Peaministri suur saladus

Arhiividokumendid paljastavad: 1988 novembris kukkus Andrus Ansip EKP Tartu rajoonikomitee teise sekretäri valimistel läbi. Kommunistid süüdistasid, et ta ajas vahetult enne laulvat revolutsiooni tagurlikku nõukogude poliitikat.

“Põhimõtteliselt ei olnud ega saanud mul olla mingisugust suhet sellega, mis toimus 2. veebruaril 1988 Tartus. Ei olnud ma ei ühel pool, ei teisel pool.”

Sellise vastulause saatis peaministri büroo tänavu 16. mail Eesti Päevalehele. Ajaleht oli meenutanud juba aastaid ringi hulkuvat väidet, et noor Andrus Ansip osales rahvuslaste meeleavalduse mahasurumises. Tegemist oli Tartu rahu aastapäeva esimese eestimeelse tähistamisega nõukogude ajal.

Võimud ei andnud Lagle Parekile ja tema kaaslastele Molotovi-Ribbentropi pakti avalikustamise Eesti grupist miitinguks luba. Kui inimesed ikkagi tänavatele läksid, ootas neid ees Tallinnast kohale toodud, kumminuiade ja kilpidega eriüksus. Rahva ja koertega patrullivate miilitsate vahel puhkes üksikuid kokkupõrkeid, millega kaasnes vahistamisi.

7. veebruaril mõistsid kuus Tartu ülikooli õppejõudu eesotsas ­Marju ­Lauristiniga ajalehes Edasi võimude käitumise hukka: “Ebaadekvaatsete jõumeetodite demonstreerimine suurendas pingeid ja kokkupõrgete tõenäosust linna tänavail.”

Mida keegi tollastest võimumeestest seoses 2. veebruariga täpselt tegi, pole tänaseni teada.
31aastane Ansip töötas tollal Eesti­maa Kommunistliku Partei (EKP) Tartu rajoonikomitee organiseerimisosakonna juhatajana. Süüdistused tema aadressil on lähtunud kahest rajoonikomitee dokumendist, mille originaale hoitakse riigiarhiivis.  

“Vaenlane on muutunud tugevamaks”
Esimene dokument on EKP Tartu rajoonikomitee organiseerimisosakonna nõupidamise käsikirjaline protokoll 15. jaanuarist 1988. Rajooni põllumajandusettevõtete parteisekretäridega peetud koosolekut juhatas Andrus Ansip.

Koosoleku algul rääkis rajoonikomitee sekretär Maie Nisu uudiseid Tallinnast EKP Keskkomiteest. Hiljuti oli Moskva Balti liiduvabariikide juhtidele tärkava rahvusluse pärast pähe andnud. 

“Viimasel ajal esineb natsionalistlikke ilminguid, vabariigis kogutakse allkirju stalinismi ohvrite monumendi püstitamiseks,” tutvustas Nisu keskkomitee käsulaudu.

“Vaenlane on muutunud tugevamaks. Tuleb suurendada parteiorganisatsioonide mõju, prognoosida ideoloogilist situatsiooni, et edestada vaenlast. Teha kõik, et rahvustevahelised suhted oleks rahuldavad, poleks pingeid. Kui on inimesi, kes ideoloogiliselt ei ole nõus, anda vastulöök.”

“Praegu valmistutakse Pareki jt poolt, et 24. veebruaril tähistada kodanliku riigi aastapäeva. Kogutakse allkirju, isegi Tartu KEKis. Selles osas pole vaja paanikat, kuid vestelda inimestega. Küsida, miks antakse allkirju, mis mõtted neil on, kui vaja, küsida rajoonilt abi.”

Keskkomitee oli võtnud juba 13. novembril 1987 vastu otsuse vastupropaganda tegemise kohta. Selle kohaselt tuli “rääkida eesti ja vene ajaloolisest sõprusest”. Parteisekretärid pidid teadma hävitatud vabadussõja ausammaste asukohti ja oskama rääkida kodanlikust vabariigist.

Seejärel võttis sõna külaline, KGB ohvitser Albert Gektor. Tšekist hoiatas, et “kaadrinatsionalistid” toetuvad välisabile: “Lääs mobiliseerib teraviku Baltikumi vastu. Väljaastumisi tehakse pimedas, kalmistutel, valgekaartlaste kalmudel ja kirikutes. Igas linnas on nende kuraator. Kui kedagi arreteeritakse, on dublandid.”

“Kui aktsioon ei õnnestu, ikkagi protesti avaldavad, asetavad akendele küünlaid, et rahvas elaks taassünni tähe all. Tartus leiti lendlehti venelaste vastu. Tegutses raudteejaamas ja Annelinnas grupp noori.”

Gektor pakub välja, et Tartus tuleks moodustada tuhandest inimesest koosnev aktiiv. See peaks minema natsionalistide kogunemisele ja selle blokeerima.

