Raagi teesiks oli, et peavoolulist meediat vaevab pidev hirm “kõige lollima tarbija” ees. California palmide all peesitav Hollywoodi produtsent kardab paaniliselt igasugust uuendust, sest enne kõike muud lähtub ta tarbija eelduspärasest ebalusest võõra ja arusaamatu ees. Sestap üritab tööstus tarbijat alati peibutada mingi juba tuttavliku elemendiga, mille puhul tekib tarbijas ootus, et ta saab tunda kord juba kogetud positiivseid emotsioone. Selleks võib kasutada tuttavaid staarnägusid, arhetüüpseid loostruktuure, turvalist zhanriformaati vms. Ja siit ka väidetav nõiaring: „loll tarbija“ sunnib lolliks ja igavaks ka meedia. Ning vastupidi.

Ometi, nagu Raag on näidanud, kannustab kultuuritööstust tagant ka teine, esimesele vastandlik põhimõte: „Be first to find the next big thing.“ Sest kui innovatiivne lahendus juhtub läbi lööma, on see tootjale tavaliselt üpris tulus asjalugu. Olgu selleks siis ootamatult zhanrireeglitega mängiv ja sestap kultusfilmiks tõusev B-film või arvutianimatsiooni vallas innovatiivse tehnilise lahendusega elevust tekitav lastefilm – produtsent, kes mõne sedalaadi toote potentsiaali aimata oskas ja selle alla paki dollareid paigutas võidab lõpuks jackpoti.

Et aga hoolimata aeg-ajalt kostvatest vastavatest väidetest pole eduka filmi või muu meediatoote edu valemit seni välja suudetud töötada, siis on lootus antud jackpotile sama riskantne õnnemäng nagu suvaline viioldamine Tallinna kasiinodes.

Kuid hetkedel, mil filmiteooria juurest taolisel moel jutuga õnnemänguni jõutakse, on minu meelest paras aeg asuda Juri Lotmani teoreetilise arsenali manu. Ka „Filmisemiootikas“ jõuab autor üsna kiiresti ühe oma Pushkinilt laenatud lemmiktsitaadini: “Ma valan pisaraid väljamõeldise kohal.” Sellega tuletatakse meile meelde, et hea film nagu iga teine kunstitekst toimib läbi kummalise skisofreenia – vaataja teab, et toimuv on fiktsioon, ometi elab ta sellesse sisse. See suhe eeldab aga teatud tasakaalu ka loo uuenduslikkuse osas - see peab korraga olema piisavalt tuttav ja arusaadav, et vaataja saaks segamatult loosse sisse minna, samas ei tohi see olla igavalt tüüpiline vaid vaatajat kuidagi üllatama. Ehk informatsiooniteooriat järgides väidab Lotman, et mõjus retooriline efekt sünnib tuntud ja tundmatu põrkudes. See ongi pinge, mis loob nn hea kunsti. Seega ei ole “tuttav ja turvaline" kunstielamuse saavutamisel takistuseks vaid üheks eelduseks.

Samas jääb kunstimeistritele ikkagi pähkliks, et milline lahendus on suvaliselt ajahetkel see efektne üllataja. Oma eessõnas Lotmani kesksele ingliskeelsele teooriakokkuvõttele, raamatule „Universe of Mind“ kirjutab Umberto Eco, et paljuski just selle küsimusega Lotman läbi kõigi oma kirjutiste tegeleski. Samm-sammult liikus ta eemale strukturalistlikust dogmatismist, analüüsimetoodikast, millega sai suvalist kultuurinähtust või kunstiteost uurida vaid kui fotot – kindlas ajahetkes tehtud ülesvõtet – ning analüüsida vaid antud teose või nähtuse sisemisi mehhanisme, mis valitsesid tol „pilditegemise hetkel“. Selle asemel arendas Lotman välja eripärase võttestiku, kuidas uurida kultuuris toimuvat muutust. Ehk leidis viisi analüüsida “foto” asemel “filmi”, lõi teooria innovatsiooni tekkest, “üllatava lahenduse” sünnist.

Pole õigupoolest teost, kus üheks Lotmani varjatud põhiküsimuseks poleks kultuurimuutuse põhjused – miks ja kuidas arenevad ajas kultuuri kandvad koodid, miks teeb ühel ajahetkel kassat üks linateos ja teisel mõjub tähenduslikuna hoopis teine.

Ilmar Raag, arutledes innovatsiooni võimalikkuse üle meedias, jõudis järeldusele, et innovatsiooni pärsib riski suurus – kõrgete panustega mängivad Hollywoodi hiiud ei saa juba loomuomaselt olla kuigi riskialtid. Kuid seda enam saavad seda olla väiksemad tegijad – nende risk on väike ning sestap on suur tõenäosus, et just sealt tullakse esile uute epohhiloovate ideedega. Nagu Raag ka tõdeb: meedia vallas sünnib innovatsioon tööstuse perifeerias.

