna klubi mängib oma kodumängud eemal Pjatigorskis.

Stepanovile meenub, et ka teises Kaukaasia linnas Vladikavkazis pole sugugi lihtne. “Kui seal Alania vastu mängimas käia, siis pärast matši ilma saatjateta linna vahel jalutada ei soovitata,” teab Stepanov

Operi sõnul on vahel mõnes provintsilinnas käies tunne, nagu oleks teda ajamasinaga paarkümmend aastat tagasi sõidutatud. Ent ta ei kurda. “Käisin kunagi Kalmõkkia pealinnas Elistas, sealse Uralani vastu mängimas. See oli ikka šokk. Poleks arvanud, et tänapäeval veel nii kehvalt elatakse. Pärast seda ei tundu mulle ükski asi ega kogemus Venemaal nii väga ekstreemne,” võtab ta teema kokku.

Kui üksikud ekstreemsused välja arvata, pole elu Venemaal pole nii hull, kui ehk eemalt paistab. Ja jalgpalli osas on see meka. Lähim tõsine jalgpalliriik Eestile.

Näiteks Samaaras tuleb kohaliku Krõlja Sovetovi mängule alati täismaja - 30 000 pealtvaatajat. Peterburgi tabab juba paar päeva enne kohaliku Zeniidi matši tõeline hullus. Telekanalites on erisaated. Ajalehtedel erinumbrid, tänavaküsitlused jne.

Pole vist vaja märkida, et Zeniidi noor ründeduo Aleksandr Keržakov ja Andrei Aržavin on linna suurimad staarid.

 “See on ikka supertunne, kogeda säärast melu ümber jalgpalli,” lausub Oper. “Isegi siis, kui kogu staadionitäis on vastasmeeskonna poolt.”

Viiv enne seda, kui me esialgse vestluse lõpetame, kostub pressikeskusse lähenev naishääl. “Anžela,” nendib Stepanov, enne kui naine, kellele hääl kuulus, sisse astub. Anželika Birjukova on ainus naisterahvas Vene meistriliiga klubide pressiesindajate seltskonnas. Enne Moskvasse saabumist vihjati, et tegemist on naisega, kes on omaette vaatamisväärsus. Vihjaja ei eksinud. Puhas silmarõõm on see pressiesindaja. Poisid lähevad trenni.

Autoga keset hullu liiklust

“Näe, siin on tegelikult neli sõidurida, aga läbi üritab siit pressida vähemalt… üks, kaks, kolm …kuus rida,” täheldab Oper ühel Moskva kesklinna ummistunud ristmikul oma võimalust oodates. On reede õhtu. Miljonilinna tänavatel toimuv pole mõeldud nõrganärvilistele. Tuhanded ja tuhanded autod justkui võitleksid korraga oma koha eest siin taeva all. Mootorimüra, meeleheitlik tuututamine, pidurikrigin… Liiklusmärke ei vaata keegi, ega vist ka fooritulesid. Ka kiirusepiirangut ei tunta. Kohati lahutab autosid kokkupõrkest mõni sentimeeter.

“Eks ta esialgu oli hull küll. Võttis ikka harjumist. Aga – ptüi, ptüi, ptüi - seni pole midagi hullu juhtunud,” räägib Oper. 

Võib ette kujutada, et pärast Taani väikelinna Aalborgi, kus Eesti koondise esiründaja enne Moskvasse siirdumist neli aastat klubijalgpalli mängis, on kohtumine hiigellinna segase liikluskultuuriga selge šokk. “Oligi,” kinnitab Oper. Nüüd juhib ta oma hõbedast Audi A6 nagu kohalik taksojuht – vilunult ja sujuvalt. Ei mingit põdemist ega aukartust hullu loomana tunduva liikluspöörise ees.

Oper ja Co võiksid pärast trenni süüa ka staadioni kohvikus. Sümboolse hinna eest saaks korraliku kõhutäie. Ent me läheme seekord ühte nende lemmikkohta, saksa õlletuppa nimega Bavarius.

Alla saja krooni sealt ühtki tõsisemat rooga ei leia. Aga kus sa Moskvast leiadki korralikku toitu vähem kui saja krooni eest? Road on oivalised. Ehkki õhkkond Bavariuses lausa sunnib klaasikest kesvamärjukest võtma, jätavad meie jalgpallurid õlle menüüst välja. Võtavad teed.

Selgub, et lihtsalt ei taha. Keelatud see pole. Teinekord, kui meeskond võidab, jagab klubi juhtkondki mängijatele mõned lõõgastavad õlled. 

Auto maksad ise kinni

Audi A6 soetas Oper oma raha eest. See kannab Eesti numbrimärki. Torpeedos pole kombeks mängijate autosid kinni maksta. Isegi klubi suurimad tähed Igor Semšov ja Aleksandr Panov on BMWd soetanud oma palgast.

Stepanov on seni üldse jalamehena hakkama saanud. Jääger samuti.

Äsja kolis Stepanov uude korterisse. Paar metroopeatust Lužnikist eemal. Koju sõidab ta sageli nimelt metrooga või taksoga. Või viib Oper ta oma autoga kohale.

