13.09.2007, 00:00
John Lawrence Reynolds "'Inimesed varjus. Ajaloo kurikuulsamad salaühingud seestpoolt"'
John Lawrence Reynolds “Inimesed varjus. Ajaloo
kurikuulsamad salaühingud seestpoolt”
Tõlkinud Ann Kivikangur. Olion, 2007. 272 lk.
Mida kindlam on meie elu, seda enam erutavad meid saladused. Konspiroloogia on saanud erilise tähenduse just postmodernsel ajastul. Oma püüdlustega erilise, esoteerilise ja esmapilgul absurdse poole naerab konspiroloogia välja valgustusajastu ratsionaalse ja positiivse suhtumise ajalukku.
Reynoldsi järgi on salaühingud aja jooksul muutunud. Antiigis olid need peamiselt filosoofilised ja religioossed. Keskajal liitus poliitiline faktor, kuid valdavaks jäi ikkagi usk. XVIII sajandi keskpaigaks iseloomustas ühinguid kaks põhisuunda: esiti poliitilised ja vennaskondlikud salaühingud ja teiseks otseselt kuritegelikud organisatsioonid, mis kasutasid salajasust varjat eemärkide saavutamiseks.
Vandenõuteoreetikud usuvad, et maailma saatust määravad vabamüürlased, juudid, gnostikud, wicca nõiad, druiidid, Bildebergi Grupp, illuminaadid, Skull & Bonesi liikmed. Kriisid? Katastroofid? Sõjad? Vandenõuteoreetikute meelest on kõige selle taga salaühingute nähtamatu käsi.
Kui traditsioonilisel demonoloogial on kindel religioosne struktuuur, siis konspiratsiooniteooriad on just seepärast erilised, et neil puudub kindel meetod. Siit ka omamoodi kaos ja võluv kõikelubav mängulisus, mis teebki nad postmodernile omasteks.
Kuna tõde on varjatud ja ohtlik, siis saab igast konspiroloogist omamoodi agent Mulder.
Mel Gibsoni taksojuht filmis “Vandenõuteooria” tundub algul meelesõgedana, kuid pärast selgub vastupidi: kõik normaalsed on petetud ja tema on ainus, kes taipab tõtt. “The truth is out there,” kordab Gibsoni kangelane. Reynolds on meeleolukas teejuht postmoderni teispoolsusesse.
Tõlkinud Ann Kivikangur. Olion, 2007. 272 lk.
Mida kindlam on meie elu, seda enam erutavad meid saladused. Konspiroloogia on saanud erilise tähenduse just postmodernsel ajastul. Oma püüdlustega erilise, esoteerilise ja esmapilgul absurdse poole naerab konspiroloogia välja valgustusajastu ratsionaalse ja positiivse suhtumise ajalukku.
Reynoldsi järgi on salaühingud aja jooksul muutunud. Antiigis olid need peamiselt filosoofilised ja religioossed. Keskajal liitus poliitiline faktor, kuid valdavaks jäi ikkagi usk. XVIII sajandi keskpaigaks iseloomustas ühinguid kaks põhisuunda: esiti poliitilised ja vennaskondlikud salaühingud ja teiseks otseselt kuritegelikud organisatsioonid, mis kasutasid salajasust varjat eemärkide saavutamiseks.
Vandenõuteoreetikud usuvad, et maailma saatust määravad vabamüürlased, juudid, gnostikud, wicca nõiad, druiidid, Bildebergi Grupp, illuminaadid, Skull & Bonesi liikmed. Kriisid? Katastroofid? Sõjad? Vandenõuteoreetikute meelest on kõige selle taga salaühingute nähtamatu käsi.
Kui traditsioonilisel demonoloogial on kindel religioosne struktuuur, siis konspiratsiooniteooriad on just seepärast erilised, et neil puudub kindel meetod. Siit ka omamoodi kaos ja võluv kõikelubav mängulisus, mis teebki nad postmodernile omasteks.
Kuna tõde on varjatud ja ohtlik, siis saab igast konspiroloogist omamoodi agent Mulder.
Mel Gibsoni taksojuht filmis “Vandenõuteooria” tundub algul meelesõgedana, kuid pärast selgub vastupidi: kõik normaalsed on petetud ja tema on ainus, kes taipab tõtt. “The truth is out there,” kordab Gibsoni kangelane. Reynolds on meeleolukas teejuht postmoderni teispoolsusesse.