Berlinale fringe - kultuuriloba festivalilt
Fringe on järjekordne ingliskeelne sõna, millele ma ei suuda leida vastet. Silveti järgi on ta narmad või palistus, aga igasugu festivalide ja avalike sündmuste puhul on fringe kuluaarielu (hm, liiga peen) või niisama luuslank väljaspool põhisündmusi. Viimasel ajal tunnen, et fringe on minu koht. Keskpunktis oleks okei olla suure kalana, aga suursündmustel maigutavad isegi suured kalad niisama suud ja veidi väiksemate kurgust on sootuks raske eluslauset välja sikutada. Ja siis ongi parem nurga taga niisama juttu ajada.
Läksin Berliini Manfred Vainokivi ja Andrus Tuisu ja Mihkel Ulmani uue pangaröövifilmi projekti müüma. Justkui. Ei saand aru, miks, sest mis ma tean filmimüügist. Mitte midagi.
Ja kui hiljem Peeter Urbla seletas, et ega filmi ei müü keegi nii, et lähed nagu koti kartulitega turule ja müüd maha (see polnd täpselt tema väljend), et filmi müüakse nii, et sul on agent (kes tegelikult müüb) ja sa oled aastaid filmiturul käind ja sind on hakatud ära tundma, tervitatakse, tutvustatakse ja suhted sõlmuvad justkui loomuldasa ja kui õnnestub poetada sobivaid vihjeid, võtab keegi heal juhul paari nädala pärast kontakti. (Küllap on see tõsi, kuni ei marsi sisse mõni uus lollpea, kes ei tea, et asi käib nii ja teeb kõike teisiti ja siis selgub, et saab ka teisiti.)
Ja filmiturul oligi vaikne ja tundus, et vanad semud veeretasid boksides jutulõngakera. Ja mul oli kahju, et balti filmidel polnud mõnusat istumiskohta, sest kui sa oled hängimisest kudend, ei taha sa seisatada balti kino leti ääres nagu poes, vaid valida mõne mugava tugitooliga boksi. Tugitoolialuse pinna jaoks pole meil pappi, aga ehk saaks leti äärde sokutada paar baaripukki ja kallata klaasi tasuta teed – tasuta Samova teed Aatriumis sai ja seda lürpisid nii karvased kui sulelised. (Kindel, et see on jutt aiaaugust, aga las ta olla. Tahakski just aiaaukudest sisse pugeda.)
Lennukis jõin muidugi varahommikul oma salaõlut, enam pole suurt vahet, kas istud iisijetis või estõunianieris, jooke niisama ei jagata. Ainult et nad serveerivad oma joogimüümist erinevalt.
Mul oli hea meel, et René Vilbre võttis ka mu salaõlut ja rääkis, et hakkab tegema Sass Henno romaanist filmi. (Hea, et Henno esimest maha ei magatud.) Ja ikka teles ja paarisaja tuhandega, digikaameraga ja peo pealt.
Manfred, keda teema puudutas, torkas vahele, et kui paari aasta eest kadus võttegrupist ära valgustaja, sest uue tehnikaga saavat ilma kah, ja siis kadus ära operaator, sest režissöör võib ju ise seda digikaamerat pihus hoida, siis varsti kaovad võttegrupist ära kõik peale autojuhi, sest põhimõtteliselt võib ju autojuht üksi sõita võttepaigale ja hoida käes digikaamerat ja film saab tehtud.
Manfredi kirumises oli kirge ja ette hüpates – sama teema juurde tulid korduvalt tagasi teisedki produtsendid Eesti Filmitootjate Liidust. Et tulevikunägemuseta ja koonerdades (koonerdaja on muidugi riik EFSi kaudu) ei hakkagi me korralikke filme tegema. (Artur Talviku väitel on mängufilmirahad kukkunud tagasi 2003. aasta tasemele. Ja kui planeeritud mängufilmiraha ei õnnestu ära kasutada, jaotub summa kribu-krabule laiali ja mängufilm jääb sest ilma.) Et ka heal stuudiol õnnestub kümnest filmist üks, aga et see üks õnnestuks, peavad kõik kümme olema tehtud tehniliselt korralikult, aga mitte vaestemaja peldikus. (Seda juttu kuulsin ma juba ema rinda imedes, mis ei tähenda, et jutt poleks jumala õige.) Talvik tõi paralleeli suusatamisega, et tuhka need medalid tulnuks, kui poleks aastaid aluspõhja laotud. Võitja seisab eelkäijate ja kaaslaste õlgadel ja kui me teeksime aastas kuus korralikku kino (mitte kolm), siis tuleks millalgi ka medal.
Ma ei tea, miks tegijad ja jagajad iial sotte sirgeks ei saa. Vist oleks mõlemale tulus osa kirge alla kugistada ja suhelda ja kompromisse otsida.
Berliinis kaotas Urbla korraks me takso silmist ja ma kõhklesin hetke ja röögatasin siis kogu kopsust üle parkla: "Peeeteeer!" Ega poleks parem olnud, kui ma hüüdnuks "Uuurblaaa!".
Urbla istus taksosse ja ütles: "Kas pole hea jälle päikest näha." Märkasin alles nüüd, et päike oli taevas ja sain aru, et pildiga tegelev inimene näeb teisi asju kui tekstiinimene. Tekstiinimene ei näe kaamerana, kuigi mõned kirjanikud on nii väitnud. (See on nõrk üldistus, sest head tegijad näevad kõik omamoodi.)
