Kirjaklambritesse kätketud teismeiga

Kui möödunud suvel ilmus Sabolotny esimene raamat, kirjastuse Tänapäev 2006. aasta noorsooromaanide võistlusel teise koha pälvinud “Kirjaklambritest vöö”, oli selle autor 16aastane. Praegu on ta 17. Õppinud on ta selle aja ning varemgi Tallinnas Gustav Adolfi gümnaasiumis.

Kirjaklambritest vööst pole loos sõnagagi juttu. Ükskord tahtis Mare endale selle teha, aga ei viitsinud. Pani siis romaani pealkirjaks. Tundus sobivat. Autor arvab kelmikalt naeratades, et kui lugeja teeb endale kirjaklambritest ahela ja hakkab seda näppima, saab ta romaani varjatud ideest paremini aru.

Raamatu materjal kogunes mitme aasta jooksul ja seda oli palju. Esimese variandi kirjutas autor juba põhikooli päevil käsitsi märkmikku. “Kõik tegelased, nii tüdrukud kui poisid, olen tegelikult mina.” Ainult kuri emakeeleõpetaja Marju Merilaas on tõlgendus kunagisest pärisõpetajast.

“Iga päev on koolis tuhat last, kelle elu tuleb põrguks teha,” kõlab Merilaasi kreedo. ­Uurin Marelt, milliseid meetodeid õpetajad selleks kasutavad, sest olen kuulnud jutte peamiselt vastupidistest juhtumitest – kuidas lapsed õpetaja elu põrguks muudavad.

Mare on selgitamisel kidakeelne: “Vaimne terror, isikliku kibestumise kooli toomine, norimine sel määral, et õpetaja saab ise ka aru, et läheb üle piiri. Õpetajad on tegelikult väga targad inimesed, nad oskavad palju rohkem, kui sa arvad.”

Põhikoolis sai Mare “iga päev” kuulda, et ta on idioot ja mingu sellest koolist ära. Aga gümnaasiumikatseid tegi väga hästi.

Provotseerin Maret väitega, et tegelikult on selle, mida tema 176 leheküljel jutustab, luuletaja Max Harnoon (Hasso Krull) edasi andnud kahe reaga: “Maailm on halb / veel halvem mina.”

Mare vastab enesekaitseks, et ta on ise teismeline tüdruk ja puberteet on inimsoo suurim haigus. Tema jaoks on see koos kõigi tüsistustega tähtsaim asi maailmas.

Kirjanik usub, et tema puberteet lõpeb 19aastaselt. Mida ta siis teeb?

“Arvatavasti hakkan meenutama oma kaheksateistkümnendat eluaastat.”

Ja mida ta kavatseb ette võtta nimetatud aastal?

“Seda mitte mäletada.”

Sabolotny raamatu peategelaseks on teismeline Kati, kelle peamisteks huvialadeks on pea peksmine vastu kapiust, enda lämmatamine padjaga ning lõikamine noaga. Suitsiidimagneti vastaspooluseks on rohke iroonia ja sarkasmi osakaal autoritekstis. (Näiteks stseenis, kus HIVi nakatunud Kati hakkab selle tõve ravimise/üleelamise kohta internetist infot otsima ning saab seda nii palju, et igale väitele leidub vastuväide.)

Kati isa on välismaalane. Seepärast tundub tema väljamõtleja olevat paslik inimene, kellega arutleda eesti meedia lemmikteemal: miks Eesti naised abielluvad nii sageli välismaalastega?

Mare: “Eesti mehed on tagasihoidlikud ja igavad. Liiga tagasihoidlikud, et ise endale mingi välismaa naine sebida.”

Eesti noortefilm peab teatavasti kubisema füüsilisest vägivallast, et see läbi lööks. “Kirjaklambritest vöös” on vägivalda napilt. Üks keskmine kõrvakiil ja üks vägistamine, mille teravust kahandab asjaolu, et poiss on purjus ja tüdruk narkouimas. Mare arvab, et filmis “Klass” oli see teema üles puhutud ja vägivalda on koolis palju vähem. “Kui kellelegi korra peksa antakse, siis see enam ei kordu.”

Aga mõne aja pärast lisab: “Vägival d on mu raamatus ju olemas! Autor kiusab oma tegelasi, tapab neid.”

Üdini kuri Mare oma tegelaste peale siiski ei ole. Romaani esimene variant jäigi pikaks ajaks pooleli, sest liiga kurb oli peategelast teise ilma saata.

Küsin, kas tal on nüüd hea meel, et asi lõpule jõudis?

“Jah, sadism sai vist rahuldatud.”

Nagu karta võis, küsitakse Marelt nüüd igal lugejatega kohtumisel, miks tema tegelased nii palju ropendavad. “Sest kõik ju ropendavadki,” vastab ta neile.

“Ropud sõnad on ilusad,” arvab noorkirjanik. “Nendega käib kaasas mingi ebausk, et neid karjudes saab liigsed emotsioonid endast välja ajada.” Selgub, et Mare ise ropendas viimati hetk enne intervjuud Kuku klubi ees, aga üksikasju ta ei täpsusta. Meediaparadigmas on ta igatahes õrnasõnaline nagu lasteaiakasvataja.

“Kirjaklambritest vöö” on eesti kirjakeelde andnud vähemalt kaks uut sõna: “mrh” ja “aww”.
“Mrh” väljendab looja sõnul urisemist ja tüdimusmeeleolu. “Aww” seevastu tunnet “sa oled nii armas” või “see on nii armas”. Käsikirjas leidunud veel igasuguseid sõnu, mida toimetaja arvates eesti keeles olemas ei tohiks olla.

Kas Mare ei karda, et Tallinna karskus­apost­lid hakkavad tema raamatut ­kasutama kui hoiatavat näidet selle kohta, kui palju noored joovad, ning et alkoholimüüki ­veelgi ­piirata?

“Kui noored nii palju ei jooks, oleksid nad kõik ammu hulluks kätte läinud,” leiab autor. “Mina ei joo,” lisab ta igaks juhuks sarkasmist nõretades.

Sabolotnyde suguvõsa legendiks on Mare vanavanaisa vend, Vabadussõja-aegne soomusrongijuht Reinhold Sabolotnõi, kelle kohta soomusrongide ülem Karl Parts oma raamatus “Kas võit või surm” kirjutab: “Hiljem osutus lpn. Sabolotnõi täiesti eestlaseks, ehk küll vene nimega, ja tuliseks isamaalaseks, kes sai legendaarseks oma laskeosavusega ning oma mehise tegevuse lahinguis kroonis kangelassurmaga Landesvehri sõjas.”

Mare seni kõige kangelaslikumaks teoks on olnud vähiravimi leiutamine mudilaspõlves. Selle peamised komponendid olid liiv, muld, vesi, võililleseemned ja fanta. Kas ravim ka tõesti mõjub, jääb igavesti teadmata, sest vanemad viskasid selle minema.

Traditsioonilisem ja turvalisem on “suurde” kirjandusse tulekut alustada luuletamisega. Ka Mare on oma sõnul mõne “väga haleda” luuletuse kirjutanud.

“Aga ma ei ole eriti napisõnaline.”