Haljand Udam in memoriam
Ootamatu tervisehäire tagajärjel lahkus meie seast silmapaistev orientalist ja esseist Haljand Udam. Oma elu viimased nädalad veetis ta kirjandusliku stipendiaadina Rooma lähistel. HU lõpetas 1959 Tartu ülikooli geoloogina, õppis 1963–64 Taškendi ülikoolis ja 1967–71 Moskvas Orientalistikainstituudis pärsia keelt ja kultuuri ning kaitses 1971 kandidaaditöö islami spiritualistlikust suunast sufismist. Samast aastast kuni tänaseni töötas ta Eesti Entsüklopeedias, toimetades nii ühiskonnateadusi kui ka väliskirjandust.
Haljand Udam tõlkis hindi, urdu, usbeki, tadžiki, pärsia ja araabia keelest, aga tundis ka olulisemaid lääne keeli. Igiväärtuslikeks jäävad tema tõlked pärsia – Umar Hajjami, Rudaki, Saadi värsid, Ali Safi "Inimlikud imetabasused" – ja araabia kultuuriruumi klassikast: "Mulla Nasreddin" ja Ibn Tufaili "Elav ärganu poeg". Just enne viimset Rooma-reisi valmis Koraani tõlge.
Udami idamaahuvi sai alguse 1957. aastal, kui ta geoloogiapraktikandina Tadžikistani saabus ning kohe muistse kultuurihälli lummusse langes. 1980. aastatel käis ta Kesk-Aasias peaaegu iga suvi, 1990ndail pääses ka läände, Pariisi ja Rooma raamatupoodidesse.
Tuleb imetleda tema huvide ja teadmiste avarust. Võrdselt vanade idamaade tekstidega huvitasid teda prohvetid, müstikud, antroposoofid ning lääne parempoolsed konservatiivid nagu René Guénon ja Julius Evola. Ta tundis hästi Uku Masingu töid, esines strukturalistide seminaridel, aga hoidis silma peal ka Vene natsionaalbolševikel. Koos Eesti taasiseseisvumisega haaras ta võimalusest ühiskonnaasjades kaasa rääkida ning eriti hästi sobis talle uuenduslik ja provokatiivne Eesti Ekspress, kus temalt ilmus 1990ndatel (siinkirjutaja vahendusel) järjekindlalt poleemilisi artikleid. Udam oli juba loomult omamoodi vastumõtleja.
Progressiusklikus ja demokraatiajanuses 1990ndate keskpaigas mõjusid tema konservatismi, traditsionalismi ja "paremate võimu" väärtustavad seisukohad lausa tagurlikena. Ta eelistas aadlimoraali kaupmeeste omale ning leidis, et Iraani sobivad juhtima pigem ajatollad kui šahh, kes Kännu Kukes Eesti kommunistidega pidutseb. Nüüd, kus George Bush on demokraatia ekspordi islamimaailma viinud loogilise (ja tegusa) ning paraku ka verise lõpuni, hakkavad Udami vaated tunduma järjest ettenägelikumad. Nagu ka pessimism demokraatia arenguvõimaluste suhtes, mida võib praegu kohata nii paljude moodsate mõtlejate, sealhulgas tema omaaegsete oponentide artiklites.
Haljand Udam oli erudiit ning väljendusrikas ja täpne sõnastaja. Lühemaid, sageli raamatuist lähtuvaid kirjutisi koondavad kogumikud "Loetud ja kirjutatud" (1998) ja "Maagid, filosoofid ja poliitikud" (2003), süvenenumaid käsitlusi "Orienditeekond" (2001, Eesti riiklik kultuuripreemia, 2002, Avatud Eesti Fondi Iseseisvuspäeva preemia, 2002).
29. septembri Areenis ilmus Udami arukalt pessimistlik essee Iraagi tulevikust "Millal lõpeb sõda?", tänases Areenis tema raamatukäsitlus ühest moekast "salateadlasest". Udam, vaikne, aga sõltumatu mees, keda mäletan tegevat oma lauakalendrisse araabia kirjas ülestähendusi, lahkus parimas loomishoos, aga tema elutöö jätab meile asendamatuid klassikalisi tõlkeid. Sisaldades nii püsiväärtuslikku kui poleemilist, nii klassikalist kui marginaalset, jääb tema mõte eesti kultuuriruumis tegusaks.
