Uku Masing ja naised
Viimasel ajal on Uku Masingu ja tema naissuhete kohta ilmunud
tervelt kolm käsitlust: Kõigepealt Uku Masingu enda kirjad Jaan
Kiivit seeniorile raamatus “Uskuda, elada”. Siis Lauri Sommeri
novell Uku elust Vikerkaare veebruarinumbris ja last but not least Jaan
Kaplinski romaan “Seesama jõgi”. Teadagi olid Masingu
naissuhted komplitseerit ja mitmevalentsed ning ilmselt ei ole Eestis keegi
teine naissuhete teemat kogu selle metafüüsikaga nii tähtsaks
pidanud kui tema.
Armunud Masing pihib Jaan Kiivitile: “Mind
vihastab see, et ta OLI ainus naine, kes must üle ja nüüd on
mehi, kes tast üle. Ja kõige rohkem mind vihastab see, et ta mind
käitleb kui koolipoissi, et ta korra ütles, et ta tahab mu teha nii
vihaseks endale, et ma ei taha teda enam nähagi [---] Kui ta mind hakkaks
õrritama kui oleme kahekesi, siis ta ei pääseks vist ilma
selleta, et ma ta läbi kolgin kepiga. – Võimalik, et see
Sulle paistab vaid ähvardus, aga mu närvid on läbi –
selliseil juhtel olen isegi õde peksnud miks siis mitte teda. Positiivse
suhte asemel on täiesti negatiivne....”. Siin on juttu kolleegist
usuteaduskonnas preili magister Amanda Muusekandist.
Siis
tunneb Masing end piiratuna taas teaduskonnakaaslase Minna Voimani
(hilisem proua Anvelt) poolt, kellele viidates kirjutab: “Muusekant oli
ainuke, kel polnud seda ära neetud võtet, seda rebaseraudade
seadmist, mis asetatud madalale vaevalt märgatavaina, aga siis kui kuidagi
oled puudutanud neid, lõksus oledki. Ja siis lobisetakse armastusest,
– seda sõna kuuldagi ajab mingi oksemaigu suhu”.
1934. aastal leiab Masing endale sobiva kaaslase ja inspiratsiooniallika
boheemlaslikus poetessis Alma Vilhelmine Kaalus (hilisem tuntud kirjanik Aira
Kaal), kelle pseudonüümiks oli Reet Uielu ja kellele Masing on
pühendanud luuletuse “Reet” kogus “Udu Toonela
jõelt” ja kellest mul on meelde jäänud, et ta oli
ahelsuitsetaja ja tal oli küpses eas üsna kähe hääl,
aga muidu heatahtlik suhtumine. “Kõik, kes luuletusi loevad,
võiksid neid ka ise kirjutada,” ütles Aira kord meie isakodu
külastades. Masinguga koos võtsid nad aga Tartu saksikut
akadeemilist seltskonda šokeerida tavapäraselt erinevalt riietudes,
käest kinni käies ja muidugi ohjeldamatult uulitsal suitsetades (siis
oli komme suitsetada kohvikuis ja mitte tänaval).
Uku Masingu
ja Eha Tuulemaa laulatus toimus paljudele ootamatult ja avalikkuse eest
varjatult 1939. aastal Saaremaal. Noor tudengineiu oli kahtlemata Ukust
vaimustuses. Neist areneb ka teineteist täiendav paar, majapidamine ja
aiatöö jääb Ehale pigem olude sunnil. Harit ja nutikast
Ehast oleks võinud kujuneda ka Masingu abi ja sekretär, kuid Masing
eelistas töötada üksi. Seltskonnasuhetes oli Ehal muidugi
perenaiseosa ja vestlustes oli ta pehmendav pool.