Antud kontekstis on tähelepanuväärne, et kaasaegse meediatööstuse kirjeldajad on jõudnud pea samase terminoloogia ja kultuuridünaamikat kirjeldava ruumilise metafoorini – semiosfääris valitseva perifeeria ja tuuma vastuoluni –, millele Lotman pani aluse juba paarikümne aasta eest. Tuum, mis on rangelt reguleeritud ja sestap vähefleksibiilne ning perifeeria, mis lähtub tegelikust semiootilisest miljööst ja reaalsetest vajadustest, kus põrkuvad erinevad normid ja märgisüsteemid ning kus selle põrkumise läbi sünnib innovatsioon.

Kaasaegseks heaks näiteks on siin egalitaarne Internet, kus kõik tähelepanuväärsemad uuendused on sündinud kas pisikestes tudengifirmades või lihtsalt läbi igapäevaste kreatiivsete kasutuspraktikate. Kui mõni uudsetest lahendustest rahva poolt kasutusele võetakse, märkavad seda varem või hiljem mainstream-meedia gatekeeperid, väikefirma ostetakse üles ning avangardsest katsetusest saab standard, peavooluline tuum. Täpselt samamoodi nagu laineid löönud kunstfilmist tehakse mõne suurstuudio poolt üsna pea ka kallieelarveline, kanooniliselt kohitsetud uusversioon.

Tõsiasi on aga, et eelkirjeldatud kultuuridünaamikast pole „Filmisemiootikas“ taolisel kombel veel väga selgelt juttu. Lotmani kui semiootiku arengulugu tavatsetakse jaotada kahte suurde perioodi – esmalt kunstiteksti peensusi lahti harutav strukturalist ning seejärel semiootiliste süsteemide dünaamikat uuriv poststrukturalist. Äsjakirjeldatud semiosfääri-kontseptsioon kuulub viimasesse, samas kui 1973. aastal ilmunud „Filmisemiootikat“ võib ilmselt pidada 1970ndal ilmunud „Taideteksti struktuuri“ rakenduslikuks järelkajaks – teatud „esimese perioodi“ lõppsõnaks.

Ometi, kui lugeda toda Lotmani eelmainitud ingliskeelset „tuumteost“, kus on tervikuks lõimitud kõik tema erinevate perioodide keskseimad ideed ning kus visuaalse retoorika mehhanismidest jõutakse sammhaaval semiosfäärilise dünaamikani, saab selgeks, et lõpuks moodustavad need ikkagi teatud terviku, et põhiküsimused, millega autor tegeles ja vastused, mis ta neile andis, jäid üldjoontes alati samaks. Ajapikku kaevas ta lihtsalt sügavamale.

Ka „Filmisemiootikas“ tegeletakse läbivalt just eelkirjeldatud problemaatikaga – lisaks filmikeele sisemiste retooriliste mehhanismide kättenäitamisele osundab autor, kuidas too keel on läbi aja arenenud, kuidas konventsioonid ja nende tähendused muutuvad ning millest see sõltub.

Keele arengudünaamikat võib ilmselt pidada ka selleks teooria osaks, millega Lotman on täiendanud kogu ülejäänud filmisemiootikat. Sest antud raamatu osas pole ilmselt vähetähtis ka selle ilmumisaasta muu vastava teooria arengu kontekstis – nägi see ju trükivalgust vaid kaks aastat peale Christian Metzi raamatut „Langage et cinéma” – teost, mida Läänes peetakse jätkuvalt keskseimaks filmisemiootika alaseks käsitluseks. Lisaks tegelesid just neil aastail oma teooriate laiendamisega filmikunstile veel Roland Barthes, Umberto Eco ning Pier Paolo Pasolini. Ainult kui Läänes löödi siis ja lüüakse osaliselt veel tänagi lahinguid selle üle, kas võib üldse rääkida ”filmikeelest”, kas eripärasest filmimaailmast rääkides on põhjust kasutada lingvistikast pärit terminoloogiat, rääkida ”tekstist”, ”süntagmast” või ”paradigmast”, siis Lotman ei teinud neist küsimustest endale suuremat probleemi. ”Keel” oli tema jaoks metafoor, sünonuum iseseisvalt toimivale märgisüsteemile. Ta ei kahelnud hetkekski semiootika õiguses tungida aladele, mis tollele keeleteadusest väljakasvanud distsipliinile väidetavalt kättesaamatuks pidi jääma.

Ta oli ”sekundaarsete modelleerivate süsteemide” kontseptsiooni looja ning sestap oli erinevate märgisüsteemide – heli, pildi, sõnade – põrge ning sellest sündivad tähendusplahvatused, troobid ja retoorilised efektid ning neist tekkiva süsteemi uurimine paljuski kogu  tema semiootika alus. Ning filmikeel kui tema aja kõige multimediaalsem süsteem oli ses osas mõistagi tänuväärne uurimisobjekt.

Just sellepärast pole võibolla õigemat hetke, mil seda raamatut lugeda – ajastul, mil üha kirjumad multimediaalsed sisutooted vallutavad me aina uusi suuremaid ja väiksemaid ekraane, pole ühe varasema ekraanipõhise meediumi arengudünaamika tundmaõppimine ilmselt täiesti kasutu ettevõtmine.