27.06.2008, 00:00
Siluett 50 Hommage ja in memoriam
Eesti esimese perioodilise moežurnaali aastapäeva tähistab Areen Silueti uute kaanepiltidega 13-lt Eesti moekunstnikult. Ajalukku süüvivad Anne Metsis ja Boris Mäemets. Numbri koostas Harry Liivrand.
Mõni ajakiri omandab juba ilmudes kultusliku maine. Ja mõni
muutub pärast ilmumise lõppu legendiks, legendaarseks
väljaandeks, mille numbreid otsitakse antikvariaatidest, mida ikka ja
jälle meenutatakse, eeskujuks seatakse, järeltulijatega pidevalt
võrreldakse. Mõnikord piisab vaid ühest numbrist, et
märk jääks maha – mõtlen oma ajast ees olnud
almanahhile Mag aastal 1992. Eesti esimene perioodiline ja siiani ainsaks
jäänud moeajakiri Siluett vastab aga samuti neile tingimustele
– selle eksemplare kogutakse tänapäeval nagu kultuskirjandust,
žurnaali tegemisi saadavad muistendid ning ta oli mitte ainult minu arvates
(lugege siinse erinumbri autorite meenutusi) oma ajast ees.
Siluett
asutati ja hakkas ilmuma NLis tähelepanuväärsel ajal
– Hruštšovi sulaperioodil.
Raudsesse eesriidesse
tekkisid õhuaugud ja Eesti kunstielu elas pärast II
maailmasõda läbi seninägematu moderniseerumise laine. Uut
kultuuri pidi aga ka laiemalt ehk riiklikult tutvustama – et mingit
kontrollimatut isemõtlemist ei tekiks – ning 1957. aastal
võeti kõrgemal pool vastu otsused spetsiifilisemate
väljaannete asutamise kohta. Nii alustasid ilmumist almanahhid Kunst
ning Kunst ja Kodu, suvel 1958 moežurnaal (nii seisis väljaande tiitlil)
Siluett ning Kultuur ja Elu. Kõik neli teedrajavat ajakirja
mängivad eesti kultuuriajakirjanduse ajaloos hindamatut rolli ka
graafilise disaini ja fotograafia arengus. Mu sügava veendumuse kohaselt
ei jää 1960.–1980. aastate Eesti ajakirjakujundus sugugi alla
lääne konkurentide/kolleegide omale.
Muide, Silueti
päised kavandas tippkirjakunstnik Heino Kersna.
Kuid tagasi
Silueti juurde. Küsigem esmalt, kuidas oli väärtustega, mida
Siluett propageeris.
Vastus on: need paar kohustuslikku ja samas
toimetusepoolset diplomaatilist propagandistlikku kummardust nõukogude
ideoloogia ja direktiivdokumentide suunas ei vähenda
karvavõrdki Silueti tähtsust lääne moodide, stilistika ja
vabade hoiakute importijana Nõukogude Eestisse.
Juba Silueti
esimene number mõjub kui kodanliku comme il faut’ pildileksikon.
Mis oleks pidanud nõukogude naisel, kommunismiehitajal, olema pistmist
selliste artiklitega nagu kostüümkleit pärastlõunaks,
kolmveerandvarrukatega boolero, või meesterahval säärase
imerõivaga nagu ühe nööbiga suletav kuub pika sallkraega,
nöörvoltidega pluus, drapeeritud lai vöö? Kommunistliku
moraali seisukohalt on see ju puhas dekadents, labane Hollywoodi glamuur,
nõukogude ajakirjanduses naeruvääristatud staaride
garderoob!
Ma imetlen ja tunnustan Silueti toimetust nende julguse
eest seista püstipäi kaasaegse moe, sealhulgas teksariiete
propageerimisel. Ajakirjast kujunes ju lääne moe saadik kogu
kuuendikule planeedist. Brežnev, see seltsimees Defitsiit, kes peale sinihalli
ülikonna midagi ei kandnud ega osanud meesterõivana ettegi
kujutada, võinuks Silueti propageeritud hipilikku meestemoodi nähes
ilmselt minestada, kuid õnneks osutus tsensuur nii pimedaks, et ei
osanud mingi Pribaltika väljaandes üleliidulist ohtu näha.
