21.06.2007, 00:00
Edevustungita värske rõhuja
“Paremad autorid haaratakse meilt üle,” kinnitab kirjandusajakirja Värske Rõhk uus peatoimetaja Lauri Eesmaa temaga kohvi joonud Veiko Märkale.
Äsja kümnenda numbrini jõudnud noorte
kirjandusajakirja Värske Rõhk peatoimetaja Lauri Eesmaa (26) ei
taha ka relva ähvardusel endast midagi isiklikku rääkida. Tema,
nagu ka kõik teised ajakirja toimetajad, olevat vaid vahendaja ja soovib
varjus olla. “Me lihtsalt aitame noortel püüne peale saada. See
on samasugune roll nagu tõlkijal.”
Eesmaa ei taha kuidagi nõus olla väitega, et iga eluala, kaasa arvatud kirjandusajakirjade toimetamine, nõuab värvikaid isiksusi, mitte halli tagasihoidlikku massi. Räägin talle Tuglase Loomingust ja Veidemanni Vikerkaarest.
Eesmaa: “Loodan, et me siis erineme sellest. Värske Rõhu numbrid kujunevad ainult autorite tekstidest. Ma ise ei tunne peaaegu ühtegi meie autorit.”
Kuidas ta siis oma edevust rahuldab?
“Mul ei ole sellist edevustungi, et peaksin avalikkuse ees esinema. Olen väga rahul selle tööga, mida praegu teen.”
Istume Toomemäel välikohvikus. Ümberringi valitsev auväärne ajalooline vaimsus ei avalda Eesmaale esialgu inspireerivat mõju. Ta istus enne seda neli tundi oma eriala bakalaureusetööde kaitsmisel ja turgutab end nüüd väikese kohviga.
Värske Rõhk koondab 15–27aastasi autoreid seinast seina. Sisuline ja stiililine mitmekesisus on voorus, mida iga numbri ilmumise järgses pressiteates ka rõhutatakse.
Eesmaa leiab, et noorkirjandus on viimase kuue-seitsme aasta jooksul oluliselt muutunud.
“Noored autorid pole enam koondunud rühmitustesse, põhitähelepanu on suundunud tekstidele ja kirjanduselu on muutunud vähem oluliseks. Eelmise põlvkonna arvustajad olid küll palju kriitilisemad, kuid tihti tulenes see kirjandusvälistest teguritest. Palju oli kaklemist kaklemise enda pärast ning mitte selgete esteetiliste printsiipide nimel. Nende vaidlustes oli analüüsi sageli vähemgi kui praegu Värskes Rõhus, mille arvustajaid on süüdistatud subjektiivsuses ja analüüsi vähesuses.”
Eesmaa selgitab, et toimetajate töö toimub peamiselt väljaspool toimetust, kodus või kus iganes.
Tuletan meelde, et ükskord nägin Värske Rõhu toimetust in corpore hilisõhtul ühes vene restoranis lõbusas meeleolus numbrit kokku panemas.
“Me ei pannud seal kohe kindlasti numbrit kokku, olime pärast kaheteisttunniseks veninud trükikoosolekut pausil,” selgitab Eesmaa.
Mille üle toimetuses kõige enam vaieldakse?
Eesmaa: “Eks ikka tekstide üle, viimases numbris oli näiteks palju diskussiooni luuletekstide üle. Luuletoimetaja Auri Jürna on uurinud bakalaureusetöö tasemel netikirjandust ning näeb võrgukirjanduses valitsevaid tendentse hoopis paremini. Kasvõi blogides on välja kujunenud hoopis teistsugune, meediumikeskne stiil. Vaidlusi tekitabki see, kas meediumikeskne tekst on sama hästi paberile üle kantav. Kusagil tuleb nende vahel kompromiss leida.” Blogidest tuleb ajakirja üsna palju tekste ja seda just tänu Auri otsinguile.
Eesmaa: “Millegipärast on ajakirja väga palju seostatud Tartuga. Loomulikult on meie toimetus ruumiliselt siin. Aga autoreid on väga erinevatest kantidest. Eks tullakse ju Tartusse õppimagi
väga paljudest kohtadest.”
