Kirjaklambritesse kätketud teismeiga
Kui möödunud suvel ilmus Sabolotny esimene raamat,
kirjastuse Tänapäev 2006. aasta noorsooromaanide võistlusel
teise koha pälvinud “Kirjaklambritest vöö”, oli
selle autor 16aastane. Praegu on ta 17. Õppinud on ta selle aja ning
varemgi Tallinnas Gustav Adolfi gümnaasiumis.
Kirjaklambritest
vööst pole loos sõnagagi juttu. Ükskord tahtis Mare
endale selle teha, aga ei viitsinud. Pani siis romaani pealkirjaks. Tundus
sobivat. Autor arvab kelmikalt naeratades, et kui lugeja teeb endale
kirjaklambritest ahela ja hakkab seda näppima, saab ta romaani varjatud
ideest paremini aru.
Raamatu materjal kogunes mitme
aasta jooksul ja seda oli palju. Esimese variandi kirjutas autor juba
põhikooli päevil käsitsi märkmikku. “Kõik
tegelased, nii tüdrukud kui poisid, olen tegelikult mina.” Ainult
kuri emakeeleõpetaja Marju Merilaas on tõlgendus kunagisest
pärisõpetajast.
“Iga päev on koolis tuhat
last, kelle elu tuleb põrguks teha,” kõlab Merilaasi
kreedo. Uurin Marelt, milliseid meetodeid õpetajad selleks
kasutavad, sest olen kuulnud jutte peamiselt vastupidistest juhtumitest –
kuidas lapsed õpetaja elu põrguks muudavad.
Mare on
selgitamisel kidakeelne: “Vaimne terror, isikliku kibestumise kooli
toomine, norimine sel määral, et õpetaja saab ise ka aru, et
läheb üle piiri. Õpetajad on tegelikult väga targad
inimesed, nad oskavad palju rohkem, kui sa arvad.”
Põhikoolis sai Mare “iga päev” kuulda, et ta on
idioot ja mingu sellest koolist ära. Aga gümnaasiumikatseid tegi
väga hästi.
Provotseerin Maret väitega, et
tegelikult on selle, mida tema 176 leheküljel jutustab, luuletaja Max
Harnoon (Hasso Krull) edasi andnud kahe reaga: “Maailm on halb / veel
halvem mina.”
Mare vastab enesekaitseks, et ta on ise
teismeline tüdruk ja puberteet on inimsoo suurim haigus. Tema jaoks on see
koos kõigi tüsistustega tähtsaim asi maailmas.
Kirjanik usub, et tema puberteet lõpeb 19aastaselt. Mida ta siis
teeb?
“Arvatavasti hakkan meenutama oma
kaheksateistkümnendat eluaastat.”
Ja mida ta kavatseb
ette võtta nimetatud aastal?
“Seda mitte
mäletada.”
Sabolotny raamatu
peategelaseks on teismeline Kati, kelle peamisteks huvialadeks on pea peksmine
vastu kapiust, enda lämmatamine padjaga ning lõikamine noaga.
Suitsiidimagneti vastaspooluseks on rohke iroonia ja sarkasmi osakaal
autoritekstis. (Näiteks stseenis, kus HIVi nakatunud Kati hakkab selle
tõve ravimise/üleelamise kohta internetist infot otsima ning saab
seda nii palju, et igale väitele leidub vastuväide.)
Kati
isa on välismaalane. Seepärast tundub tema väljamõtleja
olevat paslik inimene, kellega arutleda eesti meedia lemmikteemal: miks Eesti
naised abielluvad nii sageli välismaalastega?
Mare:
“Eesti mehed on tagasihoidlikud ja igavad. Liiga tagasihoidlikud, et ise
endale mingi välismaa naine sebida.”
Eesti
noortefilm peab teatavasti kubisema füüsilisest
vägivallast, et see läbi lööks. “Kirjaklambritest
vöös” on vägivalda napilt. Üks keskmine
kõrvakiil ja üks vägistamine, mille teravust kahandab asjaolu,
et poiss on purjus ja tüdruk narkouimas. Mare arvab, et filmis
“Klass” oli see teema üles puhutud ja vägivalda on koolis
palju vähem. “Kui kellelegi korra peksa antakse, siis see enam ei
kordu.”
Aga mõne aja pärast lisab:
“Vägival
d on mu raamatus ju olemas! Autor kiusab oma tegelasi, tapab neid.”
Üdini kuri Mare oma tegelaste peale siiski ei ole. Romaani esimene
variant jäigi pikaks ajaks pooleli, sest liiga kurb oli peategelast teise
ilma saata.
Küsin, kas tal on nüüd hea meel, et asi
lõpule jõudis?
“Jah, sadism sai vist
rahuldatud.”
Nagu karta võis, küsitakse Marelt
nüüd igal lugejatega kohtumisel, miks tema tegelased nii palju
ropendavad. “Sest kõik ju ropendavadki,” vastab ta neile.
“Ropud sõnad on ilusad,” arvab noorkirjanik.
“Nendega käib kaasas mingi ebausk, et neid karjudes saab liigsed
emotsioonid endast välja ajada.” Selgub, et Mare ise ropendas
viimati hetk enne intervjuud Kuku klubi ees, aga üksikasju ta ei
täpsusta. Meediaparadigmas on ta igatahes õrnasõnaline nagu
lasteaiakasvataja.
“Kirjaklambritest vöö” on
eesti kirjakeelde andnud vähemalt kaks uut sõna: “mrh”
ja “aww”.
“Mrh” väljendab looja sõnul
urisemist ja tüdimusmeeleolu. “Aww” seevastu tunnet “sa
oled nii armas” või “see on nii armas”.
Käsikirjas leidunud veel igasuguseid sõnu, mida toimetaja arvates
eesti keeles olemas ei tohiks olla.
Kas Mare ei karda, et Tallinna
karskusapostlid hakkavad tema raamatut kasutama kui hoiatavat
näidet selle kohta, kui palju noored joovad, ning et
alkoholimüüki veelgi piirata?
“Kui noored
nii palju ei jooks, oleksid nad kõik ammu hulluks kätte
läinud,” leiab autor. “Mina ei joo,” lisab ta igaks
juhuks sarkasmist nõretades.
Sabolotnyde
suguvõsa legendiks on Mare vanavanaisa vend,
Vabadussõja-aegne soomusrongijuht Reinhold Sabolotnõi, kelle
kohta soomusrongide ülem Karl Parts oma raamatus “Kas võit
või surm” kirjutab: “Hiljem osutus lpn. Sabolotnõi
täiesti eestlaseks, ehk küll vene nimega, ja tuliseks isamaalaseks,
kes sai legendaarseks oma laskeosavusega ning oma mehise tegevuse lahinguis
kroonis kangelassurmaga Landesvehri sõjas.”
Mare seni
kõige kangelaslikumaks teoks on olnud vähiravimi leiutamine
mudilaspõlves. Selle peamised komponendid olid liiv, muld, vesi,
võililleseemned ja fanta. Kas ravim ka tõesti mõjub,
jääb igavesti teadmata, sest vanemad viskasid selle minema.
Traditsioonilisem ja turvalisem on “suurde” kirjandusse tulekut
alustada luuletamisega. Ka Mare on oma sõnul mõne
“väga haleda” luuletuse kirjutanud.
“Aga ma
ei ole eriti napisõnaline.”