Tõesti - lennukiga olnuksin kahe tunniga kohal. Tean.

Kuid tegelikult tahtsin rääkida millestki muust. Bussireisi ajal juhtus midagi. Ma nimelt taasavastasin aegluse. Korraga oli harjumatult palju aega mõtteid mõelda, neid valmis mõelda, lihvida, kaaluda; õieti küll hakkavad mõtted ootamatu aja rohkuse tingimustes ise ennast üle mõtlema, selginema. Probleemidele hakkavad tekkima lahendused. Küsimustele hakkavad tekkima vastused, mis meenutavad oma tabavuselt häid reklaamlauseid. Kusagilt ujub lagedale ideid, olemasolevad ideed koguvad skeletile liha ja naha, saavad hingamise.

Olgu, bussiga sõitmise juurde kuulub hulgaliselt ebamugavusi. Üsna piiratud ruum. WC-järjekorrad öises Poolas, mille puhul tekib tihti hirm, et buss lahkub, enne kui ära jõuab käia. Riigipiirid (jah, veel ka Euroopa Liidus). Halva kvaliteediga kehvad Hollywoodi filmid, kus plekisel ja valjul häälel jaurab venekeelne Travolta.

Aga sellest hoolimata - olgu kui tahes ebamugav, tagab bussiga reisimine võimaluse oravarattast välja sattuda. Lennukitega reisimine on kindlasti palju kasulikum ja otstarbekam, kuid reisimise algne mõte - teelolek - hakkab sealt taanduma. Mulle meeldib inglise verbi "travel" (reisima) ja prantsuse verbi "travailler" (töötama) sarnasus. Reisimine kui pingutust nõudev ettevõtmine, kui selgelt tajutav liikumine - maastikud akna taga asuvad käegakatsutavas kauguses ning kogu reis ei ole enam võimalikult ökonoomne liikumine punkti A ja B vahel, vaid sellest on saanud liikuv punkt C; reis pole enam vahend, vaid ka eesmärk. Ning selle sisse kuulub fraasi "mul pole aega" (mida tuleb ka allakirjutanul ülitihti kasutada) kehtivuse kahtluse alla nihkumine.

Eesti Kirjanike Liidu eelmise esimehe Mati Sirkli tööarvuti screensaver'il liugles ladinakeelne fraas "Festina lente". Rutta aeglaselt. Jah, mõiste "aeglane ruttamine" võib iseendast tunduda oksüümoronina - kuigi lausega soovitatakse lihtsalt mitte ülepeakaela käia. Näiteks - kui ajanappuses vaevlejat hakkab valdama lootusetuse tunne, siis oleks mõtet mõneks hetkeks just mitte üha rohkem kiirustada, vaid teha asju senisest rahulikumalt, võtta aeg konveierilt maha. Jah, liiga iseendastmõistetav, et seda metoodiliselt järgida.

Võib-olla oli see Mehis Heinsaar, kes on rääkinud, kuidas kirjanikuks olemise üks olulisemaid tegevusi on aknast välja vaatamine. Selles väites tundub olevat jõudukoguv iva - aknast välja vaatamine eeldab ju seda, et on aega seda teha, et ei heideta vaid pilku, vaid pilk kinnitub maastikule ning mõte hakkab vaikselt omasoodu seal ja sealt väljagi jalutama, et vaataja unustab ennast vaatama. Kirjanikul pole isegi mitte niivõrd vaja aega mõtlemiseks, vaid just mõtiskeluks, mõtete jalutuskäigule viimiseks. Kirjutamise protsess võib tihtipeale olla ajaliselt palju mahukamate mõtiskelude tagajärg. Väliselt v&ot ilde;ib paista, et kirjanik "ei tee midagi", ei tee oma "tööd" - kuid just selles välises tardumuses võib liikuda elav fantaasia, vormuda mitmekihiline lugu.

Ei julgeks välistada eesti tänapäeva romaanide vähesuses just ajanappuse faktorit. Korralikud romaanid - eepilised ja mastaapsed nii sisult kui mahult - sünnivad vaid ajal, mil ajal pole kaldaid, mil aega ei pea hakkima ega jagama. Luule sobib praegusesse Eesti turbulentsesse ja kõiki liikumisi üha kiirendavasse olevikku palju paremini. Kuid romaani teke vajab palju laiemat ja tasasemat olevikku. Tegu on nõudliku tööga, millel paraku pole väliseid töörügamise tundemärke.

Selle asemel, et hakata Eesti riigijuhtidele soovitama stipendiumide süsteemi, mis tagaks headele kirjanikele aastatepikkuse aknast väljavaatamise - selleks on veel pisut liiga vara -, julgen hoopis soovitada, et kui kellelgi on lahendada mõni Gordioni sõlm, vaja puhastada oma Augeiase talle või veeretada oma Sisyphose kivi ning selle tegemiseks tundub nappivat aega, siis võtku ja sõitku bussiga näiteks Võrru ja tagasi. Vaadaku aknast välja, tukkugu. Joogu Võrus tass kohvi. Sõitku rahulikult tagasi. See on muidugi risk. Aga rahulikkusele kutsuv ja rahulikuks sundiv risk. Mille tulemuseks võib olla, et sõlm võib hargneda, tallid puhastuda ja kivi muutuda liivateraks.