Palju on räägitud sellest, et venekeelsed elavad teises infoväljas. Kuid vale on teha sellest järeldust, nagu Ivo Rull aprillisündmuste tuules, et Eestil on vaja riiklikku maineagentuuri.


Venemaal on olemas võimas ja kaasaegne propagandamasin, mis viib riikliku tõe kodu- ja välismaisele meediatarbijale “koju kätte”, suupäraseks mälutuna ja kriitikameelt uinutavas kastmes. 9. augusti öösel tekkis mul äkki vastupandamatu huvi selle vastu, mis toimub Lõuna-Osseetias. Harjumuspäraselt märksõna Youtube’i sisestades sain vastuseks terve rea klippe vene propagandakanalilt Russia Today TV (RT). Muidugi sain ma vihaseks. Püha viha mõju all tundub loogiline, et “vastukaaluks” on meil vaja oma “pasunat”, propagandateenistust. Aga stopp. Mõelgem hetkeks, millise kiusatuse taolise masinavärgi olemasolu tekitaks meie oma võimudele, et ühte või teist otsust rahvale maha müüa. Võimalus teeb varga, suhtekorraldus valetaja.


Rõhutatud kaitsepositsioon lülitab välja kriitilise mõtlemise, milleta vabadusel ei ole pikka pidu. Otsida tuleb sobivaid, nn mittelineaarseid lahendusi. Teadupärast on meil kaitseliidust palju rohkem kasu kui tankidest või lennuväest. Sarnaselt on infopoliitikas mõistlik panustada mitte tsentraalselt kontrollitud teabeteenistusele, vaid kaamerate ja klaviatuuridega varustatud rahvale – riigi asi on tagada, et internet töötaks. Muus osas peab lootma inimeste kodanikujulgusele ja mõtlemisvõimele.


Teabevabaduse ja arvamusvabaduseta ei ole demokraatiat. Ohutunnet sisendab seejuures mõnede meie valitsusliikmete väljendatud arusaam, et anonüümsel sõnavõtul ei ole sõnavabadusega mingit seost. Näiteks on USA ülemkohus tunnustanud õigust anonüümsusele sõnavabaduse osana kui vajalikku tagatist võimaliku tagakiusamise vastu. Muide, meie karistusseadustiku järgi riskib kommentaator Putinit värdjaks nimetades vanglakaristusega.


Muidugi on see pigem teoreetiline võimalus, aga “parem karta kui kahetseda”. Gruusia konflikti kohta infot otsides tundsin ma siirast heameelt selle üle, et meil on nii laialt levinud vaba kommenteerimise võimalus. Jah, muidugi on suurem osa kommentaaridest sõnavaht, sõim ja vale, aga nii mõnigi hea mõte, vihje ja link selles verbaalses hunnikus leidub.


Minu semiootikust ühikakaaslase külmkapi peal oli kleepekas tarkuseteraga: “Loe piiblit, “Mein Kampfi” ja koraani – aga mõtle oma peaga!”. Hea näpunäide, eriti meedia tarbimiseks kriisi ajal.