Sass Henno
Millise raamatu kaanele tahaksid autori nime asemel
kirjutada iseenda oma?
“2008. aasta matemaatika riigieksami
ülesanded koos lahenduste ja kommentaaridega”. See oleks selline
hitt, et...
Raamat, milleta lapsepõlv ei oleks
täielik?
See küsimus kõlab nii
küüniliselt, sest tegelikult ei puutu raamatud ju üldse asjasse.
Lapsepõlve täielikkuse seisukohalt vähemalt. Selleks on
normaalseid vanemaid vaja. Mõnusat perekliimat. Isa ja ema. Aga kui
lapsepõlve lemmikutest rääkida, siis mulle avaldas tohutut
mõju Jorma Kurvineni “Hundikoer Roi”. Mul on isegi mingeid
päris ägedaid käsikirju alles, kus olen üritanud
7–8aastaselt kirjutada samalaadseid lugusid ühe poisi ja tema koera
seiklustest.
Oh-mul-on-selle-raamatuga-nii-lahedad-mälestused?
See
oli 2002. aasta jaanipäev. Ilmad olid fantastilised. Soojad-sumedad
õhtud, just nagu praegu. Et iga päev tahaks kuhugi loodusesse
sõita, pagasnikus pikniku- ja grillivarustus. Aga tookord, 2002, oli
segastel asjaoludel mu pagasnik täis neid pehmekaanelisi Ekspress
Hotline’i infokatalooge. See polnud seotud lugemishuviga, vaid mingi
haltuuraga, mingi mõttetu transatöö. Igal juhul oli
jaanipäev ja sõitsime vennaga Peipsi äärde, isa
suvilasse. Sel õhtul saime sellest tiraažist väga võimsa
tule. Ma pole ei enne ega pärast ühtegi raamatut põletanud.
Aga tookord – see oli ikka neetult kaunis vaatepilt.