Ansip võtab sõna viimasena. Ta räägib Vanemuise saalis toimuvast tööeesrindlaste kokkutulekust, kus esinevad Silvi Vrait ja Tõnis Mägi.

Koosoleku protokoll lõpeb Ansipi mõttega: “Parteisse vastuvõtu küsimus tähtis, mõjujõudu vaja tõsta.”

2005. aastal peaministriks saades ütles Ansip Ekspressile, et sellist koosolekut tegelikult polnud: “Dokument on fabritseeritud! Neid protokolle kirjutati tagantjärele, nagu vaja oli.”
Igastahes on Prangeli poolt käsitsi kirjutatud protokoll antud riigiarhiivile üle koos teiste rajoonikomitee paberitega.  

Vastupropaganda operatiivgrupp
Teine paber on rajoonikomitee büroo istungi salajane protokoll 28. jaanuarist 1988. Üks päevakorrapunkt on “Parteialgorganisatsioonide ülesannetest natsionalistlike ilmingute ja korrarikkumiste ärahoidmiseks Tartu rajoonis seoses läheneva kodanliku Eesti Vabariigi aastapäevaga”.

Rajoonikomitee esimene sekretär Peep Tarre ja teised sõnavõtjad räägivad, et:
“Võidakse kasutada kodanliku Eesti Vabariigi sümboolikat, lendlehti, rikkuda avalikku korda.”
“On andmeid, et “initsiatiivgrupi” liikmed teevad juba praegu nimetatud ürituseks propagandat ning koguvad allkirju toetuseks ehitada Tallinna “stalinismiohvrite mälestussammas” ning nõukogudevastasele kirjale “pöördumine eesti rahva poole”.”

“Allkirjade kogumisi on olnud ka Tartu rajoonis. Mõnedes parteialgorganisatsioonides ollakse passiivsed, ei teata töökollektiivi meeleolusid tekkinud ideoloogilises situatsioonis.”
Osakonnajuhataja Andrus Ansip osaleb istungil, kuid protokolli järgi sõna ei võta.

Rajoonikomitee büroo otsustab alustada ulatuslikku vastupropagandat. Näiteks tuleb:
“Korraldada eriplaani alusel kohtadel hästi läbimõeldult Nõukogude armee ja sõjalaevastiku 70. aastapäeva tähistamine.”

“Selgitada välja koos parteisekretäridega aktivistid vastupropagandaalaseks tegevuseks ja viia läbi seminar regulaar­selt kord nädalas eriplaani alusel.”

“Parteisekretäridel tutvuda oma töökollektiivi liikmete meeleoludega, selgitada välja natsionalistlikke põhimõtteid kandvad inimesed ning viia nendega läbi individuaalset kasvatustööd.”

Vastupropagandat hakkab juhtima spetsiaalne 22-liikmeline operatiivgrupp, mis peab nõu igal esmaspäeval. Peale parteiametnike kuulub sinna kohaliku omavalitsuse esindajaid, nagu Tartu rajooni täitevkomitee esimees Robert Närska. Grupi liige on ka Ansip.

Mõlemas protokollis räägitakse korduvalt 24. veebruarist. Sellele eelneva 2. veebruari ehk Tartu rahu aastapäeva kohta pole sõnagi.

Ka pole teada, et rajoonikomitee operatiivgrupist oleks jäänud maha ühtki dokumenti.
Tänavu aprillis kommenteeris Ansip 20 aasta taguseid sündmusi Päevalehele järgmiselt: “Mina töötasin EKP Tartu rajoonikomitees. Sel ei olnud küll mitte mingisugust suhet sellega, mis toimus Tartu linnas. Neid asju juhiti ikka hoopis kuskilt kõrgemalt poolt.”

“Iseloomult halb, kuid tark”
Eesti Ekspress tutvus riigiarhiivis kõigi 1971.–1989. aastal loodud komsomoli ja kompartei paberitega, mis võisid kajastada Andrus Ansipi tegevust.

Kokku mitme tuhande lehekülje läbi vaatamisel ilmnes kaks seni tundmatut dokumenti.
25. novembril 1988 toimus EKP Tartu rajoonikomitee konverents, millest võttis osa 374 kommunisti.

Rajoonikomitee liikmete valimisel kogus Ansip 267 poolthäält ja osutus valituks. Samas võis kandidaatidele anda ka vastuhääli ning Ansip sai neid ülekaalukalt teistest rohkem – 107.

Konverentsile järgnes samal päeval rajoonikomitee pleenum. Nüüd asuti valima uut juhtkonda. Rajoonikomitee esimene sekretär Peep Tarre esitas teise sekretäri kandidaadiks Ansipi.

