22.08.2008, 00:00
Äraaetud hobused lastakse ju maha
Eesti on oma angloameerikaliku liberaalse turumajanduse mudeliga (reeded
maksuvabaks), talupojamentaliteedi (“mis nüüd mina, las
teised” ja “mõisa köis las lohiseb”) ning
protestantliku töörabamisega jõudnud sinnamaani, et meil
jääb vaid natuke puudu, et jõuda jõukuse poolest vanade
ELi riikide keskmisele tasemele. Viimased seitse aastat on olnud ilusa
tõusu ja Eesti majanduse tähelennu aastad. Tänaseid
majandusnäitajaid vaadates tundub, et nüüd on toss otsa saanud.
No et ei jõua enam.
Kuidas teised
jõuavad? Mis on meie ideaalmudeliks oleva angloameerika majandusmudeli
mootor? Unistuste maa USA või selle väiksemad sugulased Euroopas,
Suurbritannia ja Iirimaa on oma majandusedu vankri ette rakendanud migrandid,
mis tähendab seda, et kui ise enam ei jõua, siis tullakse mujalt ja
tehakse ära. Kas see on Poola ehitaja Londonis, Eesti baarmen kuskil Iiri
külakeses või Hiina aju USA geenilaboris, pole tegelikult oluline.
Oluline on see, et selline, pidevalt gaasi vajutav, edule ning
tarbimismentaliteedile rajatud majandus saabki toimida ainult värske
tööjõu juurdevoolu abil. Muidu juhtub nagu pealkirjas viidatud
filmis: kui enam ei jõua tantsida, astud mängust välja.
Mida me teeme nendega, kes selles edumudelis ellu ei
jää ehk edukad ei ole? Midagi ei oska teha. Mis oleks õige
mudel Eestile, kus rahvaarv pikkamööda, aga siiski kindlalt
väheneb, ja kuhu vöörtööjõudu sisse ei tule?
Vastupidi, pigem lähevad meie inimesed ise mujale. Me ei oska ju isegi oma
venelastega normaalselt läbi saada, rääkimata siis
potentsiaalsetest migrantidest Aasiast või mustast Aafrikast. Piisab kui
meenutada pronksiööle eelnenud ja järgnenud suhteid meie
venelaste kogukonnaga. Kas me tõesti usume, et kohtleme siia pikemalt
pidama jäävaid ukraina keevitajaid teisti kui oma koduvenelasi?
Rääkimata sellest, et meie heade mõtete linn ei saa kuidagi
lahti Eesti kõige rassistlikuma linna tiitlist.
Kahtlane,
kas Eesti jaoks on ainuõige angloameerika majandusmudel, sest see ei ole
jätkusuutlik ilma migratsioonita. Kui me peaksimegi kunagi jõudma
jõukamate riikide sekka, siis pole meil ilma migrantideta enam inimesi,
kellega koos selles jõukas riigis elada.
Asi ei ole ainult
madalas sündivuses, vaid kõigis nendes sotsiaalsetes probleemides,
mis panevad inimesed jooma, narkootikume tarbima, ennast autoga surnuks
sõitma või lihtsalt depressiooni käes vaevlema. HU?
depressiivsete väikelinnade lugu tabas ilmselt ka autorite endi
üllatuseks väga hella kohta Eesti ühiskondlikus teadvuses.
Ei ole olemas väljapääsmatuid olukordi, on ainult
saamatud inimesed. Lootus on meie laste (ja nende laste) peal. Meid,
keskealisi, “lastakse maha”, sest vähesed jõuavad
lõpuni pingutada. Mahalaskmine võib tähendada alkoholi,
infarkti või mõnd muud vaimset või füüsilist
inimese hävitamise viisi. Nimekiri enneaegselt lahkunud edukatest
inimestest on väga pikk alates Rein Kaareperest ning Robert
Lepiksonist, kui meenutada ainult mõnd prominentsemat
äritegelast. Karta on, et see nimekiri ei ole täna veel
lukus...
Mõned meist suudavad ise rongilt maha
astuda, olles kogunud piisava vara, et endale vaba aega osta ja elu
rahulikumalt võtta. Aga võrreldes massidega on neid
väga vähe.
Järgmine põlvkond
võib-olla õpib vanemate vigadest, ja olles rohkem maailma
näinud, hindab mõningaid väärtusi ümber. Eh
k siis Eesti üldine majanduslik paradigma muutub.
Raul Eamets
on majandusteadlane.