Värskesse Rõhku pääsemise lävepaku kõrgus sõltub Eesmaa sõnul üsna palju konkreetsest numbrist. Mõnikord laekub tekste rohkem, mõnikord vähem. Lauri täpsustab, et see kehtib vaid luule ja proosa kohta, millega ta väga palju kokku ei puutu. Kriitika on enamasti tellitud.
Eesmaa rõhutab, et ta ei väsi imestamast, et eranditult kõik autorid saadavad oma kaastööd
õigeks tähtajaks ära.
“Võin öelda, et heade tekstide puudust ei ole. Eks teksti tagasilükkamine tekitab autoris ikka mõningat pettumust. Aga me püüame kõigile anda tagasiside ja põhjenduse. Tean, kui oluline see on.
Paremad autorid haaratakse meilt üle. Päris paljud on ennast juba avaldanud ka Loomingus ja Vikerkaares. Värskes Rõhus avaldamine ise annab juba uue kogemuse, autor näeb oma tekste veidike teistsuguse pilguga. Ega kõik muidugi kirjanikeks saa.”
Kuivõrd kord kolme kuu tagant ilmuv ajakiri ei saa endale lubada kogu raamatumassi arvustamist, tahan teada, mis printsiibi järgi neid valitakse.
“Esiteks püüame anda tagasisidet noortele autoritele nende esimeste-teiste raamatute kohta. Teiseks need raamatud, mis tunduvad kirjandusväljal olulised või võiksid noort lugejat kuidagi lähemalt kõnetada.”
Eesmaa sõnul on algajate arvustajate suurim puudus klišeelikkus. “Näiteks ütlus “seda raamatut ei suutnud ma kuidagi käest ära panna”. Üllatavalt palju on meie arvustuste põhjal neid raamatuid, mida ei suudeta käest panna ja riiulist ikka jälle alla võetakse ja loetakse.”
Parim tõestus Värske Rõhu elujõust ja vajalikkusest on noorkirjanike loetelu, kes end selles avaldanud ja vähem kui kahe aasta jooksul, millal ajakiri ilmunud, oma raamatuni (mõni isegi kaheni) jõudnud: Elina Korts, Martin Vabat, Jim Ashilevi, Carolina Pihelgas, Diana Leesalu, Paavo Piik, Andra Teede, Bööma (Kaarel B. Väljamäe), Sass Henno, Eia Uus.
Selgitan, et õigupoolest on neid autoreid liiga palju ja Värske Rõhk on nagu kasvuhoone, mis neid kunstlikult produtseerib.
Eesmaa leiab, et see on põhjendamatult karm kriitika: “Meile on ette heidetud, et räägime küll hästi paljudest noortest, kellel on raamatud välja tulnud. Ja lisatakse küsimus: kus on kvaliteet? Tavaliselt tehakse seda siis, kui ei olda neisse raamatuisse süvenenudki. Soovitan neid kõiki mitte korraga kätte võtta, vaid lugeda kui tavalist kirjandust kõige muu kõrval. Siis ei peaks mürgitust tekkima.”
Kas Värskes Rõhus avaldub mingi eriline põlvkonna hääl?
Eesmaa arvab, et ei. Küll aga erinevused kirjutamisviisis – väga suuresti mõjutatud interneti sissetungimisest igapäevaellu. “Hästi palju on märgata MSN-likku keelt, tekstid muutuvad fragmenteerituteks, palju on katkestatud lauseid, punktiiri. Kirjakeel on muutunud palju kõnekeelsemaks.”
Väske Rõhu autorkond käib omavahel koos ja lõõgastub kirjanduslikel diskodel nimega luule žavoronok ning omakorraldatud kirjandusõhtutel.
Ainus isiklik asi, mille puhul Lauri silmad särama löövad ja jutt jooksma hakkab, on tänapäeva ungari kirjandus. Kuue aasta eest läks ta Ungarisse ja tegeles pikalt nii keeleõpingute kui lugemisega. “Leian, et sellel kirjandusel on tänasele idapoolsele Kesk-Euroopale väga palju öelda. Nemad saavad oma põhimõjud saksa kirjandusest, aga see lääne tõlkimine itta on pagana huvitav. Sellised autorid nagu Péter Esterházy, Péter Nádas, Attila Bartis, János Háy on kõik uskumatult head.”