Ründaja elab ju keskkaitsjast viieminutise autosõidu kaugusel. Korter on tal suurem, sest esialgu oli kava, et seal hakkavad elama ka tema naine ja väike laps. Nüüd on naine ja laps siiski Eestis. “Leppisime nii kokku, sest tundus parem,” räägib Oper. “Naisel on seal ju töö.”

Nii tulebki tal piirduda pikkade kaugkõnedega, et perega suhelda.

Jääger elab Lužniki staadioni hotellis. Varsti peaks temagi korteri saama.

See, millise korteri mängumees elamiseks üürib, on ta oma maitse ja tahtmise asi. Arvestada aga tuleb, et klubi katab vaid osa korterikuludest. Nii umbes 500 dollari ulatuses.

Stepanovi kesklinnast pisut eemale jäävas linnajaos, üsna uues majas asuva ühe toa ja köögiga korteri kuu üür on 800 dollarit. Kesklinnast võib kerge vaevaga leida ka kortereid, mille eest küsitakse 3000 dollarit kuus.

Kui palju siis mehed teenivad? Kindlasti kordades vähem kui tiimi tähtmängijad, keskväljamootor Semšov ja ründetäht Panov. Aga nemad on Vene koondise kandidaadid. Neid soovivad osta paljud klubid. Nad on ebajumalad.

Operi ja Stepanovi sissetuleku suurust võiks hinnata mänedžer Tarmo Lehiste sõnadega, kes ütles, et miljon krooni hooaja peale pole Venemaa jalgpallis teab mis suur palk.

Jääger saab vahest veidi vähem. Esialgu.

Esimene võit kirjas

Torpeedo avamäng toimus möödunud pühapäeval.

Pressikeskusse koguneb mängu eel poolsada ajakirjanikku, fotograafi ja kaamerameest. Läbi talve, kahe hooaja vahel, pühendasid Vene spordiväljaanded lõviosa pinnast jalgpallile. Mis mees, kuhu klubisse on siirdunud ja kelle eest kui palju maksti. Nüüd lõpuks on võimalus taas mängust endast kirjutada.

Aga pealtvaatajaid on vähevõitu. 3000 vahest või pisut rohkem. Eesti oludes oleks see muidugi super – Moskvas, iseäranis rohkem kui 80 000 istekohaga Lužnikil on pilt kaunis hõre.

Torpeedo ei ole nii popp kui Spartak, kelle mängu eelmisel päeval sel samal Lužniki staadionil jälgis 20 000 häälekat fänni.

Öeldakse, et Torpeedo on populaarsuselt Moskva neljas-viies. Isegi nii suures ja vutilembeses linnas nagu Moskva ei jätku kuuele meistriliigas mängivale klubile võrdselt publikut.

Eks Torpeedo on viimasel ajal olnud ka identiteedikriisis.  

See pole enam töölismeeskond nagu möödunud sajandi 20ndatel, kui tiim loodi ja sai nimeks Proletarjatskaja Kuznitsa. Ei ole see ka autotehase ZIL meeskond, nagu ta teda hiljem tunti. Siis kutsuti meeskonda “avtozavodtsõ”.

Pärast seda, kui Lužniki peremees Aljošin klubi ära ostis, tekkis kõrvale tiim, mille nimi oli Torpeedo-ZIL. Fännid olid segaduses. Keda siis ikkagi toetada?

Nüüdseks on sotid vähe selgemad. Torpeedo-ZIL nimetati ümber jalgpalliklubiks Moskva. Ning tõsised fännid saavad armastada seda üht ja ainsat Torpeedot. Peadirektor Mišin usub, et toetajaskonna järgi hinnates võib Torpeedot tänasel päeval pidada pigem aristokraatlikuks klubiks. “Meid toetavad näitlejad, luuletajad, ärimehed,” loetleb ta. “Nagu Chelsea't Londonis.”

Torpeedo tänavuse hooaja esimene meistrivõistluste mäng Rostovi klubi vastu sujus ehk kergemini, kui loota osati. Viiendaks minutiks oli skoor 2:0 nende kasuks ning lõpuks oli tablool skoor 3:1. Kõik meie mehed olid ilusti algkooseisus väljakul ja said Vene spordimeedialt soliidse hinnangu.

Elu on ikka kummaline. See ei olnudki eriti ammu, kui Venemaal kiideti küll Eesti koorevõid ja Balti kilusid, aga mitte jalgpallureid. Nüüd on Moskva poodidest meie võid ja kilusid raske leida. Vutimeeste nimed on aga kõigile hästi tuntud. Eestlased on minev kaup.

Andres Oper

Positsioon: ründaja

Sünniaeg: O1.11.1977(27)

Kodakondsus: Eesti

Pikkus: 185

Kaal: 76

Hüüdnimi: Opi

Enar Jääger

Positsioon: Kaitsja
Sünniaeg: 18.11.1984 (20)
Kodakondsus: Eesti
Pikkus: 174 cm
Kaal: 74 kg

Hüüdnimi: Jäks

Andrei Stepanov

Positsioon: Kaitsja
Sünniaeg: 16.03.1979 (26)
Kodakondsus: Eesti
Pikkus: 189 cm
Kaal: 81 kg

Hüüdnimi: Stjopa