Mõte Ansipi kandideerimisest oli sündinud 16. augustil rajoonikomitee organiseerimisosakonna töötajate ja parteisekretäride nõupidamisel. Idee käis välja Koosa sovhoosi parteisekretär Rein Salumets.

Ansip vastas talle tehtud ettepanekule nii: “Oma edaspidised plaanid olen sidunud majandustööga. Samas ei pea ma õigeks keelduda kandideerimast, kui kommunistid leiavad mu parteitööl vajalikuma olevat kui majandustööl. Praegune parteitöö mulle meeldib.”

Niisiis oli Ansip rajoonikomitee ametlik kandidaat teise sekretäri kohale. Nüüd juhtus pleenumil midagi ootamatut.

R. Kuku tegi ettepaneku valida teiseks sekretäriks Ants Verliin. Tartu rajooni täitevkomitee esimees Robert Närska seadis üles Urmas Tensingu kandidatuuri.

“On vaja teada, millega hakkab tegelema teine sekretär,” nõudis J. Kalm.

“Ideoloogiatööga,” vastas Tarre.

Seejärel esitas Ansip oma poliitilised seisukohad. Need kantakse ka pleenumi protokolli: “Toetab Eesti NSV suveräänsust, kodakondsust ja keeleseaduse vastuvõtmist. Leiab, et on vaja rohkem tööd teha, et muuta meie igapäevane elu paremaks.”

Järgmisena võttis sõna Robert Närska: “Kas sinu seisukohad on praeguseks tõeliselt muutunud võrreldes selle aasta veebruarisündmustega Tartus? Sinu arvates eksisteerib alati kaks seisukohta – Sinu oma ja vale seisukoht. Oled poliitiline prostituut.”

Ansip: “Ma pole kusagil veebruarisündmusi valgustanud. Tookordne minu seisukoht oli EKP Keskkomitee seisukoht. Olen poliitilistelt vaadetelt radikaalne. Oma arvamuse eest olen võimeline võitlema ja kaitsma seda.”

Seepeale tegi Kalm ettepaneku Ansipi kandidatuur maha võtta.

A. Kislova: “Meil pole õigust kellelegi silte külge kleepida. Ansip on iseloomult halb poiss, kuid ta on tark poiss. Arvan, et ta on tugevam kui sm Tensing.”

Tekkinud olukord oli saalis viibinud kommunistidele täiesti uus. Esimest korda said nad osaleda demokraatlikel, mitme kandidaadiga valimistel. Kuna Ants Verliini kohal ei viibinud, tõmmati tema nimi maha.

Pleenumit juhtiv EKP Keskkomitee büroo liige Tallinna Polütehnilise Instituudi rektor Boriss Tamm kuulutas välja salajase hääletuse.

Ansip sai 32, Tensing 34 häält. Teise hääletamisvooru võitis Tensing selgelt 45:31.
Pole kahtlust, et riigiarhiivis hoitava pleenumi protokolli kujul on tegemist ehtsa dokumendiga. Omal ajal salajasele paberile on löödud rajoonikomitee tempel ning selle õigsust kinnitab esimese sekretäri Peep Tarre allkiri.  

“Milles seisneb minu viga?”
Mis 25. novembril 1988 rajoonikomitee konverentsil ja pleenumil õieti juhtus? Miks oli nii palju kommuniste tänase Reformierakonna esimehe ja Eesti peaministri vastu? Mida tähendas Robert Närska küsimus? Ja Andrus Ansipi vastus?

Ansipi jutust saame teada, et ta esindas veebrua ris 1988 EKP Keskkomitee seisukohta. See oli aeg, kus Eestit juhtis Karl Vaino ning sinimustvalge lipp oli keelatud. Mõni kuu hiljem vahetus Eestis võim ning uus parteiliider ­Vaino Väljas kuulutas varasema poliitika tagurlikuks.

Protokollist ei selgu, millist veebruarisündmust Ansip mõtleb. Kas 2. veebruari, kui miilits ajas Tartus meeleavaldajaid laiali? Või rahulikumalt möödunud 24. veebruari?

Ansipiga samas ruumis viibinud kommunistidele pidi see üheselt selge olema.

Vastuse sellele olulisele küsimusele annab neljas dokument. See on kolm päeva pärast pleenumit, 28. novembril peetud rajoonikomitee aparaadi nõupidamise protokoll.

Ansipi läbikukutamine tõuseb koosoleku kõige tähtsamaks teemaks. Esimene sekretär Peep Tarre nõuab: “Aparaadi töötajad peavad välja selgitama, kes tegi vastupropagandat sekretäride kandidaatide kohta.”

Valimiskaotuse tagamaadest räägib Ansip ise: “Käesoleva aasta 2. veebruar oli selline situatsioon, mil ilmus Edasis Kadastiku artikkel “Kättpidi suures poliitikas”.”