Ta on asunud neid autoreid ka tõlkima. “Küsisid enne, kas ma ise ka kirjutan. See ongi minu kirjutamine. Mul on vaja veel keeleliselt areneda, aga üks minu Bartisi-tõlge on siiski raamatuna tulemas.”
Eesmaa ei taha kuidagi nõus olla väitega, et iga eluala, kaasa arvatud kirjandusajakirjade toimetamine, nõuab värvikaid isiksusi, mitte halli tagasihoidlikku massi. Räägin talle Tuglase Loomingust ja Veidemanni Vikerkaarest.
Eesmaa: “Loodan, et me siis erineme sellest. Värske Rõhu numbrid kujunevad ainult autorite tekstidest. Ma ise ei tunne peaaegu ühtegi meie autorit.”
Kuidas ta siis oma edevust rahuldab?
“Mul ei ole sellist edevustungi, et peaksin avalikkuse ees esinema. Olen väga rahul selle tööga, mida praegu teen.”
Istume Toomemäel välikohvikus. Ümberringi valitsev auväärne ajalooline vaimsus ei avalda Eesmaale esialgu inspireerivat mõju. Ta istus enne seda neli tundi oma eriala bakalaureusetööde kaitsmisel ja turgutab end nüüd väikese kohviga.
Värske Rõhk koondab 15–27aastasi autoreid seinast seina. Sisuline ja stiililine mitmekesisus on voorus, mida iga numbri ilmumise järgses pressiteates ka rõhutatakse.
Eesmaa leiab, et noorkirjandus on viimase kuue-seitsme aasta jooksul oluliselt muutunud.
“Noored autorid pole enam koondunud rühmitustesse, põhitähelepanu on suundunud tekstidele ja kirjanduselu on muutunud vähem oluliseks. Eelmise põlvkonna arvustajad olid küll palju kriitilisemad, kuid tihti tulenes see kirjandusvälistest teguritest. Palju oli kaklemist kaklemise enda pärast ning mitte selgete esteetiliste printsiipide nimel. Nende vaidlustes oli analüüsi sageli vähemgi kui praegu Värskes Rõhus, mille arvustajaid on süüdistatud subjektiivsuses ja analüüsi vähesuses.”
Eesmaa selgitab, et toimetajate töö toimub peamiselt väljaspool toimetust, kodus või kus iganes.
Tuletan meelde, et ükskord nägin Värske Rõhu toimetust in corpore hilisõhtul ühes vene restoranis lõbusas meeleolus numbrit kokku panemas.
“Me ei pannud seal kohe kindlasti numbrit kokku, olime pärast kaheteisttunniseks veninud trükikoosolekut pausil,” selgitab Eesmaa.
Mille üle toimetuses kõige enam vaieldakse?
Eesmaa: “Eks ikka tekstide üle, viimases numbris oli näiteks palju diskussiooni luuletekstide üle. Luuletoimetaja Auri Jürna on uurinud bakalaureusetöö tasemel netikirjandust ning näeb võrgukirjanduses valitsevaid tendentse hoopis paremini. Kasvõi blogides on välja kujunenud hoopis teistsugune, meediumikeskne stiil. Vaidlusi tekitabki see, kas meediumikeskne tekst on sama hästi paberile üle kantav. Kusagil tuleb nende vahel kompromiss leida.” Blogidest tuleb ajakirja üsna palju tekste ja seda just tänu Auri otsinguile.
Eesmaa: “Millegipärast on ajakirja väga palju seostatud Tartuga. Loomulikult on meie toimetus ruumiliselt siin. Aga autoreid on väga erinevatest kantidest. Eks tullakse ju Tartusse õppimagi
väga paljudest kohtadest.”
Värskesse Rõhku pääsemise lävepaku kõrgus sõltub Eesmaa sõnul üsna palju konkreetsest numbrist. Mõnikord laekub tekste rohkem, mõnikord vähem. Lauri täpsustab, et see kehtib vaid luule ja proosa kohta, millega ta väga palju kokku ei puutu. Kriitika on enamasti tellitud.
