04.10.2007, 00:00
Kärt Hellerma „Ma armastasin David Copperfieldi“
Kärt Hellerma “Ma armastasin David
Copperfieldi”
Tuum, 2007. 156 lk.
Ma ei olnud “Copperfieldi” kolme varem ajakirjades avaldatud novelli varem lugema juhtunud . Seetõttu valdas mind siiras rõõm ja üllatus, et juba 1989 oli Eestis olemas oma lesbinovell. Ja päris hea teine!
Kogu esimesed kaks novelli, 1989 avaldatud “Kiri Lesboselt” ja 1994. aastast pärit “Koit ja Hämarik”, jätsidki kõige tugevama mulje. Kompaktsus, kontsentreeritus sobib Hellermale, see hoiab ära kordused ja hägusemad mõtteekskursid, mis muudavad ta pikemad novellid ja romaanid veidi nõrgemateks.
Aga ka Kärt Hellerma pikkades kirjeldustes on suurepäraselt sõnastet äratundmist pakkuvaid pildikesi. Näiteks vaat et matiuntliku ängiga vaade ärksatest kortermajaelanikest. “--- Nad monteerisid kappe kokku ja lahti. Nad panid vannituppa torusid ja võtsid neid jälle maha. Nad värvisid ja lihvisid, puhastasid ja pesid. Vahepeal veeretasid nad põrandal raudmune ja kopsisid vastu radiaatoreid nagu hätta sattunud allvelelaevnikud, eks loodavad, et mõni kauge radar nende surmaeelse signaali kinni püüab” (lk 39).
Hellerma on hea prosaist, teoreetikuna aga ehk veidi nõrgem. Seekord taandab ta minajutustaja ühes kogu kahest uuest novellist tähendustiinetest märkidest mõnusalt kaugemale, öeldes: “Aga ma ei ole semiootik, ma olen hunt” (lk 80).
Samas on Hellerma novellid just täis tugevat kehalisust, kadu, surmahirmu jpm, mis võiks semiootikule või näiteks feministlikku metoodikat kasutavale kirjandusuurijale atraktiivse söödana mõjuda.
Tänu novellidele on Kärt Hellerma kahtlemata Eesti tänapäeva naiskirjanike esikolmikus. Ta ei pelga uuesti ja uuesti võtta ette ebapopulaarseid teemasid või registreid, rääkides kriitiliselt edukultusest; naise kehvemast asendist Eesti ühiskonnas; hirmudest või depressioonist; intellektuaalselt mõtestatud seksuaalsusest – ja asetudes nii taas ja taas irooniarelva armunud (jah, peamiselt mees-)kriitikute lahmiva kriitika objektiks. Mina ütleks: respect.
Tuum, 2007. 156 lk.
Ma ei olnud “Copperfieldi” kolme varem ajakirjades avaldatud novelli varem lugema juhtunud . Seetõttu valdas mind siiras rõõm ja üllatus, et juba 1989 oli Eestis olemas oma lesbinovell. Ja päris hea teine!
Kogu esimesed kaks novelli, 1989 avaldatud “Kiri Lesboselt” ja 1994. aastast pärit “Koit ja Hämarik”, jätsidki kõige tugevama mulje. Kompaktsus, kontsentreeritus sobib Hellermale, see hoiab ära kordused ja hägusemad mõtteekskursid, mis muudavad ta pikemad novellid ja romaanid veidi nõrgemateks.
Aga ka Kärt Hellerma pikkades kirjeldustes on suurepäraselt sõnastet äratundmist pakkuvaid pildikesi. Näiteks vaat et matiuntliku ängiga vaade ärksatest kortermajaelanikest. “--- Nad monteerisid kappe kokku ja lahti. Nad panid vannituppa torusid ja võtsid neid jälle maha. Nad värvisid ja lihvisid, puhastasid ja pesid. Vahepeal veeretasid nad põrandal raudmune ja kopsisid vastu radiaatoreid nagu hätta sattunud allvelelaevnikud, eks loodavad, et mõni kauge radar nende surmaeelse signaali kinni püüab” (lk 39).
Hellerma on hea prosaist, teoreetikuna aga ehk veidi nõrgem. Seekord taandab ta minajutustaja ühes kogu kahest uuest novellist tähendustiinetest märkidest mõnusalt kaugemale, öeldes: “Aga ma ei ole semiootik, ma olen hunt” (lk 80).
Samas on Hellerma novellid just täis tugevat kehalisust, kadu, surmahirmu jpm, mis võiks semiootikule või näiteks feministlikku metoodikat kasutavale kirjandusuurijale atraktiivse söödana mõjuda.
Tänu novellidele on Kärt Hellerma kahtlemata Eesti tänapäeva naiskirjanike esikolmikus. Ta ei pelga uuesti ja uuesti võtta ette ebapopulaarseid teemasid või registreid, rääkides kriitiliselt edukultusest; naise kehvemast asendist Eesti ühiskonnas; hirmudest või depressioonist; intellektuaalselt mõtestatud seksuaalsusest – ja asetudes nii taas ja taas irooniarelva armunud (jah, peamiselt mees-)kriitikute lahmiva kriitika objektiks. Mina ütleks: respect.