Tegemist oli tol ajal suurt tähelepanu äratanud artiklisarjaga, mis portreteeris Lagle Parekit ja tema kaasvõitlejaid. Mart Kadastik kirjutas seal, et tema arvates ei toonud Molotovi-­Ribbentropi pakti avalikustamist nõudnud Hirvepargi meeleavaldus eesti rahvale kasu.

Aga laseme Ansipil edasi rääkida: “Kõik me olime väga vastakatel seisukohtadel. Anda praeguses olukorras selle päeva seisukohtadele hinnangut ei ole objektiivne. Milles seisneb siis minu viga?”

“See, et ma armastan vaielda ja seisukohtasid kaitsta? Kas siis arvamuste erinevuse võitlus võib üle kanduda eriarvamust kandvale objektile?”

Sõna võtab keegi Ansipile alluv org­osakonna instruktor: “Oleme stagnatsiooni kammitsates. Olla hea inimene – see ei ole eriala. Inimeses on vaja hinnata ajusid. Ansip on tõeline parteitöötaja. Tema on meie osakonna aju.”

Peaministri saladus
Mida Ekspressi poolt riigiarhiivist leitud dokumentide põhjal võib peaminister Andrus Ansipi kohta uut öelda?

Esiteks oli teise sekretäri valimistel äpardumine mehele valus hoop.
Teiseks oli tal mingi nõukogulik seos 2. veebruaril 1988. aastal Tartus toimunud vägivaldsete sündmustega.

Kolmandaks pidas Ansip just seda seost põhjuseks, miks teised kommunistid teda pärast laulvat revolutsiooni ei usaldanud.

See seos on tänaseni peaministri saladus.

Peaministri punane noorus

Peagi pärast parteilise karjääri luhtumist suundus Andrus Ansip ärisse.

• 1971: Tartu 5. keskkooli õpilane. Astub 8. klassis komsomoli, valitakse kooli komsomolikomiteesse.
• 1974: Alustab õpinguid Tartu ülikoolis. Valitakse keemiaosakonna komsomolibüroo liikmeks, ülikooli komsomolikomitee liikmeks. Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva Leevaku rühma komissar.
• 1975: Valitakse ülikooli komsomolikomitee organisatsioonilise töö sektori juhatajaks. Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva Väimela rühma komissar.
• 1976: Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva Vigala rühma komandör.
• 1977: Valitakse keemiaosakonna komsomoli­büroo sekretäriks. Käib Ungaris turismireisil. Eesti Õpilasmaleva Tartu piirkonna komissar.
• 1978: Astub kommunistlikku parteisse. Käib Rumeenias ja Bulgaarias turismireisil. Eesti Õpilasmaleva Tartu piirkonna komandör.
• 1979: Lõpetab ülikooli orgaanilise keemia erialal. Asub tööle ülikooli orgaanilise keemia kateedris insenerina. Valitakse keemia osakonna parteibüroo sekretäri asetäitjaks organisatsioonilise töö alal.
• 1980: Käib Jugoslaavias turismireisil. Eesti Õpilasmaleva Tartu piirkonna komissar. Septembrist teenib aega Balti laevastikus, sõjaväeosas nr 63413, Tallinna Linnahalli kõrval asuvas 414. sõjaväeehitussalgas. On roodukomandöri asetäitja poliitalal, väeosa komsomolikomitee ja parteibüroo liige.
• 1982: Nõukogude armeest arvatakse reservi vanemleitnandina. Asub tööle ülikooli üld- ja molekulaarpatoloogia instituudi röntgenkontrastainete laboratooriumi vaneminsenerina.
• 1983: Valitakse instituudi parteibüroo sekretäri asetäitjaks organisatsioonilise töö alal. Instituudi rahvakontrolligrupi esimehe asetäitja.
• 1984: Ungaris Veszprémi Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva rühmakomandör.
• 1985: Kutsutakse EKP Tartu Rajoonikomitee tööstus- ja transpordiosakonna instruktoriks. Kultuuritöötajate ametiühingu Tartu rajoonikomitee esimehe asetäitja. Karskusühingu EKP Tartu Rajoonikomitee algorganisatsiooni esimees. Tartu rajooni seltsimehelike kohtute ühiskondliku nõukogu liige.
• 1987: Kinnitatakse EKP Tartu Rajoonikomitee organiseerimisosakonna juhatajaks.
• 1987–1989: Õpib Eesti Põllumajanduse Akadeemias agronoomiat.
• 1988: Kandideerib edutult EKP Tartu rajoonikomitee II sekretäri valimistel.
• 1989: Vabastatakse EKP Tartu rajoonikomitee organiseerimisosakonna juhataja ametikohalt seoses üleviimisega teisele tööle: Nõukogude-šveitsi ühisettevõtte Estkompexim Tartu filiaali juhataja asetäitjaks.

 
Allikas: Riigiarhiiv