Seetõttu aitas Siluett kaasa vabaduse revolutsioonile Tallinnast
Vladivostokini, ehkki materjal, millel sõnumit levitati, ei kannatanud
sageli mingit kriitikat – võrrelge ainult trükikvaliteeti!
Kuid milline eesti ajakiri on veel jõudnud veerandmiljonilise, ei,
300 000 tiraažini?
Kui jätta pateetika, siis kainelt
analüüsides tutvustas Siluett teistmoodi tegelikkust, ilusamat,
seksikamat, nooruslikumat, mitmekesisemat, fantastilisemat. Silue
ti kunstnikud manipuleerisid lugeja-vaatajaga kui vabama ühiskonna
saadikud, simuleerides vabadusi ja hedonistlikku mentaliteeti, nagu oldakski
vabas maailmas. Siluett oli nõukogude naise Vogue.
On kurb
paradoks, et revolutsioon õgib oma lapsi. Juba 1989, õitsva
perestroika päevil, lõpetas segastel asjaoludel almanahh
Kunst ja Kodu, meie sisekujunduse absoluutne trendipeegel kahe aastakümne
jooksul. Professionaalne ajakiri, mille järele ma siiani tunnen puudust.
1992. aastal, äsjasündinud vabariigi spekulantide
päiksesäras, pandi kinni Siluett, veerand sajandit vastu pidanud moe
moeaabits. Aga mälestusi ei võta meilt keegi.
Huvitav,
kellele kuulub praegu Silueti kaubamärk?
Siluett polnud ainult
hooaja moe ajakiri ja meie esimeste supermodellide taimelava; ta pakkus ka
õpetlikku tagasivaadet ajaloole. Kusjuures neid pikki harivaid ja siiani
asendamatuid artikleid kirjutasid oma ala spetsialistid, mitte mingid
naisteajakirjade harimatud beibreporterid, kelle jaoks on vapustav avastus, et
rahvusvahelist naistepäeva või kalifeepükse ei
mõtelnudki välja Nõukogude propagandistid! Edasi
säilitas detailsete lõikelehtedega Siluett eestiaegset elegantset
moejoonistuse traditsiooni. Loomulikult esindas iga moekunstnik-illustraator
oma individuaalset väljenduslaadi, olles tohutult oluliseks meediumiks
professionaalsete oskuste täiustamisel mitme põlvkonna kunstnikele.
Kuidas küll on aastaks 2008 moejoonistus alla käinud, mõtlen,
kui näen praeguste noorte moekunstnike töid. Et EKA moekateedrist
kostab nüüd aga juttu moejoonistuse kui tüütu
käsitöö likvideerimisest – piisavat arvutijoonistuse
tegemisest –, on eriala tavasid arvestades enam kui piinlik.
Esimene Siluett ilmus suvel 1958. Sellest on möödunud pool
sajandit. Et tähistada seda ühtaegu kurba ja kaunist juubelit,
palusin ma 13 Eesti nimekal moeloojal kujundada sümboolne Silueti
kaanepilt suveks 2008.
Mulle valmistas rõõmu, et
erinumbri projektiga tulid kaasa nii Silueti omaaegsed kaastöölised,
auväärses eas Lygia Habicht, Irene Truuts, Mari Kanasaar, Anu
Stranberg, kui nooremad, kunagises Tallinna Moemajas töötanud Liivia
Leškin ja Anu Hint või Anne Metsis Kunstiakadeemiast, kes samuti
Siluetile kaastööd teha jõudsid. 1990. aastate moepildi
raputajatest kutsusin Andro Kööbi, Anu Samarüütel-Longi,
Tanel Veenre, Aldo Järvsoo, Marju Tammiku; äsjastest
lõpetanutest Lilli Jahilo. Nende kaanepildid imaginaarsele
Siluetile on austusavaldus ühele kuulsusrikkale peatükile Eesti
moeajaloos.
Siluett jääb alati aktuaalseks.