Shelton San - midagigi
Ilmselt olete proovinud nende kohta rohkem teada saada. Aga võta näpust - google.com ei pakkunud midagi asjalikku ning suvalisest foorumist, kiidukõnede vahelt leitud lingid muusikanäidete juurde olid samuti surnud. Ning te läksite taaskord ühele Shelton Sani kontserdile. Et oleks midagigi. Olgem ausad - Shelton Sani müramassiivid ning staatiline lavapilt võlusid teid esimestest nootidest alates.
Oma olemiselt on Shelton San võimatult tagasihoidlik bänd. Isegi Tõnu Trubetsky oleks võimeline neid surnuks rääkima. Jutuajamisele Gustav Adolfi Gümnaasiumi hoovi ei tule kohale trummar (arstitõendiga). Ning ülejäänud bänd peale laulva kitarristi Valteri, kes seekord siiski laulmise asemel räägib, eelistab pigem vaikida.
Palderjan
"Ma läksin Õismäe kooli sellepärast, et hakata teatud tüüpidega bändi tegema," meenutab Valter aegade algust. "Jõudsin vist ühe veerandi seal koolis käia. Asi lõppes sellega, et ma sain paar käskkirja, tunnistusel olid kahed ja ma tulin sealt koolist ära. Ilus algus." Jutt ei käi siiski mitte Shelton Sanist vaid selle eelkäijatest. “Siis ei olnudki veel kindlat bändi. Peale seda tulid Kingpin ja Patient Zero,” jätkab Valter minevikus tuhnimist.
Tol ammusel ajal polnud nu-metal veel sõimusõna. Tegemist oli uue ja huvitava, veel lõplikult välja kujunemata zanriga. Ka Kingpini ja Patient Zero muusika võib tagantjärgi nu-metaliks liigitada. Ajaks, kui nimetatud zanr kommertsialiseerus, olid tulevased Shelton Sani liikmed sellest aga välja kasvanud.
“2002 sügisel,” dateerib bändi sündi kitarrist Huns. “Me olime vist mingi paar-kolm proovi teinud, kui ma Hunsiga kohtusin,” ütleb Valter. “Esimene selge kohtumine oli see, kui Huns mulle kodus palderjani andis. Me oleme naabrid. Edasi läks kõik väga sujuvalt, sai jõud ühendatud.” Midagigi.
Üleval saalis toimub disko
Siinkohal saab ajalugu otsa. Edasine – proovid ja kontserdid – on bändi sõnul suvaline argipäev, mida pahatihti ei tajutagi. “Tavalised Kraalis esinemised. Laval on flashback,” kommenteerib Valter.
Kõrvalt vaadates tundub Shelton Sani kiire sattumine kodumaise sõltumatu rokkmuusika tipp-bändide sekka lausa kadestamisväärselt peadpööritav. “Esimesed kolm või neli live olid kindlasti Kraalis. Esimene oli koos Loomaga. Siis tuli Claire’s Birthday sünnipäev. Sinna meid kutsuti. Levika ees saime tuttavaks Rein Fuksi ning Janno Zõbiniga, läbi nende tüüpide hakkas igasuguseid muid huvitavaid asju juhtuma,” selgitab Valter tagamaid ning põhjuseid.
Tunnustuse pälvimine underground’is ei tähenda kaugeltki kuulsust ja rikkust. Liiatigi veel Eestis. Käärid bändide sisulise taseme ning kontserdite honoraride vahel on suured. “Meiesugusel bändil ei ole… Me võime ette kujutada, et ilma bensiiniraha ja värgita ei mängi, aga ikka tuleb selliseid esinemisi ette. Raha taga meil asi ei ole,” sõnab Valter.
Kummalistest esinemistest, mida igal bändil aeg-ajalt ette tuleb, toob Huns välja kontserdi Beer House õllekas, kus soendati Singer-Vingerit. ”See oli päris ekstreem,” lausub ta tagantjärgi. “See oli ainuke kord, kui me tegime Misfitsi kaverit,” ütleb Valter. “Ja heliproovis,” naerab Huns. “Enne kontserdit tuli korraldaja, koputas mulle õlale ja palus paari loo järel öelda, et üleval toimub disko! Ma ütlesin kah seda, ent läbi kergelt kinky huumoriprisma. Aga keegi saalist sinna üles ei roninud,” tõmbab Valter teemale joone alla.
Tambmuchos gracias
Talvisel “Teenage Kicks” festivalil üllatas Shelton San publikut sellega, et bassi mängis ei keegi muu, kui legendaarne rokenrolli tüüp Tambet isiklikult. Juba pikki aastaid, ja paralleelselt tänaseni, Zahiri kureeriv ning argipäeviti Levikas õlut valav (jutud pesapallikurikast on ilmne liialdus!) Tambet värskendas bändi lava –ja kõlapilti märgatavalt.
“Mind see ei häiri” kommenteerib Valter küsimust, kas Tambet laval mitte liiga palju tähelepanu endale ei tõmba. “Sellist Sex Pistolsi värki ei ole, et bassimees hakkab lauljat lavalt ära kiskuma” sõnab Huns. Ilmselt on tal õigus. Shelton Sani lavapilt on peale koosseisuvahetust jäänud peaaegu sama staatiliseks, kuid muutunud ujuvamaks. “Me ei rahmelda ennast üle. Oled see moment, mis sa seal lava peal oled. Tunned see moment, et nüüd läheb asi hulluks, et tahaks kitarri puruks lüüa,” selgitab Valter, miks Shelton San iga esinemisega kilosid ei kaota.
Lihtsalt EP
Jutud, et kohe ilmub Shelton Sani plaat, hakkasid liikuma juba talvel. Aeg-ajalt võis kuulda väiteid, et kitarrid on juba sisse mängitud. Või, et järgmisel nädalavahetusel hakatakse vokaale tegema. Kevadel räägiti juba lõpetamata plaadikujundusest. Suve hakul löödi lehvima loosung, et festivali “Plink-Plonk” ajaks on plaat väljas.
“See oli meil aastate jooksul teine kord midagi salvestada. Ütleme nii, et sai tuntud oma nõrka külge, see on asi mis on meil vahele jäänud, et pole käinud stuudios. Uus kogemus,” sõnab Valter. Materjal, viis lugu mängiti sisse Seksoundi stuudios tuntud indie-võlurite Fuksi ja Paju käe all.
“Plaadi tulek on selline accelerator,” arvab Tambet, “Kui midagi väljas ei ole, ei peagi midagi toimuma.” Valteri sõnul on ilmuv EP mingil moel ka bändi visiitkaart. Huns leiab, et:”Plaat on midagigi.”
Kui ma diktofoni kinni klõpsan, uurib Valter, kas ma plaadi nime kohta ei küsigi. Küsin. Ja Valter vastab:”Lihtsalt EP. Ilma nimeta.” P>
SHELTON SAN:
Valter Nõmm – kitarr / vokaal
Andreas “Huns” Johandi – kitarr
Tambet Jurno– bass
Priit Mägi – trummid
Live (2004; CD-R; d.i.y.)
EP (2005; CD; Seksound)
