Nüüd on internetti alles jäänud vaid virtuaalne ulmeajakiri Algernon, kuid sealsete lugude tase on väga kõikuv. Eesti Ulmekirjanduse BAAS, kus ulmefännid võivad tekstide kohta arvamusi kirjutada, on varjusurmas. Eesti Ulmekirjanduse Bibliograafiat pole eelmise aasta numbri sees uuendatud ja ulmefännide foorum Ulmeparadiis on maha jäetud.

Ulmeajakiri Mardus enam regulaarselt ei ilmu, see eksisteerib antoloogia kujul, - kaupluselettidelt aga möödunud aasta Marduse antoloogiat leida ei õnnestunud, sellest võib järeldada vaid üht – seda ei ilmunudki.

Ajavahemikus 1998-2002 oli Eestis umbes 30 arvestatavat ulmekirjanikku. Lisaks neile harrastajad. Nüüd võib arvestatavad ulmekirjanikud ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Võib ju küsida, kellele seda ulmet ikka vaja on, seda loevad ju peamiselt puberteetikuist poisid, ja nagu teada, nemad ei loe üldse raamatuid, kui tegemist ei ole just koomiksiga.

Ulmet peetakse jätkuvalt teisejärguliseks, kuigi ulmet on kirjutanud ka kohalikud klassikud, Anton Hansen Tammsaare, Friedebert Tuglas, August Gailit, Karl Ristikivi… Ulmekirjanikuks võib liigitada ka nn. meinstriimkirjanikud – Nikolai Baturin, Andrus Kivirähk, Enn Vetemaa… Ka „Naksitrallid“ on ulme. Siiski kogunevad kohalikud ulmehuvilised kord aastas suvel ulmekokkutulekutele, mil nimeks ESTCON. Need on mõnepäevased laagrid, kus teemaks ainult ulme, peetakse loenguid, loetakse uudisjutte, arutletakse ulmelistel teemadel.

Ja on olemas ka Eesti Ulmeühing, mis loodi 10 aastat tagasi, 25. märtsil 1995. a. Ulmeühing on välja andnud ulmeauhinda Stalker ning kõige rohkem on neid auhindu näpsanud Indrek Hargla.

Uurisin kohaliku ulme seisu kohalikult ulmegurult Raul Sulbilt.

Kas kohaliku ulme õitseaeg on praegu, on möödas või tuleb alles?

Üsna võimatu öelda. 1998-2002 tundus olevat mingi õitseaeg, õidepuhkemine... Siis see tuhin vaibus. Algupärase ulme areng jäi toppama, esimese tegijateringi vaimustus lahtus, kuna ilmnes, et tarbijaskond on masendavalt piiratud, ehk väike. Selgus, et see pole ala, millel oleks mõtekas end elus teostada, et see saabki jääda vaid kõrvalhobiks.

Hetkel on minu arvates kodumaises ulmes üsna tuim ja igav aeg, tegijad on väsinud, sisetülides, kellelgi eriti millekski uueks initsiatiivi ei jätku. Raamatuid ilmub vähem, nii tõlkeid kui originaale, lühiproosat ilmub samuti vähem kui viie aasta eest ja tase on muutunud kuidagi igavamaks, ebahuvitavamaks.

Siin polegi ilmselt mingit loogilist seletust, pigem on asi kinni juhuses, tõusud ja mõõnad on kõikidel elualadel normaalne, ma usun. Aga mõõn on hetkel väga selgelt. Ja tunneli teises otsas just väga eredat valgust ei paista.

Kas on mingi ajaperiood, mil inimene ulmet rohkem vajab ja tarbib? On see mingi põgenemine, maailmavaade...

Väga filosoofiline küsimus. Ulme sihtgrupiks peetakse nii teismelisi poisikesi kui ka 30-40ndais reaalteadlasi. Kõik see on tegelikult üsna eelarvamuslik spekulatsioon. Ulmet loeb ja vajab ilmselt üsna erinevas vanuses ja erineva eluviisi ja -staatusega inimene. Mingit definitsiooni ulmehuvilisele anda ei saa. See huvi on põgenemine positiivses mõttes. Ulmehuvilised ise arvavad, et see kirjandusvorm võimaldab miskis mõttes suuremat väljendusvõimalust kui see nn. tavaline kirjandus, peavool. Et ulmes saab olemas olla kõik sellele kirjandusvormile omast, kuid sinna saab lisada ulme puhul mida iganes.