Festivalikandi tänavad olid palistatud punaste volksu autodega, igal akna peal näitlejanna nimi (mihandne seksism), aeg-ajalt lõid valgeksvõõbatud aknaga autos tuled särama ja tümpsutas muusikat, nagu pandaks sees pidu. Kui aknas oleva piilusilma juurde kummardusid, said kiibitseda pildijada näitlejannast. Ulla Jacobseni auto ma leidsin, Maarja Jakobsoni oma esialgu veel mitte. See tilulilu tegi festivali paremini nähtavaks.
Unisele filmiturule, kus Manfred tõstis muudkui kotist stendile oma "Pangaröövi" uusi CDsid ja trükiseid, sekundeeris balti ümarlaud kõrtsus suitsukala, valge viina ja rigasbalsamsiga. Kuivõrd rohkem tasuta jooki polnud, küsisin ma baarist kraanivett ja kallasin hulga väikesi palsamitopse pooltäis veeklaasi tühjaks. Läti produtsent tegi suured silmad, ta polnud varem näinud, et keegi jooks palsamit veega – no kas saab nii vähe elu näinud produtsenti tõsiselt võtta!
"Ruudi" valmis saanud Katrin Laur igatses ka pärast viina kraanivett ja ma tõin. Kinost me seekord eriti ei rääkinud, aga arutlesime põhjalikult selle üle, kas võib olla tõsi, et Lauri tütar pole elu sees kordagi nina nokkinud, nagu ta väidab, ja lõputute kinojuttude vahele oli see kosutav.
*
Berlinale filmituru esihängijad: Manfred Vainokivi (Parunid ja Von’ide produtsent, operaator ja režissöör), Peeter Urbla (Exitfilmi produtsent ja lavastaja, "Stiilipidu"), Artur Talvik (Ruudu produtsent, "Kõrini"), Rene Vilbre (režissöör ja operaator, "Röövlirahnu Martin"), Mihkel Ulman (stsenarist), Katrin Laur (režissöör, stsenarist, "Ruudi"), Maarja Jakobson (näitleja talenditurul), Martin Aadamsoo (EFSi juht), Jaak Lõhmus (EFSi praegune peaekspert), Karlo Funk (EFSi tulevane peaekspert).
Kui sind pole Berliinis, pole sind olemas
Eemal näis igavlevat Maarja Jakobson, justkui kuulsuse saabumine oleks tast hoobilt teinud üksiklase. Aga kinoinimeste teleümarlauas rääkis keegi eestlastest nii fraasirohket (justkui päris) inglise keelt, et ma pidin uurima, kes see on? Martin Aadamsoo olevat.
Aga Artur Talvik tõstis mu kõrval klaasi ja valgustas Eesti filmitootjate nõupidamisel räägitut: "Otsustasime, et hakkame igal aastal Berlinalel koos istuma. Liidus on kuus suuremat stuudiot, kes on filmi enim investeerinud, hoiakuga, et kui ka EFS maa pealt peaks kaduma, siis me suudame filmitegemist jätkata."
"Mis on tootjate sõnum? EFSile, avalikkusele…"
"Läinud aastal läks tootmisse 2,5 filmi, miinimum peaks olema 5, muidu taset ei tule. Praegu on taandareng. Meie huvi on profistandardeile vastav mängufilm. Videofilmid, mida Eestis tehtud, on toredad, aga see on teine asi. Praegu taastekitatakse väikekinosid, kena, aga kui mängufilmitegijad hääbuvad, mida neis kinodes näitama hakatakse? Profikäsitöölised liiguvad ära muudesse valdkondadesse ja uusi ei tule peale. Minu meelest puudub meie ametnikel suur pilt, strateegiline plaan, kuidas Eesti mängufilm Eesti murdmaasuusatamise tasemele tõsta – aga praktikuid, profiprodutsente, kel sest on arusaamine, nõupidamistelaua äärde ei oodata.
Berliini festivalil pole mõtet aasta-aastasse liikuda ainult projektide mapi või mitu aastat vana filmiga, sest siis ei võeta sind tõsiselt ja koostööd ei järgne. Aga kui sa Berliini üldse ei tule, pole sind olemas. Kas me tahame olemas olla?"
Talvik räägib seda morbiidset juttu naeratusega suunurgas. Tahaks tõsta käed püsti ja öelda, miks sa räägid seda mulle, Artur? Mine räägi Jaak Lõhmusele ja Karlo Funkile, kas nad ei mõista eesti keelt?
Aga hotellifuajees jagajad ja tegijad rahast ei räägi. Vist pole hea toon ja õige koht.
Karlo Funk küsib hoopis kamraad Manfredilt: "Mis sa seekord ära opereerida lased?" (Zlini festivalile jättis Manfred mullu, hinge vaakudes, maha oma sapipõie ja teinekord võin sellest lugusid rääkida.)
Ja Manfred ei pilguta silmagi: "Ma mõtlesin, et teen seekord soovahetusoperatsiooni. Vaata, operaatorina olen ma nii keskeltläbi, aga naisoperaatorina olen kindla peale esimeste hulgas."