Masingu
lembesuhete tipp oli intiimsuhe noorpõlvesõbra ja
hilisema peapiiskopi Jaan Kiiviti tütre Leena Kiivitiga. Leena kinnitusel
oli see tõsine, ent olude tõttu komplitseerit suhe ja ta oli
Ukusse tõeliselt armunud. Väga hästi on Masingu vaim ära
tabatud Lauri Sommeri novellis “Hilised lemmelehed” (Vikerkaar nr
2, 2007), kus on hüpotees, et Leenal ja Ukul on tütar.
Leena Kiiviti sõnul on see siiski puhas spekulatsioon, mida asjast
vähegi taipavad inimesed ei saa kuigi tõsiselt võtta. Leena
arvab ka teadvat, kes on selle legendi levimisele kaasa aidanud ja olgu siin
toodud vaid Sommeri sõnad: “Laps kasvas keeruliseks”.
Üsna olulise tahu oma elufilosoofiast avab M
asing kirjas Jaan Kiivitile 31.07.31:
“...mul pole mingit tahtmist
oma aega raisata naistega, kes on must nõrgemad, sest ma tahan liikuda,
aga mitte tukkuda. Pole aga seni leidnud ainsat endast kangemat naist. [---]
Muidugi üks pururomantiline inimene vihastaks sellise jutu
pääle, aga ma usun siiski, et too taevani ülistatud asi
(armastus – RJR) pole muud kui sõda, vahel lõbus, vahel
“südantlõhestavalt hale”! [---] Ja mulle ei teeks
selline asi sugugi lõbu, võib-olla on see (minu) ainus vahe
teiste inimestega, ma tahaksin sõda surmani, uute võtete ja
konksudega alati nii, et inimene tahes või tahtmata peab elama
intensiivselt ja hoogsalt. Niipea kui üks jääb hooletuks
võtku teine vallutatud kindlused tagasi, siis on teisel jällegi
tööd. See igapäevane visisev põlemine pole kellegi asi ja
leige vesi on alati lääge”.
Õde Agnes on
üks naisi, keda Masing tõesti austab. Isegi enam: ta on oma
õesse nii kiindunud, et toob ta Raikkülast Tartusse ja peab
ülal ning katsub koolitada oma õppejõupalgast. Agnese
hilisem abikaasa teoloogiaprofessor Evald Saag aga mainib: “Olen olnud
abielus Uku Masingu õega. Ta oli moedaam, ise õmbles riided. See
teeb vaeseks, see moe tagaajamine. Moe hinnad on huligaansed. Olge
isikupärased ilma moeta, olge iseseisvad.”
Oma essees
“Naistest” ütleb Masing, et mees eksisteerib naisele kui
hädavajalik abinõu lapse saamiseks, pärastpoole kui
muinasjuttude kulda pasandav eesel või väsimatult saaki kandev
lõukoer. Inimesena pole teda olemas, sest inimesed on ainult
tüüpilised naised.
Masing ütleb, et armumine on
sarnane ekstaatilise “teise olekuga”, aga mitte armastus.
Armastusega ei ole enam nõnda: armastajad
varjavad teineteise eest maailma ning varsti on mõlemad nõudmiste
ja nõustumistega ehitanud hütid, kuhu midagi muud ei mahugi. Ent
viimaks kinnitab Masing, et on tore, et Jumal pole maailma loonud ainult mehi
ning jätkab oma loitsu Sumeri naisest:
Kuule mind, kauge, mu muistine
õde, mu õnnistus ununud kuudel,
Vaata ma tean, et mu kartus
on tõde ja see osa mu kuivanud luudel,
Ära mind yksi Sa
jäta, vaid ole nyyd kahtleva hinguse ligi.
Kui sa näed, et neile
aitajaks pole, vaid vigade toiduks mu higi,
Kogu ta siis tõmmusse
pihku, võta ära mult valutav veri,
Köida mu vaevad
kõik kõrkjaina vihku, mõtted tuultele lõimeks
keri,
Nendega osta, kui kaelas mul ling, lahti endale närtsinud
hing.