Iseloomusta keskmist eesti ulmefänni.

Ulmefännide ring ulatub põhikooliõpilasest, kes treib jutte kirjutada, millisteks tal tegelikult oskusi pole, kuna peamiseks motivaatoriks ja inspiratsiooniallikaks on Hollywoodi filmid ja arvutimängud, kuni 50-aastase astrofüüsikuni, kes oma põhitegevuse kõrvalt sellist kirjandust loeb.

Sinna vahele jääb see kõige aktiivsem ulmehuviline, kes on vast 25-45 aastane, töötab mingil täiesti tavalisel elualal ja vabast ajast tegeleb ulmega ja on siis see kõige suurema lugemusega, on ka kõige aktiivsem, kas siis kirjutaja või muul moel üritus(t)ele kaasaaitajana - haldab mingit veebisaiti, kirjutab pakse romaane, tegeleb bibliograafilisel rindel jne.

Missugused ulmeliigid siin kõige tugevamalt esindatud on?

On nn etnoõudus, eesti rahvapärimuste aineline ja maaelu miljööd kasutav ulme. Tugevalt on esindatud ka alternatiivajalooline ulme, valdavalt mitte Eesti ajaloo aineline (pigem kisub aines Euroopa keskaega), aga üht-teist on selleski (Eesti ajaloo) vallas, on ka loomulikult traditsiooniline kosmilise taustaga ulmeseiklus, on üsnagi maine ja realistlik märul-action, tembitud esoteeriliste teemadega, on üsna vaimuvaeseid sürreaalseid olupildikesi, mis pigem deliiriumikirjeldusi meenutavad, kuigi autorid neid tõsimeeli maagiliseks realismiks peavad.

Lühikese ajaperioodi vältel kerkis eesti kirjandusse päris palju ulmeautoreid, kui paljud neist siiamaani arvestatavalt kirjutama on jäänud?

Neid on tegelikult üsna vähe. Vaheküsimus - kas lugeda arvestatavalt kirjutama jäänud autoriks inimest, kes avaldab aastas kaks lühikest laastu? Tegelikult on 1995-2002 esilekerkinud autoreist täies mahus tegutsema ja aktiivselt kirjutama jäänute suurusjärk kuskil 3-7 kandis. Mõtlen neid, kes siiski ka mingit produktiivsust evivad.

Mis on põhjus, miks just ulmekirjanike seas on kõige rohkem neid, kes kasutavad varjunime?

Ühest küljest vast see, et ulmekirjandust peetakse üldiselt siiski miskiks kummaliseks ja inimest kompromiteerivaks nähtuseks (kas ufod on ka olemas?), mistõttu täiesti ontlikud inimesed ulmega tegeledes pseudonüüme kasutavad. Teisalt - see on lihtsalt fun. Sellised müstifikatsioonid ja mängud on lihtsalt põnevad. Ja oma pärisnimi ei pruugi olla just kõige efektsem. Kirjanikunimi võiks olla efektne.

Mis juhtus aastal 2003 - pärast aastaid 2000-2002 kui toimus nagu mingi tohutu plahvatus?

Fakt on, et 1998-2002 aasta buum on möödas ja viimased kaks aastat midagi tasemelt sama head toonud pole. On siis põhjuseks mingi frustratsioon või just objektiivsed asjaolud, näiteks kurb arusaamine, et ulmega tegelemisega saia peale võid ja vorsti ei saa.

Ulmekirjanduse huviliste, lugejate hulka on raske hinnata. Nende inimeste hulk, kes jaksavad emakeeles ilmuvaid ulmeraamatuid osta (kui me just Tolkienist, Pratchettist või Rowlingust ei räägi) on väga selgelt kuskil 100-300 kandis. Natuke vähe vist, et sellisele auditooriumile häälestuda, sellest oma põhitegevust teha ja see oma elueesmärgiks muuta. Eestlaste (vähesuse) traagika.