Eesmaa rõhutab, et ta ei väsi imestamast, et eranditult kõik autorid saadavad oma kaastööd
õigeks tähtajaks ära.
“Võin öelda, et heade tekstide puudust ei ole. Eks teksti tagasilükkamine tekitab autoris ikka mõningat pettumust. Aga me püüame kõigile anda tagasiside ja põhjenduse. Tean, kui oluline see on.
Paremad autorid haaratakse meilt üle. Päris paljud on ennast juba avaldanud ka Loomingus ja Vikerkaares. Värskes Rõhus avaldamine ise annab juba uue kogemuse, autor näeb oma tekste veidike teistsuguse pilguga. Ega kõik muidugi kirjanikeks saa.”
Kuivõrd kord kolme kuu tagant ilmuv ajakiri ei saa endale lubada kogu raamatumassi arvustamist, tahan teada, mis printsiibi järgi neid valitakse.
“Esiteks püüame anda tagasisidet noortele autoritele nende esimeste-teiste raamatute kohta. Teiseks need raamatud, mis tunduvad kirjandusväljal olulised või võiksid noort lugejat kuidagi lähemalt kõnetada.”
Eesmaa sõnul on algajate arvustajate suurim puudus klišeelikkus. “Näiteks ütlus “seda raamatut ei suutnud ma kuidagi käest ära panna”. Üllatavalt palju on meie arvustuste põhjal neid raamatuid, mida ei suudeta käest panna ja riiulist ikka jälle alla võetakse ja loetakse.”
Parim tõestus Värske Rõhu elujõust ja vajalikkusest on noorkirjanike loetelu, kes end selles avaldanud ja vähem kui kahe aasta jooksul, millal ajakiri ilmunud, oma raamatuni (mõni isegi kaheni) jõudnud: Elina Korts, Martin Vabat, Jim Ashilevi, Carolina Pihelgas, Diana Leesalu, Paavo Piik, Andra Teede, Bööma (Kaarel B. Väljamäe), Sass Henno, Eia Uus.
Selgitan, et õigupoolest on neid autoreid liiga palju ja Värske Rõhk on nagu kasvuhoone, mis neid kunstlikult produtseerib.
Eesmaa leiab, et see on põhjendamatult karm kriitika: “Meile on ette heidetud, et räägime küll hästi paljudest noortest, kellel on raamatud välja tulnud. Ja lisatakse küsimus: kus on kvaliteet? Tavaliselt tehakse seda siis, kui ei olda neisse raamatuisse süvenenudki. Soovitan neid kõiki mitte korraga kätte võtta, vaid lugeda kui tavalist kirjandust kõige muu kõrval. Siis ei peaks mürgitust tekkima.”
Kas Värskes Rõhus avaldub mingi eriline põlvkonna hääl?
Eesmaa arvab, et ei. Küll aga erinevused kirjutamisviisis – väga suuresti mõjutatud interneti sissetungimisest igapäevaellu. “Hästi palju on märgata MSN-likku keelt, tekstid muutuvad fragmenteerituteks, palju on katkestatud lauseid, punktiiri. Kirjakeel on muutunud palju kõnekeelsemaks.”
Väske Rõhu autorkond käib omavahel koos ja lõõgastub kirjanduslikel diskodel nimega luule žavoronok ning omakorraldatud kirjandusõhtutel.
Ainus isiklik asi, mille puhul Lauri silmad särama löövad ja jutt jooksma hakkab, on tänapäeva ungari kirjandus. Kuue aasta eest läks ta Ungarisse ja tegeles pikalt nii keeleõpingute kui lugemisega. “Leian, et sellel kirjandusel on tänasele idapoolsele Kesk-Euroopale väga palju öelda. Nemad saavad oma põhimõjud saksa kirjandusest, aga see lääne tõlkimine itta on pagana huvitav. Sellised autorid nagu Péter Esterházy, Péter Nádas, Attila Bartis, János Háy on kõik uskumatult head.”
Ta on asunud neid autoreid ka tõlkima. “Küsisid enne, kas ma ise ka kirjutan. See ongi minu kirjutamine. Mul on vaja veel keeleliselt areneda, aga üks minu Bartisi-tõlge on siiski raamatuna tulemas.”