Mis puutub motivatsiooni, siis siin saavad tegijad seda pigem mõnest harvast juhukülalisest väljastpoolt ulmemaailma, kes midagi kiidab. Siseringi ülimalt väljakujunenud konkreetse maitsega kriitikud ja arvajad midagi positiivset nüüd küll ei ütle. Pigem tehakse nende meelest kõike kogu aeg valesti.

Ja kuna see on asi, mida inimesed teevad fanatismist, siis aegajalt kuluks ära väike õlalepatsutus. Kurb, aga pidulik.

Räägi ulme liikidest.

Alaliike on meeletult palju. Lihtsaim valem on, et ulme koosneb kolmest alaliigist: teaduslik fantastika (science fiction), fantaasia (fantasy) ja õudus (horror). Need omakorda jagunevad kümneteks alazhanriteks, fantasy all on tolkienlikku-muinasjutulikku hea ja kurja võitlust, on karmrealistlikku keskaja hõnguga tumedat ja verist poliitilisi intriige täis fantasy't, on moodsat linnamiljöö sürreaalset fantaasiakirjandust. Science fictionis on samuti kümneid alaliike, alates alternatiivajalugudest, mis vaatlevad maailmu, kus miski läks meie ajaloost erinevalt ja mis siis sai, on tõsiteaduslikku fantastikat (hard sf), milles tulevikumaailmades püütakse kõigele anda maksimaalselt näivteaduslik seletus ja milles on palju uusimat füüsikat, geeniteadust jmt, on lihtsalt sürreaalseid olupidikesi, on traditsioonilisi õuduslugusid vanaaegses miljöös.

Erialakirjanduses eristatakse kõiki neid alamzhanre väga täpselt ja selle kohta on palju-palju kirjutatud ning sellest kolme alamzhanri hargnemisest omakorda alam-alamzhanridesse saaks teha massiivse "sugupuu". Tegeletud on sellega angloameerika ulmemaailmas väga süvitsi ja akadeemilisel tasemel.

Kas sa oskad nimetada mõnd lootustandvat ulmedebütanti? Näiteks möödunud aastast?

Paraku need nimed puuduvad. Viimasel paaril aastal silmatorkavad debütandid puuduvad. Väga kurb.

Eesti ulmekirjanike koorekiht (meelevaldne top 10)

HARGLA, Indrek (s 1970), lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. Hargla on vaieldamatult Eesti kõige menukam ja kõige produktiivsem ulmekirjanik, kes on kirjutanud palju õuduslugusid, kuid kelle peamiseks huviks on alternatiivajalugu. Samas on ta kirjutanud ka teaduslikku fantastikat.

Väga lobe jutustaja, oskab hoida pinget, värvikad seiklused, mitte liigselt ülepaisutatud müstika. Debüteeris ajakirjas Algernon 1998. aastal. Debüüti suhtuti küllaltki leigelt, kuid Hargla tõusis kiiresti teistest ulmekirjanikest peajagu üle, ta on võitnud ulmeauhinna Stalker 2000, 2001, 2002, 2003 ja 2004. aastal.

Hargla tegelased seiklevad olemasolevatest maailmadest peamiselt Euroopas, kuid on ka Eesti-teemalisi lugusid. Eesti tegelastest on üks näiteks nõid Sänna-Tarmo, kellest on Harglal terve sari lugusid, muuhulgas tegutsevad nendes ka Lydia Koidula ja Carl Robert Jakobson.

Kogu Hargla loomingu nimekirja nimetamine veniks pikale, ta on kirjutanud nii romaane, jutustusi kui lühilugusid, esile tõstaks järgnevad: romaanid „Palveränd uude maailma“ (2003), „Vabaduse kõrgeim määr“ (2003) ja „Baiita needus“ (2001) ja kogumikud: „Pan Grpowski 9 juhtumit“ ja „Nad tulevad täna öösel“. Hargla on palju avaldanud ka võrguajakirjas Algernon (http://www.obs.ee/cgi-bin/Zope.cgi/docs/ROOT/Algernon/index_html), teda on tõlgitud näiteks soome keelde. Hargla nime all avaldatud juttudel on alati kvaliteedimärk. Hargla on pseudonüüm.

HEINSAAR, Mehis (s 1973) tuli kirjandusse suure pauguga 2001 aastal, mil ilmusid „Härra Pauli kroonikad“ ja „Vanameeste näppaja“. Sai kohe nii Betti Alveri preemia kui Tuglase novelliauhinna. On kuulunud luulerühmitusse Erakkond. Tema lugude peamine sündmuspaik on Eesti, lood aga balansseerivad ulme ja tavakirjanduse piiri peal, millest võib tuleneda ka see, et teda ei ole seni eesti ulmeantoloogiates avaldatud. Tema lood on realistlikud ja puändikad, samas on müstika nende pärisosaks, neid võiks nimetada ka muinasjuttudeks. Meisterlik.

ORLAU, Karen (s 1975) kirjutab õuduslugusid, väga heas gootilikus võtmes. Tema lugude tegevustik toimub peamiselt Eestis, seda nii kaasajal kui minevikus. Orlau oskab pinget kruvida ja lugejat oma haardes hoida, viljeleb peamiselt lühivorme. On avaldanud ühe jutukogumiku „Sealtmaalt“ (2002), lisaks on tema lugusid ilmunud ulmeantoloogiates ja Algernonis. Tema lugu „Rannahiidsed“ võitis 2001 aastal ulmeauhinna Stalker. Orlau on pseudonüüm.

BELIALS, Veiko (s 1966) lõpetas EPA-s metsanduse eriala. Ulmes debüteeris 1993. Aastal ajakirjas Mardus. On kirjutanud nii lühijutte kui romaane, peamiselt üdusjutte ja fantaasiat. Esimene romaan „Ashinari kroonikad“ ilmus 1997. aastal.  Üks tema lugude korduvaid tegelasi on Malcolm McCoy, kellest on Belialsil õudusjuttude sari. Lisaks ulmele on kirjutanud ka luuletusi ja avaldanud lasteraamatu. Eestit Belials tegevuspaigana väga ei armasta. Belialsi loomingust võiks esile tõsta jutukogu „Helesiniste liivade laul“ (2002), hoiduda tasuks aga Marek Simpsoniga kahasse kirjutatud nn romaanist „Existerion“ (1999). Veiko Belials on Eesti Kirjanike Liidu liige.

TRINITY, André (s 1974) kirjutab peamiselt öösiti. Debüteeris 1999. aastal. Tema loomingut võib nimetada sotsiaalseks ulmekirjanduseks, kuna keskendub inimsuhetele, on lahanud näiteks skisofreeniahaige lapse elu. Viljeleb peamiselt lühivormi, on avaldanud jutukogumiku „Unenägude jumal“ (2002). Ei ole kuigi eestilembeline. Trinity on pseudonüüm.

LAUR, Märt (s 1980) debüteeris võrguajakirja Algernon esimeses numbris 1998. aastal. Viljeleb sci-fi’d, avaldanud arvutialaseid artikleid, õppinud infotehnoloogiat. Lisaks on kirjutanud õudusfantaasiaid, mängides religiooni ja müstikaga. Esiletõstmist on väärinud tekstid: „Turmamäng“, „Doominosillad,“ „Inkubaator „Dekadents““ ja „Patukahetsuse lävi.“ Laur on osav õhustikulooja, tema tegevuskohad on valdavalt väljamõeldud ning lugude kangelased on võõrapäraste nimedega. Laur kirjeldab tihti sõda ja võitlust, oli ulmekriitikute arvates suur tulevikulootus, kuid pikemat romaani ega autorikogu tema sulest seni ilmunud ei ole.

SIMPSON, Marek (s 1975) debüteeris ajakirjas Põhjanael 1994. aastal. Kui välja arvata ebaõnnestunud katse koos Belialsiga romaani kirjutada, siis Simpson on lühivormide autor. Kahjuks isiklikku jutukogu välja andnud ei ole, küll aga on teda avaldatud ulmeantoloogiates, samuti võrguajakirjas Algernon. Kirjutab sümpaatselt ja lihtsalt, ei kenitle liigselt võõrapäraste nimedega. Ulmefännid on teda nii kiitnud kui materdanud, kahjuks on seni tema lugude tase ebaühtlane ja kõikuv, on väga häid, kuid ka kehvemaid. Siiski tasub Simpsoni nimi meelde jätta.

VESKIMEES, Siim (s 1962) debüteeris 1999. aastal. Ses mõttes klassikaline ulmekirjanik, et tema lugude tegevustik toimub teistel planeetidel, tähelende, paralleelreaalsusi ja militaarsust on päris palju. Äsja ilmus tema sulest romaan „Pilvelinnuste ajastu langus“ (2005), mille kohta võiks öelda, et Stephen Hawkings kohtub Ramboga. Veskimees on kirjutanud ka lühivorme, antud romaan on pea 500 lk paksune ja kahjuks ei saa öelda, et pinge kogu romaani läbilõikes ühtlaselt üleval püsiks. Veskimehe tänulikeks lugejateks võiksid olla arvutimängude-lembesed poisikesed. Stiili, mida Veskimees viljeleb, nimetatakse hard sci-fi.

CAIN, Abel (s ?) Selle pseudonüümi taha peituv inimene on oma isikut nii hästi varjanud, et kahjuks polegi tema isiku kohta midagi täpsemat öelda. Ka on tema looming seni napp, kuid selle eest paljutõotav ning eesti kirjanik Cain tuleks meelde jätta. Ta on avaldanud lugusid Marduses, debüteerides 1999. aastal looga „Draco Maris“. 2002. aastal ilmus tema sulest lühiromaan „N’Yargal“, mille tegevus toimub Okeaanias. Ühendriikide konsul satub ühe surmajuhtumiga tegeledes jälile iidsele kultusele ja sealt hargneb juba õudse põneviku tegevus edasi. 2003 aastal ilmus Caini sulest õuduslugu „Uisomäe“ (antoloogias „Vaade Pimedusse“), mille tegevus toimub Lõuna-Eestis tänapäeval, kuhu ulatub vana nõiasuguvõsa pärand. Loodetavasti kirjutab Cain veel, igatahes on tema juttudel jumet.

TÄNAV, Maniakkide (s 1976) Jõgevalt pärit kirjanik, luuletaja ja muusik. Kodanikunimega Agur Karukäpp (end. Agur Tänav). Esimese trükivalgust näinud töö avaldas ajalehes Vooremaa 1996. aastal. Tänav on õppinud Väike-Maarja päästekoolis ja Tartu Ülikoolis (sotsiaaltöö). On laulnud Jõgeva punkansamblis Saast. (vt. http://www.zone.ee/saast/). Lahkus bändist, et pühenduda kirjutamisele. Kirjutab ülevoolavalt, hoogsalt ja pungilikult, ei hoia kokku mäda, okse ega soolikatega, keskendub õudusele. Peateos „Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi“ (kirjastus Fantaasia, 2003) - romaan märgiti ära 2000. aasta romaanivõistlusel. Teost võib liigitada zombie-splätteriks. Romaani tegevustik saab alguse Jõgevalt. Romaan räägib neetud suguvõsast pärit nõia Sergei Ivanovit? Gavru?a tütre Raula arengust supernõiaks ning Surnute Riigi loomisest. Rohkelt lummutisi, surma ja üle vindi keeratud sündmusi. Teos mõjub virgutava õuduskoomikana. Lisaks kirjutanud lühijutte. Ansambel Saasta parimaks looks peetakse laulu „Sure, Eesti Vabariik!“ sõnad Maniakkide Tänav.

Lisaks mainitutele on tähelepanuväärivad eesti autorid ka: Lew R. Berg, Veikko Vangonen, Kalju Maapoeg, Kristjan Sander, Janusz A. Grinewski, Elläi Tuulepäälse, Erkki Kõlu, Meelis Friedenthal, Milvi Martina Piir, Freyja Ek jt. Tuntud ulmenimed on ka Tiit Tarlap ja Urmas Alas, nemad ei ole enam tegevad.